Pealelend. Giuseppe Provenzano

Margit Mutso

Giuseppe Provenzano, näituse kuraator: Ma nõustusin Arne Maasiku ettepanekuga kureerida tema näitust, sest leidsin selles poeesiaseemne. Inimesed imestavad sageli, mis asi on see kuraatori töö. Mina pean oluliseks olla võimendav hääl, et ürituse sõnum kostuks, et seda kuuleksid nii paljud kui võimalik. Seejuures ei tohi mu hääl olla liiga vali.

Näitus on sellest, kuidas meie keha nähtule vastab: igaüks vaatab pilte isemoodi, igaühe keha mõistab neid asju kuidagi erinevalt. See, mida näitusel kogeme, pole see, mis on tegelikult pildil, näitusel kogeme midagi enamat. Siia on kunstnik lisanud väärtuse, midagi sellest, mida tema on kogenud kaamera taga. See on Arne Maasiku fotode puhul kuidagi väga nähtav. Näituse avamisel tundsin ma õhus harvaesinevat elektri ja erutuse segu, seda ei koge kaugeltki iga kord.

Muidugi on inimesed uudishimulikud, neid huvitab, mis koht see piltidel on, aga – see teadmine pole tingimata vajalik. Ise ma olen ses ruumis olnud. Läksime Arnega sinna ja avastasime selle koha koos uuesti. See ruum on erilise tundega, Arne pildistas seda talle ainuomasel viisil kui kunstnik: ta peegeldab objekti tagasi sellisena, nagu see seisab tema ja kaamera vahel. Vähesed fotograafid suudavad seda, see pole igapäevane. See, mida näeme fotodel, pole sama, mida nähakse siis, kui ise sinna minnakse. Pildil näeme seda, mida fotograaf lubab näha, ja saame seeläbi lisaelamuse. Kui sinna ruumi päriselt siseneda, kaotaks vaataja võib-olla selle kõik. Arhitektid mõistavad seda: majas sõltub palju sellest, kuidas paistab valgus, kuidas pinnad peegelduvad ja materjalid reageerivad, kui ruumis kõnnid, hingad.

Sellist keemiat nagu Tallinnas Parikaste majas on raske mujal leida. Siin tekib tugev sünergia fotode ja koha vahel. Järgmiseks paneme näituse üles aasta alguses Brüsselis, edasi on plaan minna Saksamaale. Kaks näitust on planeeritud Itaalias, sealt edasi läheme New Yorki.