Uus klots teadmiste tornis

Loovisikute toimetuleku uurimine on nagu issanda töö, mis ei lõpe iialgi.

KAAREL TARAND

Kolmapäeva hommikul ootasin põnevusega pressiteadet, mis kogu meedia päevadeks helisema oleks pannud. See võinuks olla umbes selline: „Kiik ja Riisalo: augud turvavõrgus paikame hiljemalt jaanipäevaks“.

Asjaolu, et Eestis kehtivad sotsiaalkaitse reeglid ei taga õiguslikult erinevate töösuhete puhul võrdselt kõigi töötavate isikute kaitset tervise, töötuse ja pensioni osas, on sotsiaalministeeriumile aastaid teada. Siiski olid kultuuriministeeriumi tellitud Praxise mõttekoja uuringu tulemused vabakutseliste loovisikute toimetuleku ja sotsiaalsete garantiide kättesaadavuse kohta šokeerivad. „Suurt vähemusrühma diskrimineerivad reeglid peab viivitamatult asendama uutega, mis on kooskõlas meie regioonis kehtiva arusaamaga solidaarsusest ja võrdsest kohtlemisest. Universaalsele sotsiaalkaitsele, mis hõlmab absoluutselt kõiki, ei ole alternatiivi. Kavatseme seetõttu viia eelnõu valdkonna seaduste ning vajadusel ka maksuseaduste muutmiseks valitsusse hiljemalt jaanuaris arvestusega, et riigikogu jõuaks seaduste muutmise kinnitada kevadise istungjärgu jooksul ning uued reeglid jõustuda 2023. aasta alguses,“ ütlesid ministrid Kiik ja Riisalo ühest suust.“

Sellist pressiteadet ei tulnud. Sotsiaalkaitseminister Signe Riisalo ilmutas end küll rahvusringhäälingu otsesaates, kuid jutuks tulid sotsiaalministeeriumi valitsemisala paljud muud tegematajätmised ja hädad, aga mitte see Praxise uuringu järgi „kõigest“ enam kui kümmet tuhandet vabakutselist loovisikut (neile lisandub hulk mitte nii loomingulistel aladel tegutsevaid vabakutselisi) rõhuv, diskrimineeriv, tervist ja töövõimet laastav ebaõiglus. Et ei ole selle ministri teema? Aga kellele küll peaks korda minema kahe ministriga ministeeriumi sisemine tööjaotus, kui kiiret lahendamist vajav küsimus ulatub mingit otsa pidi igal juhul mõlemale juhtimislauale?

Praxise uuringu teisipäevasel esitlusel oli riik esindatud kultuuri- ja sotsiaalministeeriumi asekantsleritega, kes valdasid teemat ja olid sümpaatselt kiirete muutuste poolt. Paraku ei saanud nad otsesõnu öelda, vaid ainult vihjata, et nende kohal on peaaegu purunematust klaasist lagi, millest poliitilisele tasandile läbi murda aitab juhtumisi ehk õnn, aga mitte plaani mõistuspärasus ja vajalikkus. Ametkondlik horisontaalne koostöö võib olla laitmatu, kuid sel tegevusel on tagajärg vaid juhul, kui oma töö teevad tähtaegselt ja kartmatult põhiseaduse järgi otsustama määratud poliitilised kogud.

Kuni võrk on auklik või vales kohas, lipsab iga vabakutseline kala sealt sotsiaalkaitsesse takerdumata läbi.

Tiina Kõrtsini / Õhtuleht / Scanpix

Lihtne oleks artikli ülejäänud ruum täita tsitaatidega koalitsioonipartnerite valimislubadustest, valitsuse tegevusprogrammist ning sotsiaalministeeriumi tellitud uuringutest ja koostatud analüüsidest. Tsiteerin siinkohal vaid üht, kitsamalt tervishoiu alalt. Vastavalt valitsuse tegevusprogrammile pidi sotsiaalministeerium märtsis 2021 koostama „analüüsi ja ettepanekud tervishoiu rahastamissüsteemi jätkusuutlikkuse tagamiseks, kindlustuskaitse laiendamiseks ning ravijärjekordade vähendamiseks“. See juhtuski. Analüüs sedastab kuivalt: „Võrreldes teiste ELi riikidega on Eestis ravikindlustuseta elanikkonna osakaal suurem. Lisaks näitavad analüüsid, et kindlustuse olemasolu on märkimisväärsel osal töötavast elanikkonnast ebapüsiv. Olukorda süvendavad järjest enam kasutusele võetavad paindlikud töövormid.“ Järg? Pool aastat vaikust. Muuseas, analüüs toetub paljudele varasematele uuringutele, mille sisu üle on riigivõim saanud mõtiskleda juba terve kümnendi. Kui sügavale peab veel „olukorda süvendama“, et kuhjunud teadmiste torni tipus kaugele vaatavad poliitikutest visionäärid millegi praktiliseni jõuaksid? Iga päev tegevusetust süvendab tuhandete inimeste majandus- ja tervisekahju nüüd ja kohe ning röövib ühtlasi kaugemat tulevikku.

Teisipäevase esitluse käigus kõneldust tahan rõhutada kolme mõtet. Esiteks kirjeldas Eesti Teatriliidu esimees Gert Raudsep detailselt, kuidas riigivõim ja reeglid on vabakutselised loov­isikud tõuganud nurjatu, absoluutselt lubamatu valiku ette, mida tavalisemat tüüpi töösuhetes mõeldavakski ei peeta. Nimelt peab valima, kas näidata oma sissetulekut ja maksta makse nii, et saaks tervisekindlustuse, või siis nii, et saaks töötuskindlustuse. Mõlemat korraga ei saa. Tegu ei ole olukorraga, mille vastu inimene ise saaks midagi ette võtta – kogu vastutus on reeglite kehtestaja käes. Kaudselt märgistab riik niimoodi kodaniku kui õiguskuulmatu, riigi huvidele vastutöötaja. Seesuguse peabki erilise vaatluse ja järelevalve alla võtma, teda teistest tõhusamalt ahistama näiteks maksuameti kaudu või siis blokeerides talle mõne universaalteenuse kättesaadavuse. Kas tõesti on ainus relv kodaniku käes käia läbi kõik kohtuastmed, sest täitevvõim ja seadusandja ei hakka enne liigutama, kui riigikohtust on tulnud sundiv lahend?

Teiseks, kultuuriministeeriumi asekantsler Taaniel Raudsepp (ja ka teised) märkis korduvalt, et paraku peab praegu püüdma teha vabakutselisi puudutavat sotsiaalpoliitikat kultuuripoliitika sees. Võimalik, et see on praegu halbadest lahendustest parim, sest peegeldab kõrgema juhtimisorgani ehk valitsuse võimetust valitsusasutuste vahel õigesti tööülesandeid jaotada. Varem või hiljem päädib selline ajutine lahendus konfliktiga riigieelarve koostamisel. Oletuslikult võib kultuuriministeeriumi kunagi helges tulevikus ministriks pääseda mõni võimukas kuju, kes suudab riigieelarve toetusvahendite kasvu abil lahendada kõik loovisikute (sõltumata juriidilisest tegevusvormist) toimetulekuprobleemid. Riik oma rahaga maksaks kinni kõik turutõrked, ajaks loomingu hinna turul sedavõrd kõrgeks, et kõik loovisikud suudaksid näidata püsivat, katkestusteta sissetulekut, maksaksid sissetuleku liigist sõltumata vabatahtlikult ära kõik õigusi andvad kindlustusmaksed jne. Kes jaksaks sellesse uskuda? Kui aga minna edasi valitud teed, jääb kultuuriministeerium pigem lobiorganisatsiooniks, sest sotsiaalpoliitikas seadusandliku initsiatiivi õigust ei ole talle ette nähtud. Loogiline jätk oleks seega, et andmete ja ettepanekutega hästi varustatud kultuuriminister teemaga esimesel võimalusel valitsusse tõttaks ning saavutaks seal kollektiivse otsuse või vähemasti peaministri käsu sotsiaalministritele.

Kolmandaks, mitmest suust jäi kõlama, et avalikus arvamuses ei peeta loovisiku tööd pahatihti päris tööks ja seda hoolimata sellest, et loometöö tagajärjed on reeglina reaalselt nähtavad, kuuldavad, katsutavad teosed, mistõttu on loomeprotsessi tööks pidada ometi lihtsam kui näiteks bürokraadi, juhi, koolitaja või turundaja oma. Oma kõige mustemal kujul on see avalik arvamus saanud end viimastel päevadel külluslikult ilmutada kõigi vabakutseliste loovisikute toimetuleku uuringut kajastavate artiklite kommentaariumis, küllap ka mujal ühismeedias, kuhu minu pilk ei ulatu („Minge tööle, raisad!“). Tagajärjeks mainekahju tegevusaladele, mis erinevalt ühismeedias raevutsemisest on põhiseaduses väärtuslikena ja kaitsealustena ära nimetatud. Kes ei mässa rumaluse vastu, on oma vaikimisega selle tagantkiitja. Kus on vastulöök kunsti, loomingut, kultuuri vaenavale verbaalsele agressioonile? Kas jälle on tegu inimeste vaba valikuga, mille sees on ka enesekaitse ja oma eksistentsi õigustamise kohustus ning mille kaitsele poliitikud ei tohigi tõusta? Või oleks õiglane, kui näiteks loomeliidud saaksid konkreetselt loovtöö mainekujunduseks aastas riigieelarvest vähemasti sama palju raha kui parteid oma nägude pesemiseks endale sealt aastas võtavad?

Kogu mu jutt on mõistagi ekslik, sest valitsuse tegevus toetub ju kahele põhiväärtusele. Esiteks ei saa valitsus midagi teha, kuna kodanike riigis on see, mis ühiskonnas juhtub, ainult ja välistavalt kõigi kodanike vastutustunde ning vastutustundliku käitumise summa. Valitsus ei pea iidse õpetuse järgi kodanike kasuks sõrmegi liigutama enne, kui kodanikud on teinud kõik ja rohkemgi riigi/valitsuse heaks (ära küsi, mida riik saab sinu heaks teha …). Teine juhtmõte, mis läheb käiku, kui valitsus kogemata siiski mingeid liigutusi teeb, on oma kristalses puhtuses ja lakoonilisuses otse põhiseadusesse sobiv põhimõte „Süüdlasi ei ole!“. Vastutajate ehk võimalike süüdlaste otsimist ja leidmist peab takistama sama meelekindlusega nagu riigikiriku teket (PS § 40), tsensuuri (§ 45) või riigikogu liikme sidumist saadud mandaadiga (§ 62). Siin on automaatvastus neile, kes viie aasta pärast, kui ühiskond on rikastunud veel mitme vabakutseliste toimetulekut ja ebavõrdset kohtlemist käsitleva uuringu ja analüüsiga, tulevad küsima, et kas võrk on lõpuks ära paigatud.