Kolmkümmend head aastat

Urmas Varblane: „Eeldan valitsuselt sügavamat ja sisukamat strateegilist planeerimist.“

MARGUS MAIDLA

Riigikogu kiitis 24. mail heaks president Alar Karise ettepaneku nimetada Eesti Panga nõukogu uueks esimeheks järgmiseks viieks aastaks akadeemik Urmas Varblane.

Varblane, kes on olnud Eesti Panga nõukogu liige alates 2009. aastast, asus panga nõukogu juhtima 13. juunil, mil lõppesid senise nõukogu esimehe Mart Laari volitused. Tahtmata kuidagi kahtluse alla seada eelmise nõukogu esimehe teeneid peaministrina ja samuti tema tööd Eesti Panga nõukogu esimehena, on siiski vägagi loomulik areng, et riigi keskpanka juhib majandusteadlane ja mitte ajaloolane.

Kuigi Eesti Teaduste Akadeemia liikme Urmas Varblase eriala ei ole otseselt rahandus, on ta Tartu ülikooli rahvusvahelise ettevõtluse professor. Varblast on akadeemilise karjääri vältel huvitanud ettevõtete tootmisefektiivsus, innovatsioon, Eesti majanduse rahvusvaheline konkurentsivõime ja muud sellised küsimused, ja ongi hea, et see nii on. Eesti Pangas on küllalt eri astme ametimehi, kes kõik on valdavalt rahandusspetsialistid, seega laiema vaatega nõukogu esimees on igati õigustatud valik. Rahandussüsteem, sh keskpangandus, on siiski ettevõtluse, kogu majanduse ja kogu ühiskonna teenindusüksus, mitte vastupidi.

Urmas Varblane kuulub Tartu ülikooli legendaarsesse majandusküberneetikute koolkonda. Ta lõpetas 1984. aastal majandusküberneetika eriala cum laude, mille järel suundus aspirantuuri Moskva ülikooli, kus kaitses 1989. aastal majanduskandidaadi kraadi. Nagu vestlusest selgub, ei ole omaaegne majandusküberneetiline vaatenurk asjakohasust kaotanud, seda lihtsalt nimetatakse nüüd teisiti. Tänapäeval on suurimad ettevõtluse efektiivistajad mitmesugused infotehnoloogilised lahendused, aga mis need infotehnoloogilised arendused, olgu siis ettevõtetes või majanduses tervikuna, muud on, kui vana hea (majandus)küberneetika.

Kuna meediaruum on niigi tiine aruteludest, millal inflatsioon järele annab ja intressimäärad jälle langema hakkavad, millal läheb töövõtjatel/leibkondadel jälle kergemaks, ja selle kohta jagavad kommentaare nii Eesti Panga tippspetsialistid, pankade analüütikud kui ka majandusvaatlejad, siis võtsime Urmas Varblasega vaatluse alla sügavamad mehhanismid, mis mõjutavad majandusprotsesse ja Eesti majanduse konkurentsivõimet. Kuigi päris ilma eelnimetatud teemadeta ka ei saa.

Kuna ütlesin vestlust sisse juhatades, et ei pea konjunktuursetele teemadele keskendumist otstarbekaks, vaid eesmärk on käsitleda sügavamaid mõjureid, siis luba alustada kohe konjunktuursete küsimuste selgitamisega. Mis seisukohast vaatad praegu inflatsioonile ja majandussurutisele?

Tahaksin siin oma jutuga lugejat natuke rahustada. Inflatsioonist rääkides peaksime kõigepealt mõtlema suurele pildile: kas eksisteerib (globaal)majandust, millel ei oleks tsükleid. Vastus: tõenäoliselt ei eksisteeri! Mina kõigi oma seniste akadeemiliste teadmiste juures ei usu tsüklivabasse majandusse, et turg või administratiivne sekkumine suudaks kõik ära tasandada – sellist asja ei ole ega saagi olema. Kogu majanduse alus on ettevõtja otsing ja õigus oma parema äranägemise kohaselt turul ressursse õigesti paigutada, aga ka valesti paigutada. Tsükli madalseisud on sisuliselt summeeritud vigade korrektuur. Mõneti on see „plaanikomitee“ küsimus. Kas eksisteerib riike, kus nagu Nõukogude perioodil oli Gosplan, kes teeb kõiki asju „õigesti“ ja silub kõik ära, või jääb majandusse igikestvalt ka otsinguline moment, seda nii heas kui veas.

Tulles inflatsiooni küsimuses tänapäeva, siis ma olen ikka mõõdukas optimist! Kui vaadata eri riikide statistilisi näitajaid, siis alates eelmise aasta väga järsust halvenemisest on praeguseks pilt juba palju lootustandvam. Eks kõik protsessid koosnevad omavahel seotud põhjustest, kuid siiski joonistub seekord välja energiapakkumise roll. Inflatsiooni käivitamise juures oli see väga oluline ja nüüd on väga tähtis, kui kiiresti me energia pakkumispoole korda saame, seda nii siin Eestis, Baltimaade-Skandinaavia skaalal ja ka Euroopas tervikuna. Tooksin olukorra paranemise kohta peamiselt kaks aspekti. Ühelt poolt on keskpangad hakanud tõstma intresse, ja see võib olla valus, aga enne me ostlemisbuumi (seega pidevat hinnatõusu) kontrolli alla ei saa, kuni raha hind ei ole vastavuses tegeliku olukorraga. Teiseks olen ma üllatunud, kuidas muidu suhteliselt aeglane Euroopa on viimase aastaga suutnud energia valdkonnas vastu võtta ja väga kiiresti ellu viia väga tähtsaid otsuseid. Vahepeal võis arvata, et jäämegi lõpmatuseni Venemaalt gaasi ostma, nii see on ja jääbki kogu Euroopa energiapoliitika tuumaks, aga nüüd on olukord kardinaalselt teistsugune. Alates eelmise aasta augusti tipust, s.t vähem kui aastaga, on gaasi hind alla tulnud u 13 korda – Hollandi TTF indeks, mis mõõdab maagaasi hinda, on langenud 338 eurolt 24 eurole. See annab tootmisettevõttele teatud kindluse, et saab mingi tõenäosusega ennustada, milline on järgmise aasta energiakulu, sest tõenäoliselt selliseks volatiilsuseks nagu energiaturul eelmisel aastal oli, enam põhjust ei ole. Mõneti on põhjust optimismiks, et oleme pöördunud tagasi normaalsesse perioodi, nagu oli enne neid erakordseid aastaid koos koroonapandeemia ja Ukraina sõja eskaleerumisega.

Ka Eesti peab edasi liikuma nii oma tuuleparkide ehitamistega, sh meretuuleparkide ehitamisega, aga ka täiendavate ühenduste loomisega. Lahkuv Eleringi juht käis välja visiooni ehitada merealune ühenduskaabel vahetult Saksamaaga, mis ühendaks Eesti otse veel suurema süsteemiga. See läheks siis käiku, kui need kavandatavad meretuuleparkide projektid käivituvad. Norra on hea näide ühenduste loomisel. Nad said valmis merealuse kaabli Suurbritanniaga, samuti gaasitoru otse Poola. Norrast tulevad veel ka elektrikaablid Taani ja Saksamaale. Energiasüsteemi ühendused on väga olulised ja nende tähtsus kasvab veelgi pärast meie tuuleparkide projektide teostamist.

Seega kokkuvõtvalt: kui saame korda rahapakkumise ja energiapakkumise poole, siis annab järele ka inflatsioon ja mõne aja pärast on loota paremaid aegu. Nagu ennist ütlesin, näen siin optimistina juba praegu paranemise märke. Väärib märkimist, et ega praegune kriis ole ju tööjõuturgu paigast ära löönud. Tööjõupuudus on tegelikult väga madal. USAs on viimase 70 aasta üks madalamaid tööjõupuuduse määrasid. Ka Eesti tööpuuduse näitajad on siiani üsna head.

Kuidas vaatad tagasi viimasele kolmekümnele iseseisvusaastale? On meil läinud hästi? Kas me sellist Eestit tahtsimegi?

Heidaksin alustuseks pilgu peale mõnele traditsioonilisele majandussektorile nagu põllumajandus ja selle näitel hindaksin saavutatut. Kogu majandust ju praeguse jutuajamise raames nagunii ei jõua sirgeks rääkida. Mul on tõesti rõõmus meel, kui vaatan andmeid ja näen, kui tõhus on Eesti põllumajandussektor, kus näiteks keskmiselt piimatoodangult lehma kohta oleme nüüd Euroopa absoluutses tipus. Või võtame teraviljakasvatuse. Enne taasiseseisvumise aega räägiti, et Eesti pole mingi teraviljakasvatusmaa – nisu peame tooma Kubanist ja Kasahstanist –, aga tänapäeval on Eesti sadades tuhandetes tonnides nisu eksportiv maa. Me läbisime edukalt ja kiirelt erastamise ning varajase kasvu keerulise faasi, mida ei suutnud teha mitte kõik Ida-Euroopa riigid. Kuid Eestil õnnestus sellest segasest perioodist läbi tulla hästi ruttu ja siiski suhteliselt valutult. Meie põllumajandussektor on tööjõusäästlik ja hästi kapitali investeeringutega varustatud. Kui vaadata lähinaabrite põllumajandust tõhususe pilguga, siis näiteks Soomes on suurimad piimalehmafarmid kuni 100 loomaga, kuid meil umbes 700-800 lehmaga, mis teeb tõhususe seisukohast suure vahe. Soomlased on meie peale pigem kadedad selle pärast, et meil on suured farmid. Võrdluseks: Kreekas on keskmiselt farmis alla kümne lehma ja tänapäeval on sellise mudeliga väga raske konkureerida. Kuid vaeva on vaja näha piimatööstusega. Kui tahame suurendada piimatoodete müüki maailmaturul, siis on meil rohkem vaja kõrgväärindatud tooteid – erinevaid juuste ja selle kõrvale mitmes valikus pulbreid, sh vadakupulbreid. Kuid see nõuab investeeringuid uutesse tööstustesse ja selles mõttes ootan huviga, mis juhtub pärast E-Piima uue tööstuse valmimist Paides.

Ühele arengujoonele tahaksin veel tähelepanu juhtida. Eks me kõik tunne solidaarselt rõõmu, kui mõni IT-arendusplatvorm murrab oma väärtuses miljardist (dollarist) ülespoole ehk saab n-ö ükssarvikuks, ka meie avaliku sektori IT-lahendused on need, mille kaudu meid maailmas tuntakse. Kui aga vaadata meie majanduse üldist digiteerimist, siis siin oleme stabiilselt Euroopa Liidu keskmikud. Üks poliitiline jõud rääkis oma valimisprogrammis personaalsest riigist ja näitas kenasti, kuidas nii saaksime toetusi palju täpsemalt sihtida ja hoiaksime kokku eelarveraha. Kuid selleks, et seda personaalset riiki ellu viia, vajame näiteks andmeid mitte üksikisikute, vaid majapidamiste kohta. Kusjuures pildi teevad keerulisemaks laialt levinud kärgpered ja mitmes kohas elamine. Tekib küsimus, kuidas peaks riik teadma, milline pere vajab erinevat liiki majapidamis- ja sotsiaaltoetusi, kui statistika just majapidamiste kohta on väga puudulik. Lihtne vastus oleks, et hakkame kohe neid andmeid koguma. Kuid siin tekib kohe ka küsimus, kas ollakse selliseks eraeluliseks riiveks valmis, et üleüldse selliseid andmeid lasta riigil koguda. Olen üldiselt kahtlev, kas praegu meil isegi digiallkirja seadust õnnestuks enam vastu võtta. On väga hea, et see omal ajal tehtud sai ja nüüd vaatame natuke parastades teiste – soomlaste, inglaste ja ameeriklaste poole, et miks nemad küll ei suuda. Kuid tendents, et oleme ise muutumas nendega tundlikkuselt võrreldavaks riigi poolt andmete kogumise ja haldamise suhtes, jääb justkui kahe silma vahele. Hea näide on praegune arutelu uue automaksu kehtestamise üle. On tõesti suur erinevus, kas kellelgi on auto eluks hädatarvilik, kui lihtsalt pole alternatiivi, näiteks maal elades, kus ühistranspordivõimalus puudub. Hoopis teine asi on, kui ummikus seistakse võimsa linnamaasturiga Tallinnas, kus on olemas ka alternatiivid. Selleks et kasutajale maksu kehtestada, ongi vaja monitoorida autokasutajate autode kasutamise iseloomu ja kohti. Kui arenguseire keskus selle idee välja käis, siis läks ajakirjanduses kisa ja kära lahti, ettepanekut võrreldi Hiina riikliku järelevalve poole liikumisega ja mida kõike veel. Kuid üldse ei hakatud arutama, kas on ka selliseid tehnoloogilisi lahendusi, kus ei toimu jälitamist, kuid saadakse siiski vajaliku täpsusega info autode kasutamise kohta kätte.

Kokkuvõtvalt nõustun väga professor Rein Taagepera hinnanguga Eesti arengule, et meil on olnud kolmkümmend head aastat. Tänapäeval on Eesti tulutase võrreldavates hindades 87%  Euroopa Liidu keskmisest jõukusest, 1995. aastal oli see näitaja vaid 34%. Oleme ammu möödas Portugalist ja Hispaaniast, ees terendab Itaalia selg. Kui keegi oleks mulle kolmkümmend aastat tagasi öelnud, et kolmekümne aasta pärast on Eesti jõukuselt peaaegu võrdne Itaaliaga, oleks ma teda ikka kaunis skeptiliselt vaadanud. Me peame endale ausalt peeglisse vaadates aru andma, et meil on läinud hästi. Kuid me ei tohi siin ka liiga rahulolevaks muutuda. Meis peab säilima soov saada paremaks ja võrdluseks on veel kaugelt-kaugelt jõukamaid riike, mille tasemeni pürgida.

Majandusfilosoofiliselt – milline on väikese Eesti optimaalne majandusmudel?

Teeksin sellele küsimusele natuke pikema sissejuhatuse. Ütleksin nii, et ei eksisteeri mingit absoluutselt õiget lähenemist üle kõigi aegade. Kõik erinevad majanduspoliitilised käsitlusviisid on olnud otstarbekad ja mõistlikud just sel ajal, mil neid rakendati. Keynesi tööd leidsid hea pinnase pärast suurt depressiooni. 1936. aastal ilmus tema põhiteos majanduse tasakaalust „Hõive, intressi ja raha üldteooria“ („The General Theory of Employment, Interest and Money“), toona oli Ameerikas pärast suurt depressiooni suur tööpuuduse probleem ja Keynes ütles, et püüame seda probleemi siluda, tekitades majanduse elavdamiseks riigipoolset nõudlust. Siis tuli peale Teine maailmasõda ja pärast seda töötas Keynesi kava maailmamajanduse taastamisperioodil päris hästi. Kuid kiputakse unustama teisi tegureid, mis toetasid sel perioodil majanduse taastumist. Oli ju veel ka Bretton Woodsi kokkulepe, mis andis maailmamajanduse arengule toetava raamistiku koos stabiilse vahetuskursisüsteemiga. See lõi ideaalse kasvulava väliskaubanduseks. Toona oli Euroopas üks ideaalilähedasemaid tööjõustruktuure. Tööturule tuli järjest peale tööealisi inimesi ja samal ajal oli ülalpeetavaid vähe. Riikide sotsiaalkulud olid 1950-60ndatel aastatel väikesed. Seega, paljud viitavad tänini Keynesi toonase poliitika õigsusele kui ülekantavale ka tänapäeva, aga kipuvad unustama muutused taustsüsteemis. Maailmamajanduses tekkisid 1973. ja 1979. aastal kaks naftakriisi, mis kasvatasid nafta hinda neli-viis korda, mis tõi kaasa nüüdsega võrreldes veel hullema inflatsiooni. 1970ndate lõpus, toonase kõrge inflatsiooni tingimustes, tuli legendaarne USA keskpanga juht Paul A. Volcker oma monetaristliku käsitusega: vähendame järsult rahapakkumist, tõstame intresse ja surume sellega ka inflatsiooni alla. Toona oli majanduses jõhker periood, aga andis kiiresti tulemusi, inflatsioon suudetigi mõne aastaga alla suruda. Töötus oli suur, inimesed olid vihased, valitses suur frustratsioon, aga mõne aastaga saadi inflatsioon alla ja majandus liikus jälle normaalsesse tasakaalu. Pärast sellist šokki hakatigi palju rääkima, et ehk saab ka kuidagi teisiti majandusprobleeme lahendada, ehk saab ka ilma tsükliteta, ehk saab areneda ilma suuremate langusteta. Nende meeleoludega siseneti 2008. aasta majanduskriisi, kus katsetati jälle uut moodi lähenemisviisi, mille käigus püüti inflatsiooni tekitamata suurendada raha pakkumist ja sellega võimalikult kiiresti ja pehmelt kriisist välja tulla.

Nüüd selle põgusa majandusajaloo ülevaate valguses siseneme 2020. aastal alguse saanud koroonakriisi. Selle mõjude leevendamiseks üritati just raha laialdase pakkumisega kriisi siluda. Näiteks USAs suunati McKinsey raporti andmetel aastatel 2020-2021 majandusse toetusi 17% SKTst (u 3 triljonit dollarit), et leevendada toonast ligi 16%ni kasvanud tööpuudust. Võrdluseks, see on peaaegu sama palju kui kogu Saksamaa majanduse aastane kogutoodang. Kusjuures sellele meeletule rahapakkumisele oli eelnenud juba pikk madalate intressimääradega periood. Kuid need madalad intressimäärad ise veel inflatsiooni ei vallandanud. Toona kasvasid kinnisvara ja aktsiate hinnad, kuid otseselt kaupade ja teenuste hinnad olid veel üsna stabiilsed. Nüüd, kui koroonapandeemia ajal USA ja teised riigid suurendasid rahapakkumist ja jagasid raha ka inimestele, kaasnes sellega veel üks eriline efekt. Ulatusliku rahapakkumise tingimustes see raha ei läinud mitte käibesse, vaid akumuleerus säästudena arvetel, sest poed olid kinni, reisida ei saanud ja ka muul viisil oli raske saadud raha kulutada. Näiteks Suurbritannias kasvas sellel perioodil säästumäär kolm korda. Kui koroonapiirangud kaotati ja tekkis võimalus tarbida, siis seda ka tehti. Tootjad ja teenusepakkujad ei suutnud enam samaga vastata ja nägimegi tohutut survet hindade kasvule. Sellele järgnes sõda Euroopas koos energiahindade järsu tõusuga. Nii me olemegi mitmikkriisis, kus hinnad hakkasid kiiresti kasvama.

Kuid tulles nüüd jutuga tagasi Eesti majanduspoliitiliste valikute juurde, siis meie majanduspoliitilised valikud on olnud pragmaatilised ja lähtunud otstarbekusest. Meie majandusmõte oli varajasel taasiseseisvumise perioodil küllaltki tugevalt mõjutatud Austria koolkonna – Ludwig von Misese ja Friedrich von Hayeki ideedest. Me püüdlesime vaba turumajanduse poole. See tekitas meile ka omapäraseid probleeme. Räägin ühe ilmestava vaheseigana loo, milliste probleemide otsa Eesti sattus ühinemisprotsessis Maailma Kaubandusorganisatsiooniga (World Trade Organization, WTO), mis tollal kandis veel nimetust GATT (General Agreement on Tariffs and Trade). Eesti andis 1992. aastal avalduse GATTi liikmeks saamiseks. Eesti väliskaubanduspoliitika oli siis ülimalt liberaalne. Taotluses märkisime ära, et meil on kehtestatud tollid vaid mõnele (umbes neljale) kaubagrupile, mis olid peamiselt luksuskaubad. Liitumisläbirääkimised algasid ja kõik läks hästi. Vahepeal aga selgus, et meil avaneb võimalus astuda Euroopa Liitu ja alustasime paralleelselt liitumisläbirääkimisi Euroopa Liiduga. Kuid selle käigus selgus peagi, et me peame üle võtma ka ELi tolliregulatsioonid, milles oli tollitavaid kaubagruppe 11 000, mitte neli nagu meil. Seega ei jäänud ka Eestil muud üle kui pöörduda WTO poole palvega muuta oma liitumisavalduse teksti ja deklareerida seni nelja kaubagrupi tollimise kohustuse asemel 11 000 kaubagruppi. Selle peale avaldasid protesti meiega liitumisläbirääkimisi pidavate teiste riikide delegatsioonid ja küsisid, et kuidas siis nii, alguses ütlete, et teil on tollitavaid kaubagruppe neli ja nüüd järsku 11 000. See oli tõsine probleem, sest meil oli WTOga vaja liituda, kuna see oli ühtlasi eeltingimus ELi saamiseks. Kõik ELi liikmed olid ju ühtlasi ka WTO liikmed. Probleem lahenes alles president Lennart Meri visiidiga USA presidendi juurde, kus ta palus abi, et meie peedistamine läbirääkimiste laua taga ära lõpetataks, mis ka õnnestus. Kõige selle taga oli meie toonane lihtsustatult liberaalne lähenemine maailmale, kus riigid võitlesid oma huvide eest palju keerukamalt. Eks paljud äärmused on maha lihvitud nii meil kui mujal ja majandusideoloogiliselt on tuldud märksa rohkem keskpõrandale kokku.

Siiski oleme seisus, kus majanduses on väga palju pragmatismi. Erinevaid majandusmudeleid kombineeritakse omavahel ja vanad minevikust pärit mudelid võetakse kasutusele. Sellepoolest on hea näide merkantilismi tagasitulek, mida USA ja Hiina kasutavad omavahel tehnoloogiasõjas.

Mida arvate valitsuskoalitsiooni maksutõusupaketist?

Eks tagantjärele tarkus on kõige lihtsam, aga mina oleks teinud asju veidi teistmoodi. Võtan praegu Eesti Panga nõukogu esimehe mütsi peast ära ja panen pähe eelarvenõukogu liikme mütsi. Mõistan, et koalitsiooni juhtivparteil oli antud valimislubadus maksuküüru kaotamiseks. Mis see küüru kaotamine sisuliselt on? Rahvusvahelise valuutafondi delegatsioon ütles selle kohta lihtsalt: see on suur maksusoodustus. Rahandusministeeriumi ametnike hinnangul on selle kulu eelarves ümmarguselt 400–500 miljonit. Praeguse juhtiverakonna rollis olles oleksin mina kaalunud mõtet näidata üles suuremeelsust ja lükata selle küüru kaotamine aasta võrra edasi. See oleks võimaldanud võita aega ja lubanud algatada ühiskonnas laialdase arutelu, et mis nendest Eesti riigi eelarve kulu-tulu kirjetest pikemas vaates saab. Selle aja peale oleks võib-olla olnud ka selgem, mis saab sõjast Ukrainas ning mis majanduslanguse ja inflatsiooniga edasi juhtub. Praegu rõhutatakse, et maksutõusu on vaja kaitsekulutuste suurendamiseks, kuid see on vaid osa kulude tõusust. Rahandusministeeriumi andmeid analüüsides on selge, et üldisest kulude kasvust moodustavad kaitsekulutused vaid umbes veerandi. Ülejäänud osa on seotud paljude valitsuste poolt viimastel aastatel vastu võetud lubadustega, millele pole katteallikaid. Selle aruteluaasta vältel oleksime saanud ka kaitsekulutuste suurendamise läbi arutada. Kas näiteks 2% käibemaksu kasvu ongi kaitsekulutuste kasvu katteallikas, sest tõesti, erinevalt maksuküüru kaotamisest vajab kaitset iga inimene igas Eestimaa nurgas. Seega oleks solidaarne käibemaksu kasv ka igati õigustatud. Aga see kõik on tagantjärele tarkus. Üllatab, et ei osatud ette näha, milliseid pingeid need sammud ühiskonnas tekitavad. Soov maksusüsteemi muuta on väga kiiduväärne, kuid see vajab laialdasemat arutelu.

Kui akadeemik Urmas Varblane peaks soovitama, mida teha selleks, et rahvas oleks 10–20 aasta pärast sama jõukas kui Euroopa rikkaimas riigis Luksemburgis, siis mis need soovitused oleksid?

Edukal riigil on terve rida võimekusi, mille omamise poole ka Eesti võiks püüelda. Kõige olulisem on olla strateegiline ja kohanemisvõimeline. Eesti kui väikeriik ei saa endale lubada lühiajalisi otsuseid. Võimekus kiiresti ja asjakohaselt reageerida meid ümbritseva keskkonna muutustele eeldab strateegilist mõtlemist nii riigi, ettevõtete kui ka iga kodaniku tasandil. Me peaksime palju enam jälgima globaalseid strateegilisi arenguid, tähele panema, kuhu liigub maailmamajanduse raskuskese ja vastavalt oma strateegiaid kujundama. Meil oleks rohkem vaja riigimehelikkust, suutlikkust ette näha oma otsuste tagajärgi. Kuid samuti tähendab see ka võimekust näha oma tegematajätmise tagajärgi. Kahjuks on meil sageli vaja välist sekkumist, et see riigimehelikkus avalduks. Näiteks oli tarvis Venemaa sissetungi Ukrainasse, et nädalaga ära lahendada kahe Eesti riigiettevõtte vaheline vaidlus, mis kümmekond aastat oli takistanud tuulenergia arengut. Riigimehelikkus tähendab ka võimekust kaasata otsuste tegemisse endast targemaid eksperte ja nende nõuandeid ka kuulda võtta.

Majandusteadlased on ammu näidanud, et tõhusad institutsioonid panustavad väga tugevalt majanduskasvu. Rääkisime ennist, et Eestis oli 1990. aastatel levinud veendumus, et piisab liberaalsest poliitikast, et uusi võimekusi luua. Kahjuks ei ole see nii lihtne. Ainult turujõududele lootmine tekitab uusi võimekusi väga aeglaselt. Vajalik on ka valitsuse teadlik tehnoloogilisele ja sotsiaalsele õppimisele orienteeritud poliitika. Kui tahame olla edukas väikeriik, siis on meil vaja omajagu eksperimenteerimisjulgust. Kuid see peab olema teadmuspõhine eksperimenteerimine, mitte muutus muutuse pärast.

Teadmuspõhisest Eestist räägitakse palju, kuid sageli samastatakse see e-riigiga. Kuid lisaks e-riigile on vajalik üldine teadmuspõhisuse kasv. Rikkaks saanud väikeriigid, nt Singapur, Iisrael, Iirimaa, on kõik väga teadmusmahukad ja on panustanud järjekindlalt nii haridusse kui ka teadusse. Meie arengumudelis peaks kesksel kohal olema terviklik arusaam kogu ühiskonna ja eriti majanduse teadmusmahukuse vajadusest. See on pikaajaline, kuid vältimatu protsess. Kahjuks on meil üritatud kõiki ettevõtteid ja ettevõtlussektoreid võtta hästi võrdselt, ei ole julgetud näha erisusi ja vajadust diferentseeritud lähenemiseks. Kuid riik peab eri tüüpi meetmete kaudu andma selgeid signaale teadmismahukale ettevõtlusele. Üks hiljutisi häid näiteid on majandusministeeriumi algatatud rakendusuuringute programm, kus pakutakse ettevõtetele võimalust oma tegevuse keerukust ja teadmusmahukust suurendada. Kuid selle tegevuse küpsed viljad ilmnevad alles aastate pärast. Kui paljud mäletavad, et praeguseks tunnustatud Cleveroni esimene rahastus tuli Eesti Arengufondilt 2000. aastate alguses? Meil on vaja enam kannatlikkust ja sihikindlust, et lasta teadmusmahukatel projektidel oma tulemuslikkust tõestada.

Loomulikult ei ole innovatsioon ja majanduse teadmusmahukuse kasv eesmärk omaette, vaid need peavad meile looma uut rikkust. Pidevalt räägitakse, kuidas Eesti peab suurendama lisandväärtust ja ettevõtted peavad tegema keerukamat tööd. Kui aga minnakse detailsemaks, siis selgub, et tootlikkuse kasvu ei olegi võimalik saavutada ühe lihtsa vahendiga. Vajalik on terve hulga tegurite koostoime, millesse peavad oma panuse andma nii ettevõtjad kui ka riik oma majanduspoliitikaga. Kuid see on protsess, mis vajab head juhtimist, s.t tuleb selgelt eristada tootlikkuse suurendamine kui keskne strateegiline eesmärk. Seejärel tuleb välja joonistada tegurite ahel, millest sõltub tootlikkuse kasv, ja kaasata nii partnereid ettevõtlussektorist kui ka eksperte-teadlasi. Järgnevalt on vaja määratleda ametkondade roll ja hakata tegutsema. Lihtne! Kuid see vajab tohutult palju oskusi mitmesuguste ideede ühendamiseks poliitikateks, mis aitavad suurendada ettevõtete ja avaliku sektori võimekust. Sellise majanduspoliitika elluviimine eeldab tugeva analüütilise võimekuse olemasolu. Ja jälle jõuame teadmuspõhise juhtimiseni. Teadmised ja tehnoloogiline areng peaksid olema kasvustrateegia keskmes läbivalt kõigi meie ministeeriumide haldusalades.

Ühele asjale tahan veel tuleviku rikkuse loomist silmas pidades viidata. Meid eestlasi on praegu maailmas vaid üks miljon. Loomulikult on esmatähtis, et meie noored omandaksid hea hariduse ja aitaksid kaasa teadmusmahuka Eesti arendamisse. Kuid sellest ei piisa. Meil on vaja lisaks meelitada siia tarku inimesi, kes aitaksid oma teadmiste ja oskustega luua tuleviku Eestit. Hea näide on Ericssoni Tallinna tehase areng. Seal töötab tootmises ning teadus- ja arendusüksuses kokku umbes 2000 inimest. Neist üle poole tegeleb toodete arendamise ja testimisega ja neist omakorda kaks kolmandikku on väljastpoolt Eestit. Nad on tulnud ülemaailmse Ericssoni kontserni siseselt siia rotatsiooni korras tööle. Selliseid tööjõu rahvusvahelisele rotatsioonile toetuvaid ärimudeleid on palju ka teistes tehnoloogiamahukates ettevõtetes, näiteks Ülemiste Citys. See on üks lahendus, kuidas Eestis luua juurde tarku töökohti ja neid ka täita sobiva oskustööjõuga, kes meie riigi arengule kaasa aitab.

Üldiselt võib ütelda, et riik peab õppima reageerima hoopis kiiremini ning otsustavamalt, kui seda seni on tehtud, kuid mõtlema sealjuures strateegilisemalt ja pikaajaliselt.