Rändeminister andis aru

Põhiseaduslikult esimesed on kultuuripoliitikas jälle rahajärjekorra lõppu pandud.

KAAREL TARAND

Mai alguses ootas kogu maailm põnevusega kremlimehe kõnet 9. mai sõja­paraadil ning spekuleeris pööraselt selle sisu üle. Õigus oli neil, kes arvasid, et kostab ainult haledat visinat ning kõne tuleb sõnumivaene ning sisutühi. Samal ajal jäi Eesti kultuurielus täiesti tähelepanuta sama sisutühi, ent siiski tähtis kohalik kõne, nimelt kultuuriministri iga-aastane aruanne riigikogule riigi kultuuripoliitika elluviimisest ja tuleviku­sihtidest. Minister Tiit Terik kandis selle parlamendile ette 2. mai istungi viimase punktina algusega kell 19.45 ja lõpuga 21.37, ajakoridoris, mil saadikute enamus enam teatavasti kõrgvormis ei ole ning eelistab tegeleda muude asjadega. Seetõttu oli ka huviliste hulk saalis traditsiooniliselt tagasihoidlik.

Igale kultuuriministrile peaks vaid kord aastas ette tulev võimalus seadus­andjale oma toimetulekust rääkida olema aasta poliitiline tipphetk, nagu presidendile on kõne iseseisvuspäeval. Ta peab arvestama, et seda kõnet jälgitakse tavalisest tähelepanelikumalt. Asjaosalised otsivad end kõne põhi­sõnumitest, analüüsivad teemavalikut ja rõhuasetusi, ootavad lootust ja saavad kostiks pettumust.

Vabariigi valitsuse seaduse § 62 nendib, et „kultuuriministeeriumi valitsemis­alas on riigi kultuuri-, kehakultuuri-, spordi- ning muinsuskaitsetöö korraldamine ja kunstide edendamine, osalemine riigi meediatöö kavandamisel ning vastavate õigusaktide eelnõude koostamine“. Lihtsustatult siis neli põhilist asja: looming, sport, pärand ja meedia. Tähelepanu proportsioone seadus ei määra, seega kõik on võrdselt tähtsad.

Kuidas aga on ministri esitatud ja küllap põhiosas ministeeriumi ametnike koostatud kõne seadusega koos­kõlas? Valdkondlike sõnumite tekstimahu järgi otsustades jagab kultuuri­ministeerium oma tähelepanu ja tööd järgmiselt (kui kõne sisse- ja välja­juhatuse tähemärgid maha arvata): lõimumine 31%, sport 29%, kultuuris osalemine (ehk publik) 14% ning kõik muu on juba peenraha. Oma 5% said kokku pärand ja muuseumid, 3-4% tähelepanu loomemajandus, digikultuur ja raamatu­kogud, laulu- ja tantsupidu ning ühe miljoni eurone poliitprojekt nimega kultuuri­ranits. Ja lõpuks sama pisiosa ka vabakutselised loovisikud, kelle jaoks on õnn siiski mägede taga (sellest edaspidi veel).

Märksõnu „kirjandus“, „muusika“, „arhitektuur“, „teater“ ega „film“ kõnes ei leidunud. „Kunst“ esines korra (liitsõnas seoses etenduskunstide seaduse muutmise eelnõuga), nagu ka „meedia“ (seoses vajadusega saada välisajakirjanduses eesti kultuurile rohkem tähelepanu). Jääb üle vaid järeldada, et ministeeriumi lõimimis- ja spordiosakond tegid kõne ettevalmistamisel kunstide osakonnale ära nagu Lurich küla­kaklejale.

Tsiteerin ministrit tema peateemal: „Kultuuriministeerium keskendub koos oma partneritega inimeste kohanemisele ja just pikaajalisele lõimumisele“ ja „Me ei saa endale lubada uute segregeerunud kogukondade teket“. Kogu nende tsitaatide vahele jääv jutt rõhutas, et kultuuriministeerium ei näe enda ees vanade ja uute immigrantide, põgenike ja muidu muukeelsete eest hoolitsemisele võrdväärse tähtsusega ülesannet. Ma ei suuda jätta pahandamata iga kord, kui Vabadussõjas kätte võidetud ja põhiseaduse alusele seatud eestlaste riigi palgaline juht pisendab põlisrahva kõigest „kogukonnaks“ teiste võrdsete seas, kusjuures selle peaülesanne on teistele meeldimine ja järeleandmine, mitte oma põhiseaduslike huvide ja õiguste argine nautimine. Raiuge endale ükskord pähe: eestlased ei ole siin mingi kogukond, vaid oma iseseisvat riiki pidav rahvus, kes võtab võõraid vastu ja enda hulka küll, kuid oma, mitte nende tingimustel!

Keskerakonna olemust ja elektoraati arvestades oligi ministrilt midagi muud naiivne eeldada. Minister võib ju olla kena ja kultuuritarbijana tubli, aga erakonnas üldisemalt puudub ette­kujutus eesti kõrgkultuuri, professionaalse kunsti üksiktegijate ning organisatsioonide eesmärkidest, vajadustest ja toimetulekust. Seda peegeldab fakt, et ministri kõnes ei leidnud kordagi nimetamist kultuurielu selgroo moodustavad suured organisatsioonid ning neis tegutsevad palgasaajad. Paar hiljutist sündmust ja pöördumist võiksid ministril meeles olla ja kust veel kui mitte parlamendilt endale põhiprobleemi lahendamiseks abi küsida.

Aprilli alguses esitas kultuuritöötajaid esindav ametiliit ministeeriumile taotluse, kus küsis kõrgharidusega kultuuritöötajate alampalgaks järgmisel aastal 1749 eurot tänavuse 1400 asemel. Suurem hüpe on vajalik viimaste aastate mahajäämuse katteks. Meedia andmetel on kultuuriminister kinnitanud oma toetust sellele taotlusele, kuid lisanud, et „see on sügisel toimuvate riigieelarveliste vaidluste küsimus“. Mida siin üldse vaielda on? Kui heal kultuuriministril on valitsuses mingeid kurje vastaseid, siis saavad need olla ainult reformierakondlased eesotsas pea- ja rahandusministriga, kes peaksid sügiseses rahavaidluses asuma seisukohale, et kõrgharidusega kultuuritöötajate palgaviletsust ning kiirest hinnatõusust põhjustatud kaotust ostujõus hüvitama ei pea, sest nende sissetulek on piisav. Kas nii?

Teiseks said kultuuriministrile ühispöördumise teinud loomeliidud ja suured kultuuriasutused ERSOst Eesti Kunstimuuseumini esmaspäeval vastuse taotlusele leida lisaraha loometoetuste maksmiseks ning katta 20 miljoni euro ulatuses ehk osa kahjust, mille valitsus ise põhjustas, seades pandeemia ettekäändel kultuuritegevusele ulatuslikke piiranguid. Vastus oli napp ja solvangu hõnguga. „Kahjuks muud teemad, nagu pöördumises tõstatatud kultuurivaldkonna toetamine 2021. aasta kriisi mõjudega toimetulemiseks, selle lisaeelarve tegemisel fookusesse ei mahtunud,“ teatas minister. Kuidas saakski mingid teisejärgulised fookusesse mahtuda, kui kogu ruum seal on täidetud nn kohanemisprogrammidega. Ikka seesama, et põlised ja põhilised järjekorra lõppu, marss!

See puudutab vahetult ka vaba­kutselisi, sest institutsioonid on neile tihti väga tõhusad partnerid ja tulu­toojad. Vabakutselistele oli ministril riigikogu kõnepuldist teatada järgmist: „Nad on loomevaldkonna ökosüsteemi orgaaniline osa ja sestap on neile sotsiaalsete garantiide tagamine samuti kultuuri­ministeeriumi lähiaastate prioriteete. Käesoleva aasta oleme pühendanud loov­isikute ja loomeliitude seaduse muutmise väljatöötamiskavatsuse koostamisele.“

Siit koorub välja, et riigibürokraatia ajaarvamine on täiesti teisest maailmast kui mis tahes muul alal, sealhulgas loome­töös. Kõigil on töö valmimise tähtajad, millest on vältimatu kinni pidada. Nädalalehes tuleb tähtaeg kätte kord nädalas, ajakirjas kord kuus. Iga etendus, kontsert või näitus toimub lubatud kuupäeval ja kellaajal. Kõigil tuleb tähtaegu ette tihti ja pidevalt. Aga mitte riigil.

Kui saadik Üllar Saaremäe riigi­kogus ministrilt küsis täpsustust, kas kavatsuse väljatöötamine võtab aega aasta või kauem, sai ta konkreetse vastuse asemel teada, et me (ministeerium) oleme partneritele kutse laiali saatnud ning „tegeleme ja toimetame“ ja on koguni „toimunud esimesi kokku­puuteid“. Nagu Sirbi lugejale teada, on aktivistide eestvõttel kogu vabakutseliste toimetuleku probleem põhjalikult läbi töötatud ning lahendusvariandid ministeeriumile edastatud. Ühtki tähtaegadega harjunud ning pidevalt tulemusi saavutavat inimest ei saa rahuldada udujutt tegelemisest ja toimetamisest, mis võib-olla võtab aega kaks, aga miks ka mitte viis aastat. Või koguni nii kaua, et kui lõpuks tegu valmis saab, on see liik, kelle eest hoolitsema hakatakse, juba välja surnud või maalt lahkunud.

Opositsioonilised saadikud panid ministrile tööks kaasa kolm ülesannet, mille täitmisel võiks minister isegi positiivsena ajalukku minna. Jaak Valge rõhutas, et kultuuriministri (ja valitsuse) peaülesanne on tegeleda just eestlaste kui eesti kultuuri kandjate absoluut- ja suhtarvu kasvatamisega. Üllar Saaremäe nõudis, et lõppema peab ministeeriumides üksteisele vastu töötavate plaanide tegemine, mille tagajärjel kumbki tulemust ei saavuta (näiteks laulupeo tuleviku kindlustamisel). Indrek Saar aga tuletas ministrile meelde, et palgaraha „saab välja suruda ainult minister valitsuses“ ja motiveeriva palgata kultuuri asjaosalistele „ei maksa kultuurist ja spordist ja meie riigi tulevikust pikalt midagi rääkida“. Nii ongi ehk kui sügisel eelarvega läbi kukutakse võib mitte ainult ministri koju, vaid terve ministeeriumi laiali saata või miks ka mitte lõpuni lõimida oma lemmiktööpõllule nn venekeelses kogukonnas.