Koristustöö keeleruumis

Immigrantide järjekindlast keelelisest töötlemisest on rohkem kasu kui meelsuskontrollist.

KAAREL TARAND

Riigivõimu revolutsioonilisem ehk edasijõudnud osa tegeleb seadusandlikul tasandil innukalt Eesti riigi ja selle kodanike kolimisega välispäritolu nutiseadmetesse ning käega katsumatutesse ja silmale nähtamatutesse pilvedesse. Üks ministeerium tahaks asjatundjate hoiatustest hoolimata jõuda juba Euroopa Parlamendi valimisteks uue, nutiseadmes hääletamise võimaluseni. Teine soovib kiirkorras kaotada Eesti kodanikke üle 20 aasta hästi teeninud ID-kaardi kohustuslikkuse, sest näeb vaimusilmas, et juba kolme aasta pärast kalpsab kogu kodanikkond nagu kängurukari aasal ringi, igaühel seni teadmata sisuga, aga see-eest otse Brüsselist saadud „digikukkur“ kõhul. Kummalgi juhul ei lahendata ühtki tõsist probleemi ja kiirustamiseks pole põhjust. Aga töö käib ja kavatsus peab olema üdini hea, kui tagurlik opositsioon on selle vastu. Paraku pole parlamendis esindatud vastuseis kõigele uuele ja teistsugususele mingi väikese jõugu omalooming. Seal on hulgad taga, nagu kinnitavad ka värskelt avaldatud „Eesti ühiskonna lõimumismonitooringu“ tulemused.

Seda sorti uuringud ei paku reeglina üllatusi. Lõimumisuuringuid on tehtud üle 20 aasta ja iga kord vaatab sealt vastu üks ja seesama: leiuta ja kohalda millist poliitikat tahes, kolmandik huntidest vahib ikka metsa poole. See ei tähenda, et regulaarsest mõõtmisest peaks loobuma, vaid et mitte-eestlaste lõimimise poliitilistelt programmidelt ning rahakulutamiselt ei maksaks ülemäära palju oodata. Võimalik, et kogu häda algabki sellest, et lõimimine on määratud kultuuriministeeriumi tegevusalaks, aga seal ei ole ühtki korralikku hooba siht­rühma sotsiaalmajanduslike murede lahendamiseks. Kui haridus- ja teadusministeerium teeb eestikeelset kooli, siis on sel tagajärg. Nagu ka sellel, kui kliimaministeerium kujundab ümber energia- või majandusministeerium tööstuspoliitika.

Riigi tellitud uuringute kohustuslikuks osaks on saanud asjatundjate poliitikasoovitused (mida tavaliselt küll kuulda ei võeta). Ka lõimumisseire sabast leiab rea soovitusi, mis vastavad kahjuks pigem küsimusele „kuidas teha“, mitte „mida teha“. Kuidas siis? Ettevaatlikult, pehmelt, muudkui rääkides ja selgitades, et mitte vastaliseks häälestada mingilgi määral koostöövalmis keskmikke ega radikaliseerida juba niigi vihaseid ja vaenulikke.

Nagu ikka, käib suur osa uuringu küsimustest keele ja meele kohta. Emakeelepäeva eel väärib lähemat valgustamist uuringu 7. peatükk „Keeleoskus ja keelekasutus“. Tulemused erinevad mitmel puhul viimase rahvaloenduse omadest, mistõttu on põhjust vähemasti küsimusteks, kui mitte kahtlusteks. Nagu uurijad ise nendivad: „Keele­oskust on küsitluses mõõdetud inimese enda subjektiivse hinnangu kaudu, mis ei pruugi olla nii täpne kui näiteks keele­testidega mõõdetult, seda võib mõningal määral mõjutada üldine poliitiline kontekst.“ Rahvaloenduse ja küsitluse tulemused ei ole mõistagi üks ühele kõrvutatavad, aga ega rahvaloenduselgi keeleteste tehtud.

Igatahes mõõdeti rahvaloendusel, et ühtki võõrkeelt ei oska Eestis 19,5% eestlastest ja 41,2% venelastest. Kui lapsed maha arvata, saab pisut parema tulemuse, aga vanuserühmas 15–29 oli ükskeelne 7% eestlastest ja 17% venelastest. Vanuserühmas 50–64 ei osanud ühtki võõrkeelt 12,7% eestlastest ja tervelt 49,2% venelastest. Vanemas rühmas on tulemus loogiline, aga kuidas on iseseisva Eesti noortest nii suurel osal õnnestunud läbi saada põhi- ja keskkooli esimese ja teise võõrkeele tundidest nii, et midagi külge ei jäänud?

Rahvaloenduse andmete järgi peavad end vene keele oskajaks peaaegu kõik okupatsiooni ajal koolis käinud ehk vanemad kui 50aastased eestlased. Noorte vanuserühmas (15–29) oskab vene keelt aga vaid napp kolmandik kõigist võõrkeele oskajaist. Lõimumisseire kohaselt, kus küsimuse sõnastus on pisut nõudlikum, peab enesehinnangu järgi end aktiivseks vene keele kasutajaks keskmiselt iga teine eestlane (joonis 1). Kukalt paneb kratsima fakt, et viieteistkümne aastaga on see suhtarv püsinud ainult kerge kõikumisega stabiilne, mis aga ei tohiks tõsi olla, kui silmas pidada asjaolu, et sel perioodil vanemast otsast lahkunud vene keele oskajad on üldkogumis asendunud iseseisvuse ajal koolis käinutega, kes vene keelt sugugi ei räägi. Sama kahtlus kehtib ka küsitlustulemuste teise andmerea kohta. Kuidas on võimalik, et eestlaste hulk, kes „ei oska üldse vene keelt“, püsib aastaid jäigalt samal madalal tasemel ega kasva?

Poliitiliselt kasulik on küsitlusandmeid uskuda, sest nende järgi areneb siinsete venelaste eesti keele oskus hästi ning nende hulk, kes eesti keelt üldse ei oska, on kahanenud 4%ni. See tähendab ju, et keelebarjäär ei ole arvestatav takistus sisenemisel eestikeelsesse inforuumi, Eesti kodakondsuse või töökoha saamisel ja üldises toimetulekus. Järelikult võiks rahumeeli lõpetada ühiskonna kulukad ponnistused „Sidusa Eesti arengukava“ täitmiseks, eesti keele majade ülalpidamiseks, venekeelse tele-, raadio-, trüki- ja veebi­ajakirjanduse toetamiseks ja ühtlasi põhjalikult üle kaaluda Integratsiooni Sihtasutuse suurpere tegevuse otstarbekuse ja vajaduse.

Uuringus sedastatakse mitmes kohas, et kui kuskil veel on probleeme, siis just noorimas vanuserühmas: „Üks viiendik (21%) noorimast vanuserühmast on märkinud, et ei oska üldse või oskab ainult veidi eesti keeles lugeda ja suulisest kõnest aru saada, 25% peab nõrgaks oma suhtlemisoskust ja 28% oma kirjutamisoskust.“ Järeldus: „Koolikeskkond ei paku piisavalt kõrgel tasemel eesti keele õpet.“ See on tõsine malakas kõigile, kes püüavad ühtse eestikeelse kooli tulekut otsitud ettekäänetel takistada ja venitada. Iga päev venekeelset kooli tähendab seal õppivate laste kuritarvitamist ning neilt tulevikus normaalse elu röövimist.

Lõputule lõimimisele aitavad kiiremini punkti panna poliitiliste otsuste kõrval ka igaühe argiotsused, sest uuringu järgi toimub osa keelelisest arengust koolijärgselt töökeskkonnas. Tööalaselt kalduvad eestlased aga vene keele kasutamisega liialdama (joonis 2) ning vene keel on seetõttu tööalases suhtluses rahvusrühma osakaaluga võrreldes mõõdutundetult üle esindatud. Tervelt kolmandikul venekeelseist õnnestub seetõttu tööelus eesti keele kasutamist üldse vältida ja pole siis ime, et nad riigikeele õppimise vajadust ei taju. Ainult eestlased ise saavad olukorda muuta, kui meelekindlalt töökohtade venestamisest loobuvad ja nii muukeelsetel ka paremini lõimuda aitavad.

Joonis 1. Eestlaste puhul vene keele ja muust rahvusest elanike eesti keele oskuse kohta enesele antud hinnangu („valdan vabalt“ ja „saan aru, räägin, kirjutan“) muutumine aastatel 2008–2023.

Joonis 2. Tööl kasutatavad keeled (2023). Vastanud on ainult töötavad ja õppivad elanikud (1003 vastanut). *tööl või koolis ei kasuta vene keelt, aga võib kasutada inglise keelt.

 Allikas: EIM