Arenev Euroopa teaduse eetikakoodeks

Läbiv põhimõte peegeldab akadeemilise vaimu parimat palet: keskenduda mitte karistamisele, vaid sellele, et teaduseetika ja teaduse hea tava oleks teadlaste töö lahutamatu osa.

TARMO SOOMERE, RAIVO UIBO

Alustuseks peab meenutama, miks on teaduse eetikakoodeks üldse olemas ja milles on selle mõte. Ideaalis on tegemist määratluste, soovituste ja juhiste koguga, mis ei ole karistava iseloomuga, vaid keskendub positiivsele, soovides, et kõik see, mis ja kuidas teaduses toimub, oleks hea ja vastutustundlik nii põhimõtete tasemel kui ka igapäevatöös ja asjaajamises ning milles esitatud põhimõtted on sõnastatud sellisel üldistusastmel, et kehtivad kõigi erialade ja distsipliinide suhtes.

Üks selliseid dokumente on Euroopa teaduste akadeemiate ühenduse ALLEA koostatud Euroopa teaduse eetikakoodeks[1] (ka ALLEA koodeks või lihtsalt koodeks), mis algselt on sõnastatud 2011. aaastal ning mida täiendati 2017. ja viimati 2023. aastal.

Nagu teised seda tüüpi koodeksid, markeerib ALLEA koodeks toimimisviise, mis rikuvad teaduseetika põhimõtteid ja/või mis ei ole head ja vastutustundlikud. Selliseid nimetatakse üldiselt väärkäitumiseks või teaduseetika taunitavateks rikkumisteks. Eesti keeleruumis on need sõnad kohmakavõitu. Ju siis on nende taga olev tegelikkus nii värske, et peame veel leppima sedalaadi kohmakustega.

Kõige räigemas vastuolus teaduseetikaga on tulemuste fabritseerimine, võltsimine või plagieerimine (falsification, fabrication, plagiarism ehk nn FFP kategooriad). Neid kolme on Eestis hakatud kutsuma kujundlikult teaduseetika pärispattudeks. Valesti või taunitavalt võib toimida veel mitmel moel.

Kirjeldav ja soovitav dokument

Euroopa teaduse eetikakoodeks on ühest küljest õiglase ja vastutustundliku teadustava kirjeldus; üldpilt sellest, milline on hea toon ja käitumine akadeemilises keskkonnas ja teadustööd tehes. Teisest küljest ka juhis teadlastele, teaduskogukonnale ja teadust korraldavatele ning finantseerivatele institutsioonidele. Kaasa arvatud neile, kes otsustavad, milliste printsiipide alusel, milliste mehhanismide kaudu ja kuidas täpselt teadusraha jagatakse.

Teaduseetika juurväärtused, millele koodeks tugineb, on usaldusväärsus, ausus, austus ja vastutustundlikkus. See on kaugelt rohkem kui lihtsalt sobivasse kohta linnukese tegemine. Need väärtusi peab pidevalt järgima teadustöö protsessi kõigis lülides, ideest avaldamiseni, kaasa arvatud rahastus ja vahendite haldamine. Need kuuluvad teadlase ja teadlaskogukonna väärtusruumi tüvesse, peegeldades seda, et eetika on teatav ühiskondlik raamkokkulepe ning pigem suhtumine ja mitte lihtsalt juhiste järgimine. Tõelisuseks saab teaduseetika alles siis, kui selle võtab omaks kogu teadusvõrgustik, alates üksikutest teadlastest ja rühmajuhtidest kuni tervete institutsioonide, rahastajate, retsensentide, toimetajate, kirjastajate ja teaduspoliitika üle otsustajateni.

ALLEA koodeks on mõeldud raamdokumendina, kus on kirjeldatud printsiipe ja visandatakse üldist laadi soovitused. Teksti taga on pikaajaline ja vahel valus kogemus, analüüsid ja tõsised arutelud. Ükski sõnastus ei ole ideaalne. Kõnesolevat koodeksit tuleb seetõttu vaadelda kui soovitust, mille kohaselt teaduseetika järgimine põhineb ennekõike eneseregulatsioonil ja mitte täpsete juhiste täitmisel. Mõte on selles, et teadlased ja teaduskogukond jälgivad tähelepanelikult oma käitumist ja vajaduse korral korrigeerivad seda.

Kuigi mõeldud sisuliseks toeks, on koodeks ühtlasi ka juriidiliselt siduv dokument. Euroopa Liit on otsustanud, et neil, kes soovivad saada ELi teadusrahastust, tuleb järgida selles kirjeldatud aspekte. Mis tähendab vajadust seda raamdokumenti kohandada ja vajaduse järgi kohaldada konkreetsete erialade, teadusharude, kontekstide ja taustsüsteemide jaoks.

Sellises pingeväljas on mõistetav, et koodeksi kasutaja küsib: mida tähendab Euroopa teaduse eetikakoodeks minu või meie jaoks? Mis on selle roll? Kuidas seda kohaldada ja kooskõlaliselt järgida riiklikul, institutsionaalsel, töörühma või teadusprojekti tasandil? Eesti on selle lahendanud ALLEA koodeksi 2017. aasta väljaande vaimus koostatatud hea teadustava dokumendi[2] kaudu, mis 2023. aastal läbis uuenduskuuri.[3]

Kuue aasta kogemus peegeldub koodeksi uues versioonis

Kuue aasta jooksul on teaduseetika küsimuste ring märgatavalt laienenud. Teame nüüd olukorrast ja kitsaskohtadest märksa rohkem. Lisandunud on nii interpretatsioone, üldisi lahendusi kui ka praktilisi tööriistu eetika aspekte sisaldavate probleemide käsitlemiseks. Näiteks 2022. aastal lõppenud projekti SOPs4RI tööriistakast[4] sisaldab detailseid soovitusi vajalike struktuuride ja protseduuride kohta teadusmaastiku eri osades.

Tulenevalt lisandunud teadmistest on ALLEA koodeksi 2023. aasta versioonis suurem rõhk teaduskultuuri edendamisel ja teadustöö üldise atmosfääri parendamisel. Fookus on nihkunud üksikult teadlaselt kogu süsteemile. Kooskõlas juurpõhimõttega mitte karistada, vaid aidata, on selle nihke mõte juba eos vältida väärkäitumist soodustavaid tingimusi või olukordi, seda eriti rahastusotsuste ja -kriteeriumide puhul.

Lihtne öelda, raske teha. Kui mängus on raha, töörühma saatus või isegi töökoht, on kerge libastuda. Teaduseetikat on lihtsam järgida siis, kui libastumiste võimalus on minimeeritud. Teadlaste ja teadusadministraatorite ülesannet kergendaks, kui oskaksime luua terve teadusmaastiku toimimise kõikide aspektide eetika teemasid katvad lahendused. Need võivad olla nii pehmed (suunavad või nügivad) kui ka normatiivsed. Peaasi, et need töötaksid ega teeks kahju.

Rätsepalahenduste kaudu sama eesmärgi poole

Kuna teadusvaldkondade traditsioonid ja mured on äärmiselt erinevad, on vaja kontekstist sõltuvaid rätsepatöö stiilis lahendusi. Üht sorti on tarvis poliitikakujundajatel ja rahastajatel. Teist teadusuuringute rahastamise administeerimiseks. Kolmandat innovatsiooni haldamiseks. Neljandat teaduseetika printsiipide süsteemseks realiseerimiseks teadus- ja arendusasutustes. Võib-olla viiendat sorti, vajaduspõhiselt tuunitud lahendusi konkreetsete teadusharude ja distsipliinide jaoks ja kuuendat teadlaste, uurimisrühmade ja teaduspõhise õppetöö ja koolituse jaoks. Seitsmendat sorti teadusgrantide retsensentide, hindamispaneelide liikmete ja teadusajakirjade toimetajate jaoks.

Mida keerulisemaks muutub ühiskond ja teadus, seda suuremad on ka teaduseetika probleemid. Mitte tingimata konkreetsete regulatsioonide ja suuniste vormis, vaid juurpõhimõtete vaateväljas hoidmise ja neist lähtuvalt lahenduste otsimise näol.

Teaduseetika tähelepanu all hoidmist, probleemide tajumist ja klaarimist ning soovitud lahendusteni jõudmist soodustavate „tööriistade“ valiku laienemine üldistest vahenditest „täppistööriistadeni“ on tekitanud uut peamurdmist. Nende tööriistade suhestumise põhimõte on lihtne: eri tasemetele orienteeritud juhised peavad omavahel ühilduma. Ideaalis peaksid teaduse eetikakoodeksid ja juhised olema heas mõttes kihilised. Sellised, mis taotlevad mitte normatiivset ühtsust, vaid mõtlemise ühtlustumist eri tasanditel – teadlasest riigi tasemeni – ja mille alusel saaks jõuda töökindlate rakendusteni.

Teaduseetika tööriistadel on tähtis osa selliste teaduse finantseerimise mehhanismide ja teadlaste rahalise stimuleerimise viiside kujundamisel, millega välditakse eetiliselt kahjutoovaid lahendusi. Ideaalis peaks rahastamise kriteeriumid põhinema reaalsel ja ausal koostööl, austusel kolleegide töö vastu, kvaliteedil ja sisulisel arusaamisel sellest, mida teadus ja innovatsioon endast kujutavad. See kõik ei ole mingi revolutsiooniline teadmine. Tuletame meelde, et Pariisi (Prantsusmaa) teaduste akadeemia asutati 1666. aastal, et teadlased saaksid teha oma uuringuid sõltumatult, „vabana kuningate, kuningannade või paavstide kapriisidest“.[5]

ALLEA koodeksi 2023. aasta versiooni tehtud muudatused ei muuda teaduseetika põhimõtteid ja -sõnumeid. Koodeks keskendub endiselt heale ja vastutustundlikule teaduse tegemisele, hea tooni järgimisele ja teaduseetikat soosiva mõttelaadi loomisele. Süstemaatiliselt tutvustatakse ja õpetatakse, kuidas toimida usaldusväärsuse, aususe, austuse ja vastutuse ning vastutustundlikkuse põhimõtete alusel nii teadlasena kui ka institutsioonide tasemel. Eesmärgiks seatakse, et teadustöö eetika järgimine on lõimitud teadustööga kogu selle elukaare vältel, ideest avaldamiseni. Tagant tõukab soov jõuda selleni, et kõigile teaduses osalejatele on teaduseetika sine qua non ehk vältimatu tingimus, aga ka tähtis osa teaduse kvaliteedi tagamisel teadus- ja arendusasutuste tasemel. Kahjuks ignoreeritakse seda aspekti üsna sageli praeguses võrdlemisi julmas konkurentsipõhises teadussüsteemis.

Eneseregulatsioon on siduvam kui juriidiline norm

Nüüd on õige aeg küsida, mis toimib paremini: kas eneseregulatsioon või käsud-keelud? Mõnes riigis, nt Norras, on teaduseetika normid kehtestatud seadusega. Mõnedes loodetakse pea täielikult teadlaskonna eneseregulatsioonile. Krista Varantola on veendunud, et teadlaste sisetunne ja eetiline närv mõjutavad nende hoiakuid ja otsuseid tugevamalt kui seadusepügalad.

Erinevalt seaduserikkumistest, mis on sageli mustvalged, moodustavad võimalikud teadustöö eetika rikkumised – nagu eetiliselt küsitavad või taunitavad käitumisviisid alati – pideva spektri. See ulatub räigest väärkäitumisest (nt tulemuste võltsimine) kuni raskesti märgatavate, kuid samuti lubamatute aspektideni, nt andmete varjamine, kallutatud retsensioon, kolleegi töö takistamine või õigustamatu kriitika.

Sel puhul on eneseregulatsioon mitte niivõrd seadusetähe tuim järgimine, kuivõrd väärtuste ja isegi südametunnistuse küsimus: kas see või teine asi on õige või vale, õiglane või ebaõiglane. Muidugi teame, et südametunnistus piinab vaid neid, kellel see on. Seepärast on vaja toeks kirjasõna. Nii on ALLEA koodeksi esmane eesmärk pidevalt taasluua eetilist mõtteviisi ja edendada eetilist valvsust. Sellel on eetika kategooriast kaugele välja ulatuv põhjus. Nimelt: halb ja ebaaus teadustöö võib meile anda mõningaid teadmisi, aga ei vii edasi meie arusaamist maailmast ja murendab ühiskonna usaldust.

Eestikeelne „teaduseetika“ on tegelikult kehv peegeldus ingliskeelsest väljendist research integrity. Ingliskeelne termin sisaldab endas väärikuse ja parimas mõttes aadellikkuse elemente, mille olemust on raske lühidalt määratleda. Teadusmaailma norm on inglise keel. Teaduseetika ehk väärikus ja eetilisus teaduses on selles keeles tihedalt lõimunud mõisted. Seetõttu keskendub teaduseetika edendamine ausa ja lugupidava käitumise kirjeldamisele ja toetamisele teadlaskonnas – seda nii individuaalsel kui ka kollektiivsel tasandil. Teaduseetika hõlmab ka valdkonnaspetsiifilisi eetikanorme ja -eeskirju (meditsiinieetika, bioeetika jne), sh seadusega sätestatud norme.

Koos tehtud otsus on parem

Teaduseetika toimimise selgroo moodustavad eetikakomiteed, laiemalt, võimalike delikaatset laadi uuringute ja uuringuküsimuste eetilise tausta adekvaatsuse hindamise süsteem. Neid võidakse käsitada segavana, kuid neid tuleb võtta kui sellist laadi teaduse orgaanilist osa. Need realiseerivad püha Augustinuse mõtte: enne kui midagi alustad, mõtle, millega see lõpeb.

Eetikakomitee kontrollisüsteemi läbimine võtab aega. Vastu pakub kindlustunnet, et uuring ei kahjusta ja ärrita kedagi. Krista Varantola on soovitanud eetikakomitee luba käsitleda sarnaselt kindlustusega, mis kaitseb teadlast isiklikku laadi rünnakute eest.

Eetikakomiteede ampluaa on kasvanud nende algsest meditsiinieetika valdkonnast märksa laiemaks. Nende vajadus on ilmne sotsiaal- ja humanitaarteaduslike uuringute puhul. Kindlasti siis, kui uuring puudutab mis tahes haavatavat rühma, olgu need eakad või lapsed. Nende kohta käivad andmed peavad olema väga hästi kaitstud. Mitte ainult andmelekke või häkkimise eest, vaid ka võimaluste eest eri andmeid kombineerides isik tuvastada.

Isikuandmete seadus on sätestanud hulga uusi piiranguid andmete kasutamisele ja kohustusi isikuandmeid kasutavatele teadlastele. Mõistlik on end nendega kurssi viia enne uuringute alustamist, nagu kirjeldab vandeadvokaat Karmen Turk teaduste akadeemia teaduspärastlõunal.[6] See on kindlaim viis end probleemide eest kaitsta.

Kas eneseregulatsioon toimib? Jah ja ei

Üldiselt jah. Näeme seda näiteks Eesti teadustöö eetika prooviuuringu tulemustest. Ränki rikkumisi „pärispattude“ tasemel ei paista üldse olevat. Suurem osa märgatud probleemidest on teadustöö eetikaga seotud kaudselt ja paikneb pigem hallis alas.[7]

Maailmas on olukord teine. Võib-olla pannakse mujal vääratusi paremini tähele. Igatahes on taunitavat palju. Kohati nii süstemaatiliselt, et see on pigem juba akadeemiline tavapraktika.

Krista Varantola viitab siin Soome kogemusele. Juhtub, et rahastamistaotluste edukuse huvides lisatakse teadusartiklite kaasautoriteks neid, kes seda tegelikult ei vääri. Et nende akadeemilist positsiooni sobivalt kohendada. Või siis ehtida end mõne kuulsa või mõjuka teadlase kui kaasautori sulgedega lootuses retsensendi silmis hea välja näha. Autorsuse määratlemine on mõneti hall ala, kus eri valdkondades ja institutsioonides toimitakse väga erinevalt. Levinud on variautorsus ehk kellegi teise nime all või kellelegi teisele kirjutamine. Paljud sellised juhtumid jäävad varju. Eriti siis, kui märkajal on lühiajaline tööleping, mille pikendamiseks tuleb end näidata vaid heast küljest ja kindlasti mitte probleemse kaastöölisena. Kuulujutud taunitavatest lahendustest võivad ju levida, aga hirm järgmisest lepingust ilma jääda sunnib vaikima. Tuleb ka ette, et ei taheta konflikti võimuka ja/või liiga auahne juhiga. Kogu maailmas levib sund, et labori või osakonna juht peab olema publikatsioonide kaasautor. Pluss onupojapoliitika ja küsitav tava sellistest reeglitest asutuses vaikida. Eriti raske on teadlastel siis, kui hoolimatu juht jätab nad omapead ja kui mingi tõsine teaduseetika või tundliku teemaga seonduv probleem tekib, siis asutus ei süvene probleemi. Ei ole mingit alust arvata, et samasuguseid probleeme Eestis ette ei tule.

Sanktsioonide ja eneseregulatsiooni tasakaal

Enamasti karistatakse taunitavate asjade eest konkreetseid teadlasi. Kuna teadusvaldkonnad ja asutused suuresti erinevad, peetakse mõistlikuks, et sanktsioonid kehtestab iga institutsioon või asutus ise. Kuldreegel on, et sanktsioonide rakendamine peab olema õiglane ja läbipaistev ning vastavad protseduurid selged ja järjekindlad. Võib-olla ei peakski meelde tuletama õiguse mõistmise kuldreeglit: sanktsioonid peavad olema proportsioonis nii teadlase positsiooni kui ka rikkumise raskusega. Ei tohi lasta end kaasa viia meedia reaktsioonist. See on tavaliselt hea indikaator, et midagi on valesti, kuid samal ajal halb mõõdik otsustamise alusena. Meedia hukkamõist ja kolleegide reaktsioonid on ilmselt kõige hullem karistus. Kahjuks juhtub, et need ei ole asjakohased või tabavad valesid inimesi.

Muidugi on vaja nii kaitset vilepuhujale kui ka taastavaid meetmeid juhuks, kui kahtlustus oli alusetu. Valusaid ja läbimõtlemist vajavaid teemasid on veel. Olgu need kaudsed sanktsioonid institutsioonide vastu, nt rahastamisest ilmajätmine või suhtlus meediaga, kus ei tohiks protsessi võimendada ega juhtumit maine huvides kinni mätsida. Pole ka selge, kas rahaliste sanktsioonide rakendamine kogu asutuse või töörühma suhtes on õigustatud.

Vastutustundlik teadus

Suhteliselt lihtne on teadlase tasemel saavutada teadustöö hea tava ja teaduseetika printsiipide järgimine. Olgu piitsa või präänikuga, eneseregulatsiooni või sunniga. Sellest ei piisa. Kui tahta, et teaduskogukonna kui terviku vastutustundlikkus kasvaks, tuleb teaduseetika rakendamine järjekindlalt laiendada kollektiivsele südametunnistusele, teisisõnu, asutuste, rahastajate ja poliitikakujundajate tasemele.

Asutuste võimuses ja vastutusvaldkonnas on tohutu hulk abistamise ja suunamise võimalusi. Olgu see koolitamine ja käitumisjuhised, head eeskujud, selged menetlusprotseduurid, eetilist teadust soosivad stiimulid või akadeemiliste väärtuste pidev viljelemine. Kõik kokku on see ei enam ega vähem kui teadustöö kultuuri kujundamine. Kui õhkkond on terve ja reeglid teada, siis miks peaks üks endast lugu pidav teadlane otsustama, et ta rikub juba juurdunud korrektse teadustöö tegemise viisi, nt toodab valeuudiseid ja riskib kolleegide lugupidamise kaotamisega?

Krista Varantolalt on küsitud ja ta täpsustas, et institutsioonide vastutus teaduseetika vallas laieneb ka sellistele aspektidele nagu surve järjest intensiivsemale publitseerimisele (nt rohkem artikleid igal aastal, mis õõnestab kvaliteeti). Asutused ei tohiks hinnata teadlasi vaid kvantitatiivsete mõõdikute alusel. Teadlasi tuleb hoiatada rämpsajakirjade, võltskonverentside ja artikliveskite eest ning samal ajal ergutada heade tavade järgimist. Kuid tuleb ka arvestada, et ajakirjade hindamisel on mõningad hallid alad. Näiteks võib ajakirjade kvaliteet aja jooksul muutuda. Ühtlasi peaks olema igal konkreetsel juhul väga selge, kuidas toimida ja kuidas toimitakse teaduseetika rikkumise kahtluse korral. Eriti siis, kui puuduvad riiklikud regulatsioonid ja suunised, nagu Eestis. Elementaarne eeldus on, et inimene ei ole süüdi, kuni tema süü on tõendatud.

Eetika innovatsiooni ja teaduse hindamise ökosüsteemis

Märksa õhem on teaduseetika kandepind innovatsiooni ökosüsteemis. Tavapärane suhtumine on lihtne: kui miski on tehnoloogiliselt teostatav, tehakse see ära ja eetikale mõeldakse hiljem. Tuleks peatuda ja kaaluda, et ehk on õige eetika küsimused võtta terava tähelepanu alla ka innovatsiooni puhul, eriti innovatsioonile viiva teadus- ja arendustöö puhul. Seal on eetika olemuslik osis kogu protsessi vältel ja mitte lõpptulemuse lihvimise osa.

Praegu näeme Euroopas paradigma muutust ka teadusuuringute tulemuslikkuse hindamisel. Mingid indikaatorid on muidugi vajalikud. Paljude otsuste aluseks olev teaduse bibliomeetria ehk saientomeetria on aga ilmselt ummikus. Ülikoolide ja teadust rahastavate institutsioonide koostöös püütakse olukorda parandada ja adekvaatsemaks teha. Protsessi eestvedaja on teaduse kvaliteeti hindav võrgustik CoARA (Coalition for Advancing Research Assessment), mille liikmed on ka Eesti Teadusagentuur ja Eesti Noorte Teaduste Akadeemia.

Keskne küsimus on ajatu ja lihtne: mis on hea teadus? Seda ei saa hinnata pelgalt kvantitatiivsete mõõdikute alusel. Vajame kindlasti kvalitatiivset mõistmist, milles on määrav osa ekspertide sisulistel hinnangutel. Nii nagu ideaalis teaduspublikatsioonide eelretsenseerimine, kus käsikiri pulkadeks lahti võetakse ja kus on toeks mitmesugused hindamiskriteeriumid (mitte ainult arvulised näitajad). Selline arusaam toetab väga tõenäoliselt vastutustundliku, teaduseetikat soosiva mõtteviisi ja teadustöö hea tava juurdumist kogu teadlaskonnas. Kui arvudega saab manipuleerida, siis sisuga on see õige raske.

ALLEA visioon on, et teadusuuringute, teadlaste ja teadusorganisatsioonide hindamisel tunnustataks eri sorti tulemusi, tavasid ja tegevusi, mis maksimeerivad teadusuuringute kvaliteeti ja mõju. Nende hindamine peab põhinema peamiselt kvalitatiivsel hinnangul. Selle kesksel kohal on eksperdihinnang, mida toetab kvantitatiivsete näitajate vastutustundlik kasutamine.

Euroopa teaduse eetikakoodeks ja tegelik elu

Ameerika psühhiaater George Eman Vaillant näeb sotsiaalteaduste suurimat probleemi selles, et mõõdetav on sageli ebaoluline ja tõeliselt oluline ei ole sageli mõõdetav. Teaduse eetikakoodeksi sisulise mõjukuse mõõtmine on peaaegu võimatu ülesanne.

Teaduseetika on teadustöö vältimatu ja orgaaniline osa. Selles kontekstis on ALLEA koodeks justkui öökapiraamat. Ideaalis aitab see kaasa teaduseetika jaoks soodse mõtteviisi loomisele ja levimisele, lõhkudes eetilist mugavustsooni ja vältides sobivatesse kohtadesse linnukese tegemisel põhinevat toimimist. Koodeksiga loodedakse esile kutsuda arutelu, mida teaduseetika põhimõtted meile tähendavad, soovitada nende tugevdamiseks sobivaid vahendeid ja nende kinnistamiseks vajalikku järjepidevat koolitamist eri sihtrühmadele. Koodeksis rõhutatakse institutsioonide vastutust ja asutuste kohustusi pakkuda piisavat tuge ja kaasamõtlemist kogu teadustöö ulatuses. Koodeks annab soovitusi, kuidas kutsuda ellu teadustöö eetika printsiipe konkreetsetes valdkondades asjatundlikult interpreteerivaid ja rakendavaid otsustuskogusid. Läbiv põhimõte peegeldab akadeemilise vaimu parimat palet: keskenduda mitte karistamisele, vaid sellele, et teaduseetika ja teaduse hea tava oleks teadlaste töö lahutamatu osa.

ALLEA koodeksi teeb formaalselt mõjukaks selle lülitamine Euroopa Liidu regulatsioonide hulka. Nagu juba eelnevalt mainitud, on alates 2017. aastast selle kui raamkoodeksi järgimine kohustuslik kõigile, kes saavad teadusraha Euroopa Liidu vahenditest. Tõenäoliselt just seetõttu on ALLEA koodeks ja selle põhjal loodud riiklikud teaduse hea tava kirjeldused ja regulatsioonid nii laia kasutust leidnud.

Mis iganes regulatsiooniga on tegemist, olgu see või teaduse eetikakoodeks, muutub see tõhusaks alles siis, kui on sisemiselt omaks võetud. See on pidev protsess, mille üks osa on regulatsiooni kohendamine ja täiendamine vastavalt muutunud ühiskonnale ja olukorrale. ALLEA koodeksit on uuendatud kaks korda. Protsessi olid kaasatud kõik olulised sidusrühmad alates ülikoolidest ja teadlaste organisatsioonidest kuni teadust rahastavate institutsioonide ja teaduskirjastuste võrgustikeni. Suur osa muudatusi on tehtud saadud tagasiside ja märkuste põhjal. Nii ongi koodeksi 2023. aasta versioon kollektiivse mõtteprotsessi kvintessents, paljude osaliste ühine visioon.

Tarmo Soomere ja Raivo Uibo inspireerituna Krista Varantola ettekandest.

Euroopa teaduste akadeemiad peavad oluliseks mitte ainult teaduse etikakoodeksi sõnastamist, põhjendamist ja järgimist, vaid ka selle aluspõhimõtete ja väärtuste kriitilist vaatlust. Teaduste akadeemia XXVII teaduspärastlõunal „Teadus akadeemilise vabaduse, eetika, meedia ja poliitika ristteel“ 24. XI 2023[8] andis sellest protsessist ülevaate Euroopa teaduse eetikakoodeksi 2023. aasta versiooni koostanud töörühma eesistuja, Tampere ülikooli endine rektor Krista Varantola.[9]

[1] ALLEA 2023. Euroopa teaduse eetikakoodeks 2023 täiendatud versioon. Tallinn 2023.

[2] Hea teadustava. Tartu 2017.

[3] Hea teadustava. Tartu 2023.

[4] SOPs4RI (Standard Operating Procedures for Research Integrity), on aastail 2019–2022 Euroopa Komisjoni finantseeritud projekt, mille eesmärk oli välja töötada teadustöö eetika järgmist lihtsustavad standarditud protseduurid nii teadusasutuste kui ka teadust finantseerivate institutsioonide jaoks. Selleks valmistati vabalt kättesaadavad nn tööriistakastid, millest saab valida konkreetse valdkonna, institutsiooni tüübi ja tegevuse iseloomu jaoks sobivad suunised ja vormid.

[5] Simon Singh, Big Bang: The Origin of the Universe. HarperCollins 2004.

[6] Karmen Turgi ettekanne Eesti Teaduste Akadeemia XXVII teaduspärastlõunal „Teadus akadeemilise vabaduse, eetika, meedia ja poliitika ristteel“ 24. XI 2023. – Youtube 10. XII 2023.

[7] Kadri Simm, Kadri Lees, Mari-Liisa Parder, Anu Tammeleht, Eesti teaduseetika küsitluse metoodika väljatöötamine ja piloteerimine. Tartu ülikooli eetikakeskus ja RAKE 2023.

[8] Eesti Teaduste Akadeemia XXVII teaduspärastlõuna „Teadus akadeemilise vabaduse, eetika, meedia ja poliitika ristteel“ 24. XI 2023. – Youtube 10. XII 2023.

[9] Krista Varantola ettekanne Eesti Teaduste Akadeemia XXVII teaduspärastlõunal „Teadus akadeemilise vabaduse, eetika, meedia ja poliitika ristteel“ 24. XI 2023. – Youtube 11. XII 2023.