Loodusmuuseumi herbaarium-raamat

Igal muuseumi loodusloolisel kogul on oma saatus ja nad on üle ilma võrgustikuna seotud.

HELDUR SANDER

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Baltisakslaste lahkumisega (Umsiedlung) jäi Eestisse suur osa nende varast, nii isiklikku kui ka organisatsioonidest. Märkimist väärivad ka Eestimaa Kirjanduse Ühingu (E(h)stländische Lite­rärische Gesellschaft) juurde 1864. aastal asutatud Eestimaa provintsiaalmuuseumi kogud. Muide, just seda aastat on hakatud pidama Eesti ajaloomuuseumi ja Eesti loodusmuuseumi alguseks.

Kirjanduse ühing asutati 1842. aastal ning see tehti baltisakslastest liikmeskonnaga ja oli selle meelne.1 1842. aastal loodi ühingu juurde esemekogud – kodumaa muististe ja looduslooliste esemete muuseum (Museum für vaterländische Alterthümer, Kunst- und Natur-Erzeugnisse). Neist kogudest kujuneski välja 1864. aastal loodud provintsiaalmuuseum. Kogud olid muuseumi jõudnud väga erinevatel aastatel, näiteks Tallinna apteekri Johann Burchardi kollektsioonist, mis sai alguse 1802. aastal. Selle kaudu laekus preili Pauline von Rossillonilt 1820. aastast pärit taimede kogu, mis oli kogutud ja kuivatatud suvel Krimmis.

1851. aastal oli muuseumi naturaalia­kogus juba mitusada nimetust kivistisi, herbaariume, koralle, poolvääriskive jm. 1864. aastal laekus muuseumi kubermangu reviisor Schmidti kogu 600 mineraaliga ja gümnasist Hagenilt 100 herbaariumilehte ning G. A. von Rauchi pärandist 250 linnutopist. Omapärase annetusena kinkis aednik Heinrich August Dietrich 1865. aastal kuus brasiilia leiba.

Kogud muudkui kosusid, iseasi, kuivõrd on siin mainitu säilinud. 1865. aastal annetas Carl von Essen 430 mardikast koosneva kogu ja ülemarst Albrechin Peterburist suure kogu jaapani molluskeid ja koralle ning sealsete puuliikide kogu, kuigi pole teada, kas herbaariumi või puidunäidetena. 1866. aastal laekus Jüri pastorilt Robert Johann Dietrich Lutherilt kivististe kollektsioon, 1869. aastal kinkisid muuseumile merikotka topise hr Petersen ja Paldiski kohtu­foogt Carl Friedrich Kalk2.

Eesti loodusmuuseumis on säilinud dr David Dietrichi Saksamaa leht- ja helviksammalde ning samblike näidiskogu.

1873. aastast on muuseumi tulmenimekirjas meteoriiditükk, mis oli 16. juunil 1872 kukkunud Türi-Alliku mõisa Tänassilma küla maadele. 1873. aastal kinkis Julius von Gernet linnumunade kogu ja muuseumile osteti pastorite Fresede suguvõsalt mitmest tuhandest eksemplarist koosnev liblikakogu. 1876. aastal kinkis Friedrich von Russow viis Egiptusest pärit iibisemuumiat.

1877. aastal jõudis muuseumi Karl Ernst von Baeri pärand, mis sisaldas käsikirju, herbaariume, arheoloogilisi leide, münte ning liblikate ja troopiliste linnutopiste kollektsiooni. 1880. aastal sai muuseum ülemõpetaja Gerhard Pahnschi pärandina suure Baltimaade taimede herbaariumi kahekümne ühes kastis, mis sisaldas ligikaudu 11 000 taimeliiki.3 1941. aastal asutatud Eesti NSV Riiklik Loodusmuuseum sai provintsiaalmuuseumi looduskogudest ligi 90 000 säilikut. Seega, baltisakslaste loodus­kogudest jõudiski suur enamus siia.

Sammalde ja samblike kogu

Eesti loodusmuuseumis on säilinud dr David Dietrichi (1800–1888) Saksamaa leht- (Bryopsida) ja helviksammalde (Marchantiophyta) ning samblike näidis­kogu.

Raamat4 sisaldab tiitellehe kohaselt 290 liiki. Tegelikkus on veidi teine. Herbaarium-raamatus on 101 väikeseformaadilist (16,4 × 10,2 cm) lahtist lehte5, mis asuvad roheliste kaante vahel. Ilmselt on originaalne sinakas ümbrik, mille sisse see käib. Lehekülgedele on kleebitud 167 liiki lehtsamblaid, järgneb 50 liiki helviksamblaid ja viimaks 81 liiki samblikuid. Sammalde juurde on hariliku pliiatsiga kirjutatud lisaliikide nimed.

Teos sattus tõenäoliselt Eestisse teise Dietrichite suguvõsa esindaja Heinrich August Dietrichi (1820–1897)6 vahendusel (tegu on kahe Dietrichite suguvõsaga, kel omavahel sugulussidemed puuduvad). Ega siin täit kindlust ole. Küllap sai herbaarium kirjanduse ühingu raamatukogust omaaegsesse teaduste akadeemia omasse. Sinna jõudis teinegi David Dietrichi teos, leidub kolmaski, mis samuti võis olla ühingu või Heinrich Dietrichi omanduses.7

Loodusmuuseumi jõudis herbaarium Tallinna ülikooli akadeemilise raamatukogu Baltika osakonna kaudu.

Herbaarium-raamatu autor Dietrich

Herbaariumi autor David Nathaniel Friedrich Dietrich (1799/1800–1888) oli pärit aednike ja botaanikute suguvõsast.8 Tema esiisa Adam Dietrich oli taimede asjatundja ja herbariseerija, kes suhtles Jena ülikooli professoritega ja kogus taimi apteekidele, ülikoolidele, üliõpilastele ja teistele soovijatele. Tuntud on tema kolm ladina- ja prantsuskeelset kirja Ziegenhainist ja Jenast Carl von Linnéle aastatel 1757, 1762 ja 1766. Kahele esimesele kirjale Linné ei vastanud.

Johann Wolfgang von Goethe on kirjutanud: „Ziegenhaynis oli iseäranis silma paistnud perekond Dietrich, kelle esiisa Adam Dietrich oli isegi Linné ära märkinud. Tal oli sellelt kõrgesti austatud mehelt saadud oma käega kirjutatud kiri, millise diplomiga tundis ta ennast nagu kergelt botaanilisse aadliseisusse tõstetud. Pärast tema lahkumist jätkas poeg Johann Adam tema tegevust, mis seisnes [—] nõndanimetatud lektsioonides, nimelt toodi igal nädalal igalt poolt kohale punt õitsvaid taimi õpetajatele ja õppijatele.“

Johann Adami pojast Friedrich Gottlieb Dietrichist sai samuti botaanik, tuntuim Dietrichi suguvõsa liige. Ta käis noorukina Jena ümbruses botaanilistel retkedel ja ühel neist kohtas teda Goethe, kes tundis nooruki vastu elavat huvi ja kutsus Dietrichi 1785. aastal botaanikuna kaasa reisile Karlsbadi. Goethe kirjutas: „Hea kehaehitusega noorukina edenes tal taimeriigi tundmaõppimine värske noorusliku jõu ja rõõmuga, tema õnnelik mälu hoidis kõik need veidrad nimed meeles ja igal hetkel kasutamiseks valmis. Mulle meeldis temaga koos olla, sest tema olemusest ja tegudest kiirgas avatud, vaba loomus.“ Friedrich varustas Goethet botaaniliste uuringute jaoks taimedega ja hoolitses ka tema aia ja aiandusalaste teadmiste omandamise eest. Friedrich Dietrich pälvis doktorikraadi ja botaanikaprofessori kutse ja oli üks viljakamaid botaanika- ja aianduskirjanikke, tema tööde seast kerkib esile 30köiteline aianduse ja botaanika leksikon.

Friedrichi vend Johann Michael Dietrich jätkas samuti botaanikuna. Ta oli 1793. aastal asutatud Jena loodusuurijate seltsi liige ning kogus mineraale ja muid näidiseid. Saksi-Weimari hertsogiriigi hertsog Carl August tegi talle ülesandeks uurida oma metsade taimi. Johann Michael hankis taimi ka loenguteks ja müügiks tudengitele ning õpilastele. Jena ülikooli kogudes on säilinud tema saksa ja ladina nimedega varustatud herbaarium.

Johann Michaeli poeg David Nathaniel Friedrich koostas peale siinmaile jõudnud sammalde- ja samblikeraamatu rohkesti raamatuid, sealhulgas koos Jonathan Carl Zenkeriga kolmeköitelise Tüüringi sammalde ülevaate „Musci Thuringici“. Tema peatöö oli viieköiteline teos „Synopsis plantarum“ (1839–1852), milles on kirjeldatud 524 taimeperekonda 80 000 liigiga. 1828. aastast töötas David Dietrich Jena ülikooli botaanikaaia aednikuna, hiljem herbaariumi kuraatorina ja ta omandas ka doktorikraadi. Haruldaselt tagasihoidlik ja vähenõudlik, oma õpilaste hulgas armastatud ja hinnatud David Dietrich suri peaaegu 90aastaselt, ta säilitas elu lõpuni rõõmsa meele ja ülla iseloomu.9

Kogude võrgustik

Igal muuseumis paikneval loodusloolisel kogul on oma saatus ja nad on üle ilma võrgustikuna seotud. Eesti oludes on rohkem seotud ühisesse saksa kultuuriruumi kuulunud kolm kunagist provintsi: Eestimaa, Liivimaa ja Kuramaa. Nii on Eesti loodusmuuseumi David Dietrichi autorsusega eksponaadi kõrval sama autori samalaadne köitmata kaante vahel ja arvatavalt õppe­herbaarium säilinud Riias Pauls Stradiņši nimelises meditsiiniajaloo muuseumis.10

Tõenäoliselt saabus herbaarium 1845. aastal asutatud Riia Loodusuurijate Seltsi (Naturforscher-Verein zu Rīga) vahendusel ja omaaegse Läti tuntuima amatöörteadlase apteeker Carl August Heugeli (1802–1876) kaudu.

Eelmine herbaariumi hoidja võis olla Läti ülikooli farmakoloogilise keemia osakonna juhataja 1922. aastast, professor Jānis Maizīte (1883−1950).11

Autor tänab Jana-Maria Habichti ja Loore Ehrichi Eesti loodusmuuseumist ning Ilze Lementujevat Lätist.

1 Kiira Robert, Eestimaa Kirjanduse Ühing (1842–1940) ja tema raamatukogu. – Keel ja Kirjandus 1992, nr 35(8), lk 449–458;

Vello Kuldna, Eestimaa Kirjanduse Ühingu Muuseum 1842–1940. – Töid ajaloo alalt. Mon Faible’ist ajaloomuuseumiks. Eesti Ajaloomuuseum 2002, nr 4, lk 9–60;

Eve Peets, Johann Burchardi kollektsioon Eesti Ajaloomuuseumis. – Töid ajaloo alalt. Mon Faible’st ajaloomuuseumiks. Eesti Ajaloomuuseum 2002, nr 4, lk 61–70;

Tõnis Liibek (koost ja toim), Eestimaa Provintsiaal­muuseum ja muuseumitraditsiooni algus Eestis. – Varia historica VII, Eesti Ajaloomuuseum 2013.

2 Tema kohta: Merle Prass-Siim, Joel Siim, Carl Friedrich Kalk – väikese linna suur mees. Paldiski, EELK Paldiski Nikolai kogudus, 2014.

3 Selle kogu töötas läbi Albert Üksip ja kirjutas ülevaate: Albert Ueksip, Gerhard Pahnsch. – Loodusuurijate Seltsi aruanded 1943, nr 473(3–4), lk 193–250.

4 David Dietrich, Sammlung deutscher Laubmoose, Lebermoose und Flechten, enthält vorläufig 290 Arten auf 40 Blättern. Zweite vermehrte Auflage, Jena 1849.

5 Loore Ehrlich, e-kiri autorile 5. VII 2021.

6 Heldur Sander, Saateks [Heinrich August Dietrich]. – Akadeemia 2019, nr 31(1), lk 103–118, 170–171;

Heldur Sander, 200 aastat end Eestiga sidunud tegusa mehe [August Heinrich Dietrich] sünnist. – Sirp 20. XI 2020.

7 David Dietrich, Deutschlands kryptogamische Gewächse, oder Deutschlands Flora. Band 6, Kryptogamie, Jena, bei dem Verfasser und in Commission bei A. Schmid 1843. Ühistule kuulumist näitab tempel raamatus: David Dietrich, Flora medica, oder, Abbildung der wichtigsten officinellen Pflanzen mit Berücksichtigung der preussischen und andrer neuerer Pharmacopöen, Jena, Schmid, 1831.

8 Günther Schmid, Der Bauerbotaniker Adam Dietrich (1711–1782) in seine Zeit. – Mitt. des Thüringischen Botanischen Vereins 1935, nr 42, lk 107–132.

9 Georg Balzer, Dietrich, Gottlieb. – Neue Deutsche Biographie 1957, kd 3, lk 694–695;

Werner Rothmaler, Biographien alter thüringischer Floristen. – Mitt. des Thüringischen Botanischen Vereins 1833, nr 41, lk 46–60.

10 David Dietrich, Herbarium phfarmaceuticum oder officinellen Pflanzen der Deutschen Flora in getrockneten Exemplaren. Fabrik & Lager von Lehrapparaten aller Art für Schule und Haus, A. Vestermann, Altona 1831. Uzskaites apzīmējums, MVMp 26236, Kolekcijas numurs LZ 6912.

11 Ilze Lementujeva, e-kiri Heldur Sanderile 23. VII 2020.

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht