Julgeolek sinus eneses

Eesti rahvuslikku julgeolekut tuleb kaitsta nii Nõukogude Liidu nostalgia kui ka Venemaa, selle uuenemise, eest.

PEETER OLESK

Mitte just iga päev, kuid vähemasti kord kuus leian end mõne niisuguse raamatu seltsis, mida on kosutav lugeda. Ajaviitekirjandus see ei ole, päevakaja veelgi vähem. Eelistan raamatuid, millesse süvenemiseks peavad olema küllalt sügavad eelteadmised väga mitmest vallast, aga mis nõuavad mõistmiseks ka ühtlasi ülelugemist ja pöördumist eri keeltes leksikonide ja otsinguprogrammide poole, kaasa arvatud alternatiivsed uurimused. Loen selliseid ja saan tagasi tasakaalu, mida hüsteeriline argipäev halastamatult püüab jäägitumalt hävitada. Üldsegi mitte edvistamiseks olgu siinkohal märgitud kõigest mõni raamat äsja täidetud salvest. Niisiis: aktiivse grammatikaloolase dr Eveline Einhauseri saksakeelne publikatsioon „Armas sõber … Hermann Osthoffi kirjad Karl Brugmannile 1875–1904“ (Trier, 1992) [Brugmanni kirjad sõbrale on ilmselt hävinud], Soome värske filosoofiadoktori Olavi Louheranta soomekeelne väitekiri koos lühikese ingliskeelse resümeega „Kai Donner. Uurimisreisid ja teaduslik elutöö“ (SKS 2019) ning uuema ajalooteaduse isa, Berliini ülikooli professori Leopold von Ranke (1795–1886) „Saksamaa ajalugu reformatsiooni aegu“ (1845–1847) ingliskeelses tõlkes (Diamond Books, 2017), mis tõlgituna omakorda eesti keelde võib olla eksitav, kuna pealkirjaks on saanud „Reformatsiooni ajalugu Saksamaal“. Ranke oli üldajaloolane, mitte kitsalt germanist. Donner uuris Uurali põhjarahvaid, seega ka põhjapõdrakasvatajaid ja oligi pigem etnoloog kui lingvist. Osthoff ja Brugmann olid noorgrammatikud kahes tähenduses: „ajas hilisemate indoeuroopa keelte päritolu uurijad“ ja „noored mässajad filoloogias“. Just teises tähenduses võttiski selle mõiste kasutusele meie Mihkel Veskele isiklikult tuttav Leipzigi professor Friedrich Zarncke (1825–1891).

Rahvuslik julgeolek

Mul pole kedagi moosida, kui tunnistan avameelselt, et kosutav oli ja on lugeda ka „Kaitsepolitseiameti aastaraamatut 2018“ (s.l., s.a.), ehkki selle lõpp on nukravõitu, sest viimaselt trükileheküljelt leiab lugeja järelehüüde kaitsepolitseiameti rajajale ja esimesele peadirektorile Jüri Pihlile. Teksti ette on paigutatud foto temast, keda ma niisugusena küll ei mäleta. Arvatavasti ei olnud Jüri ainsagi päevapiltniku ees vaba ja sundimatu. Tõenäoliselt polnud ta ealeski lugenud August Sanga luuletust „Miilits, miilits“ (1959), eriti kuna see on kirjutatud postimiilitsast tänavanurgal. Jüri pidas ennast vastuluuremeheks (teatava nurga alt võib selliseks pidada ka antikorruptanti), ent mul on väga raske sõnastada, millal ta mõtles nõnda riigi tasemel ja millal luuretehnoloogiliselt, n-ö mängu­reeglite järgi. Küll ilmnes, kuidas ta astendas esma- ja teisejärgulist ning tõmbus turri, kui tema partnerite prioriteedid läksid tema enda omadest – alati need ei olnud puhtisiklikud – tuntavalt lahku.

Meil on saanud halvaks kombeks kõnelda rahvuslikust julgeolekust kas siis välispoliitilise päevakommentaari subjektiivses vormis või spionaažialaste kriminullide kujul koos pilkupüüdvate naiste ja uusima tehnikaga. Hiljutine kampaania Euroopa Parlamenti pääsemiseks oli just parajaks näiteks. Kõneldi üha Euroopa ühtsusest, milles Eesti Vabariik peaks olema justkui üks alustalasid, teisalt aga mõjub nagu väike murelaps. Jäeti täiesti kõrvale, et EL tekkis ühisturust, mille põhjaks olid bilateraalsed Prantsuse-Saksa majanduspoliitilised suhted 1947–1959 söe- ja terasekaubanduses ning Saarimaa (pr Sarre) staatuses. Küsimata paljudest rahvusvahelistest lepetest ja konventsioonidest ei ole kahepoolsed suhted ka lähimast naabrusest kuhugi kadunud ei Euroopa Liidu sees ega ka meilt väljapoole. Eesti raudteelased tunnistavad Venemaa Föderatsiooni elavat huvi tihedama reisirongiliikluse vastu rööpkülikus Moskva-Peterburi-Tapa-Tartu. Logistiliselt arusaadav, tahaksin siiski teada, kuidas on mõeldud tagada vastavate raudteelõikude julgeolekualane parameeter, eriti kui lähimas tulevikus on sisepoliitilise päevakorra esimese tosinkonna punkti hulgas Eesti idapiiri ehitamine plaanitust odavamas mahus. See on kõigest üks näide bilateraalsusest niisuguste lähinaabrite vahel, kellest suurem pool ELi ei kuulu, ent üks näide paljudest.

Märksa keerulisem ongi olukord näiteks kübervallas, kus väga suur võim on vahendajatel, kellel võib olla turustaja litsents ka olukorras, kus see ostjal võib näiteks avalike või varjatud sanktsioonide tõttu puududa. See on olulisel määral Kesk-Ida riikide probleem ja mitte ainult oopiumi või tuumatehnoloogia mõõtkavas. Otse Hiinast pärit basmati riisi suhtes on Euroopa Komisjoni otsusega ette nähtud erikontroll. Indiast ja Pakistanist (Pakistan on maailmas riisi tootmises 13. kohal) toodava basmati riisi kohta erikontrolli ette nähtud (2012. aastal) ei ole, mis tähendab, et sealt võib geenmuudetud riisi meile siiski sattuda. Kuid – Eestis ei uurita Pakistani põllumajandust isegi mitte üldjoontes ja me võime läbi sõeluda kas või kogu küber­ilmaruumi, saamata ikkagi rahuldavat vastust. Ma ei arva, et selle tarvis peaks kapos moodustama omaette sektori. Piisab täiesti, kui vastavad regulaarsed uuringud tellitakse Eesti maaülikoolilt, seda enam et mujal maailmas niimoodi toimitaksegi.

Julgeolek sinus eneses seisneb selles, et sa saad elada kauem kui üks päev korraga ega pea kartma neljast ilmakaarest üheski suunas. Et elu uksed oleksid avatud, mitte kinni löödud (Gustav Suits). Enam kui kolmandik kapo aastaraamatust 2018 käsitleb Kremli tegevust rahvusvahelise julgeoleku suvalistes aspektides. Tõepoolest ei ela Venemaa lahtisi uksi, ka mitte riigi sees. Ometi ei ole Kreml seesama, mis Vene Föderatsioon koos oma välisesinduste ja varaliste tugipunktidega mujal maailmas. Algupäraselt on „kreml“ vanavene sõna, mis märgib linnasisest kindlustust (Max Vasmer). Kreml ~ Vene Föderatsioon võib eksitada ainuüksi sel põhjusel, et Kreml ise ei ole olnud kunagi ühtne ja üks tervik. Ta ei olnud seda Ukraina jagamistel, Kaukaasias, Läänemere ääres, Kesk-Aasias, Siberis ja Kaug-Idas, Kagu-Aasias ega Põhja-Jäämere ääres. Temast on saanud Moskva Venemaa poeetiline sünonüüm järk-järgult, millest viimast ma alustaksin aastast 1936, mil kehtestati NSV Liit. See riik oli loomuldasa ekspansiivne kuni Punase mere ja Kariibi mereni lõunapoolkeral ning Jaapani mere, Kollase mere, Andamani mere ja India ookeanini välja. Eesti rahvuslikku julgeolekut tuleb kaitsta nii Nõukogude Liidu nostalgia kui ka Venemaa, selle uuenemise, eest, mis rajaneb mitte üleüldistel väärtustel, vaid eeskätt majanduslikel kaalutlustel. Paljudel juhtudel tuleb meil selleks jälgida Venemaa poliitikat Eestist hoopis eemal, näiteks Ladina-Ameerikas või ka Aafrikas.

Põhiseadusliku korra kaitse

Korduvalt on kapo viimases aastaraamatus antud mõista, et põhiseadusliku korra kaitse ei ole kitsalt ametkondlik probleem. Ei ole tõepoolest, kuna ta on iga kodaniku iseseisvuse vundament. Alustagem ammusest aspektist, nimelt sellest, et Eesti Vabariigi põhiseaduslik kord on eestikeelne, ent peab olema arusaadav ka niisugusele inimesele, kes meie keelt ei oska või, mis veelgi irriteerivam, ei tahagi osata. Oletagem nüüd, et ta turistina Itaaliast jõuab rääbiserikkal aastal piki Via Hanseaticat Peipsi äärde ja tahab proovida ka suitsurääbist. Linné järgi on selle hõrgutise nimetuseks Coregonus albula, itaalia keeles corégono blanco. Mis keeles ta Varnjas seda sardiinist pikemat kala küsib? Kui ta sealt sõidab edasi Narva, kust ta siis saab kätte jõesilmu, mis küll ei ole endeemne liik ega rangelt võttes isegi mitte kala, aga millele Linné pani nimetuseks Lampreta fluviatilis ehk itaalia keeles lampreda di fiume? Ometi on nii, et põhiseaduslik kord kätkeb endas ka kohalike loodusvarade kaitset, mis peaks olema arusaadav seni, kuni ta välistab Eesti kui vabariigi muutumise reservaadiks. Suurte katastroofide korral ei ole reservaadistki kaitsvat abi, nagu kinnitas Tšornobõli tuumajaama purunemine 1986. aastal. Reservaadiks oli Metsamaa ehk vene keeles Polesje. Pean täiesti võimalikuks, et meil nõutakse oma tuumajaama rajamiseks rahvaküsitlust, kuid kui suurel osal Eesti Vabariigi hääleõiguslikust kodanikkonnast on asjaomane pädevus?

Paratamatult sõltub põhiseaduslik kord Eesti Vabariigis ka sellest, mis toimub Euroopa Liidus ja Euroopas üldse. Seda mitmetahulist probleemi on kapo aastaraamatus 2018 puudutatud õigusega väga ettevaatlikult, liiati kui tegemist on küsimuste säärase ringiga, kus ülekaalus on oletused. Britid ei lahku NATOst, ent kui suurel määral on nad sunnitud Brexiti järel tegelema oma riigi ning Briti Rahvaste Ühenduse liikmesriikide siseprobleemidega, näiteks terase, aga ka nafta ja maagaasi tootmisel? Kompanii British Petroleum (BP) on tugipunktidega Aasias, Kaukaasias, Lõuna-Ameerikas ja Kanadas. Siin on loetletud ainult mõned regioonid, kaugeltki mitte kõik riigid. Me ei jaksa rääkida kaasa kõiges, kuid seda enam tekib siis küsimus, kes esineb Euroopa Parlamendis otsustavalt ka meie nimel? Mis, on teada. See on raha, ent kes? Kas Itaalia talle iseloomuliku separatismi ja vasakpoolsusega või Hispaania oma probleemidega? Euroopa Liidus on selektiivsus mööndav. Minu arvates meie ei tohiks olla manööverdajad.

Sellele on kapo uusimas aastaraamatus ka korduvalt tähelepanu juhitud.