Mis tehtud? Mis tulemas?

Margit Mutso

Intervjuu Eesti Disainikeskuse juhi Jane Oblikaga Eesti Disainikeskus on töötanud viis aastat. Mis viis keskuse loomiseni? Mida keskuses tehakse? Me oleme valdkondlik arenduskeskus, mistõttu on meie huvi see, et disainivaldkonnas oleksid nii tugevad tegijad kui ka tugevad tellijad, kes disaini ostavad – nii nõudluse kui pakkumise pool. Kõige rohkem näeme praegu vaeva sellega, et oleks nõudlus disainiteenuste järele. Kui see on olemas, tuleb pakkumise pool ise järele. Miks Eesti Disainikeskus üldse loodi? Seda juhtis usk ja teadmine, et disaini strateegiline rakendamine loob tõepoolest lisandväärtust. Kõik sellised märksõnad nagu „innovatsioon”, „eksport”, „lisandväärtus” jne – disaini tõttu saavad need sõnad tegelikkuseks. Võib olla väga hea idee ja ka supertehnoloogia, aga kui neid ei rakendata nii, et inimene saab toodet või ka teenust mugavalt ja lihtsalt kasutada, kui puudub kasutaja jaoks emotsionaalne väärtus, sobiv disain, siis ei teki lisandväärtust ega kasva ka ettevõtte käive ja kasum. On kahju, kui ettevõtja on suure töö ära teinud, palganud insenerid, ostnud tehnoloogia, aga viimane samm kasutajamugavuse suunas on astumata. Võib investeerida palju raha arendustegevusse, aga sellest on vähe kasu, kui potentsiaalne kasutaja ei saa aru, kuidas loodud toodet, teenust või keskkonda kasutada. Lihtne näide: võtame meie suurepärase e-riigi, kus on olemas väga innovatiivne e-riigi hangete keskus – kõik, mis toimub riigihangete vallas, on selle keskuse hallata. Aga kui tahetakse osaleda mõnel riigihankel ja sisenetakse sellesse keskkonda, siis kõigepealt tuleb rippuda pool tundi infoliini või abitelefoni otsas, kust antakse juhised, millise nupu all on milline tegevus. Olen ise selle läbi teinud. Riik on teinud suuremahulise hanke, IT-arendaja on teinud väga suure töö ja loonud hea keskkonna, aga kasutajamugavus on jäänud tagamata. Programmeerija on üldjuhul inseneriharidusega ja kui ta pole saanud just eraldi sellealast koolitust, ei saagi temalt nõuda disaineri mõtlemist. „Kasutajamugavus” on võtmesõna tootele lisandväärtuse loomisel – see on sõnum, mida disainikeskus tahab ettevõtetele edastada. Ja see on raske, sest sõna „disain” ise seondub ilu, esteetika, värvi, kuju või stiiliga. Selle kõrval tähendab disain aga ka loovat, strateegilist ja kasutajakeskset mõtlemist, protsesside juhtimist. Disain on arendustegevuses strateegiline tööriist.

Meie eesmärk on aidata ettevõtjal mõista, et ei piisa disaini rakendamisest arendustegevuse viimases etapis, kasutada disainerit pelgalt stilistina, vaid vastupidi: disainer tuleb kaasata arendustegevuse ideefaasis. Alguses juba peab mõtlema, kuidas toode või teenus jõuab kliendini, kuidas inimene seda hiljem tarbib, kust klient üldse jõuab selle toote või teenuseni ja milline on selle asja järelelu siis, kui seda enam ei kasutata. Kogu tsükkel tuleb algusest peale läbi mõelda ja kohe teha õiged otsused. Paraku teeb ettevõtja enamasti oma toote valmis või loob teenuse ja heal juhul alles seejärel pöördub disaineri poole: pakenda või kujunda see ära. Kui juba rohujuuretasandil on tehtud valed otsused, siis sel hetkel neid muuta on hilja: kasutatud on vale materjali, toode on üles ehitanud valele loogikale tuginedes jne. Kui asi on peaaegu valmis, siis lähevad muudatused väga kalliks. Disainerit kasutada ei ole kallis, kallis on disainerit mitte kasutada või kaasata ta liiga hilja.

Heidame korraks pilgu läinud aastale – mis oli kõige olulisem keskuse töös?

Eesti Disainikeskuse fookuses on ettevõtja ja disaini rakendamine. Sel suunal on meil koostöös majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumi ning EASiga käimas kaks programmi: „Disainibuldooser” ja „Disainivedur”.

„Disainibuldooser” on Eesti kontekstis täiesti unikaalne: me valisime välja kümme ettevõtet, kellele palkasime kümme disainijuhti ja umbes kahe aasta jooksul arendavad nad välja keskkonna, toote või teenuse algusest lõpuni. Disainijuht on siin strateegiline juht, mitte teostaja. Miks on see programm unikaalne? Me ei koolita lihtsalt ettevõtjat ja disainerit, vaid me toetame neid arendustegevuse protsessis algusest lõpuni. See on pikaajaline programm. Lisaks disainijuhtidele, kelle oleme hoolikalt valinud oma kõige kogenumate disainerite hulgast, toetab ettevõtet ka rahvusvaheline konsultant Richard Eisermann, kellel endal on peaaegu 30aastane disainjuhtimise kogemus. Me vahendame välismaist kogemust ja teadmisi, proovime seda süstida Eesti disainijuhtidesse, disaineritesse ja ettevõtjatesse. Reaalse kogemuse toel koolitame seejuures ka disainijuhte.

Millised ettevõtted sellest võimalusest kinni haarasid?

Rõivakaubandusettevõte Baltika, IT-lahendusi pakkuv Datel, telekommunikatsiooni ettevõte Elvior, Meiren Engineering, kes toodab lumesahkasid, tarkvarafirma Proekspert, kaartide ja geoinfosüsteemide tegija Regio, Soraineni advokaadibüroo, Tallinna Sadam, vooditekstiilide tootja Wendre ja nahast sisustuskaupade ja aksessuaaride tootja Alpaka – kolme mehe firma, kes toob Peruust haruldasi alpakanahku, töötleb neid Eestis ja müüb edasi maailma eri paigus, näiteks Jaapanis.

Me kuulutasime ettevõtetele välja avaliku konkursi ja saime palju avaldusi. Valikukomisjoni kuulusid disainikeskuse, EASi ja majandusministeeriumi esindajad. Meie eesmärk oli valida ettevõtteid eri valdkondadest, et disaini saaks rakendada nii teenuste, keskkondade ja ka toodete arendamisel. Projekt käivitus eelmise aasta augustis ja lõpeb järgmise aasta aprillis. Disianijuhtidest on sellesse projekti kaasatud Joel Volkov, Martin Pärn, Jaak Margus Klaar, Janno Siimar, Jannus Jaska, Jukka Halttunen, Markko Karu, Monika Järg, Ionel Lehari ja Hegle Sarapuu.

Meie eesmärk on teha ka avalikkusele kättesaadavaks kõik selle programmi materjalid. Kes vähegi tahab õppida nendest kümnest juhtumist – kõik materjalid on disainikeskuse kodulehel.

Mis eesmärk on „Disainiveduril”?

„Disanivedur” on „Buldooseri” väikevend. Kui „Buldooseris” arendatakse toode algusest lõpuni, siis „Disainivedur” piirneb sellega, et saadame ettevõttesse disainijuhi, kes esitab ettevõttele probleemistiku, mida saab disaini abil lahendada. Nn disainiauditi põhjal toob disainijuht välja ettevõtte võimalused: see võib olla uus pakend, tootemark, teenusearendus jne. Täna tuleb juba 70 protsenti Eesti majanduse lisandväärtusest teenusmajandusest. Teenused, mida Eesti ettevõtted pakuvad, ei ole valdavalt kasutajasõbralikud, ka mitte riigi pakutavad teenused.

Laias laastus on meil nõudluse poolel kolm suurt eesmärki: tõsta teadlikkust disaini rakendamise võimaluste osas, rakendada disaini ettevõtluses (tahame näidata disaini kui ühte tööriista, mis kasvatab käivet ja kasumit) ja kolmandaks tahame, et Eesti riik oleks disaini rakendamise vallas eeskuju. Riigihanked on väga suurte mahtudega ja hangete kaudu saab riik mõjutada ettevõtteid disaini arendustegevuses rakendama. Me soovime, et riik oleks tark tellija. Samuti saab riik rakendada disainmõtlemise tööriistu teenuste, sh ka e-teenuste arendamisel ja miks mitte isegi poliitika kujundamisel. Riik saab veel väga palju ära teha, et meie kõigi elu muutuks paremaks, kusjuures disaini rakendamine aitab probleeme lahendada nutikamalt ja ressursisäästlikumalt kui siiani on tehtud.

Inglismaal on viieteistaastase uurimistöö tulemusel tõestatud, et kui disaini rakendada strateegiliselt ja järjepidevalt, siis toob iga euro, mis investeeritakse disaini, puhaskasumina tagasi neli eurot, käibekasvuna kakskümmend eurot ja ekspordikasvuna viis eurot. Meie sõnum riigile on: aita ettevõtetel disaini rakendades jõuda tulusamate, kõrge lisandväärtusega toodete ja teenusteni, väärtusta disaini riigihangetes ja tööta välja ettevõtetele disaini rakendamist soodustavad programmid või meetmed ning tutvusta neid.

Kas riigiga on sel teemal ühine keel ka leitud?

Riigiasutustega on koostöö väga tihe. Oleme esitanud disainivaldkonna arendamise seisukohast olulised ettepanekud majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumi koostatavasse „Eesti ettevõtluse kasvustrateegia 2020” tööversiooni. Praegu käib täienduste esitamine kultuuriministeeriumi „Kultuuri arengusuunad aastani 2020” tööversioonile. Mõlemas dokumendis on disain tänu pikale koostööle ministeeriumide esindajatega oma koha leidnud. Väga oluline on, et disainiteema saaks kindla koha ka riigihangetega seonduvas seadusandluses ja juhendmaterjalides. Riigipoolsed koostööpartnerid on disainivaldkonna olulisust mõistnud ja mitmed ühised ettevõtmised avaliku sektoriga on läbirääkimisjärgus. Disainiteadlikkuse tõstmist ja disaini rakendamist avalikus sektoris toetab ka Euroopa Komisjon, kus on valmimas tegevusplaan „Disain innovatsioonipoliitikas”.

Tundub, et kõige olulisem on teadlikkuse tõstmine, disaini propageerimine?

Jah, me tõstame disainialast teadlikkust kas või sellise lihtsa asjaga nagu disainiauhinnad. Eelmisel aastal lõime täiesti uue platvormi Eesti Disainiauhinnad, mis koondab enda alla seni eraldi välja antud toote-, graafilise, veebi- ja uudisena ka teenusedisaini auhindu. Lisaks andsime välja ka parima noordisaineri ehk Säsi preemia. Auhinnad anti üle Eesti disainiauhindade galaüritusel. See oli meie eelmise aasta üks suurim töövõit, mastaapne üritus, kus oli üle 850 külastaja, väga suur osa välismaalt. Kohal olid ka kõik meile olulised riigi esindajad. Meedia tähelepanu pälvisime galaürituse peaesineja, Eesti juurtega Brasiilia moedisaineri Oskar Metsavahi Eestisse toomisega. Suurüritus sai teoks ainult tänu väga laiapõhjalisele koostööle: kaasatud oli ligi 30 ettevõtet ja organisatsiooni.

Millised on disainikeskuse prioriteedid sel aastal?

Me ei saa tegutseda ilma poliitilise toeta. Majandus- ja kommunikatsiooniministeerium valmistab ette ettevõtluse kasvustrateegiat aastani 2020. Selle tööversiooni on „disain” juba ühe olulise märksõnana sisse kirjutatud ja seda võime lugeda disainikeskuse saavutuseks. Aga sellest ei piisa, et disaini on ettevõtluse kasvustrateegias mainitud. Me tahame kindlasti saada sinna juurde rakendusdokumenti, kus on täpselt kirjas, mida selle valdkonna heaks tehakse, kust tuleb raha ja kes selle eest vastutab. Majandusministeerium ja disainikeskus on siin partnerid. Kui räägime disainist kui tegevusest, mis loob majanduslikku lisandväärtust, uusi töökohti, kasvatab eksporti, käivet ja kasumit, siis kuulub disain pigem majandusvaldkonda. Sellest hakatakse juba aru saama, aga selle nimel on ka üle kümne aasta tööd tehtud.

Terve aasta kestab „Disainibuldooseri” programm. Kaks korda aastas toome avalikkuse ette, kui kaugele on sellega jõutud. Esimene kord on 15. mail ja kõik, keda huvitab disainjuhtimise teema, on teretulnud. Paneme info ka oma kodulehele. Terve aasta tegeleme ka „Disainiveduriga”: läheme ettevõttesse süvitsi sisse, selgitame välja probleemid ja võimalused, koolitame. Näitame ettevõtetele kätte ka võimaliku ukse ehk selle, millise disainibüroo poole nad võiksid pöörduda. „Disainiveduris” viime kokku disaineri ja ettevõtja.

Aasta ringi saab keskuses koolitust. Tänavu on kõige kuulsam loengupidaja Stefan Sagmeister, kes tuleb Eestisse 13. aprillil. Ta on Saksa disainer-filosoof, graafilise disaini taustaga, tema suhtumine ellu ja disaini on väga huvitav. Kolmandat aastat järjest käib meil selline programm nagu „IDE:” töötoad. Need on suunatud gümnaasiumiõpilastele, oleme koolitanud ligikaudu 2000 õpilast. Kahe koolitunni jooksul läbivad õpilased disainiprotsessi. Anname konkreetse lähteülesande, näiteks teha jalgrattale nutikas lisatarvik, ja kogu selle praktilise tegevuse käigus toome välja olulised nüansid, millega peab disainimisel arvestama. See on küll tootedisaini-keskne, aga annab ka üldisema arusaama inseneri erialast, ettevõtlusest, disainist. Need töötoad on väga populaarsed. Tegime sel aastal ka esimese venekeelse töötoa Kohtla-Järvel.

Lisaks koolitame ka kutseõpetajaid ja kunstiõpetajaid disaini õpetama.

Disainieksport – mida teeb keskus selles vallas?

Disainieksport on keeruline teema, sest disainivaldkond on väga lai, vajadused ja ootused aga kõigil erinevad. Me oleme läbi viinud ürituste sarju, loonud kontseptsioone, mis sobiksid disainerite profiiliga. Teenuse- ja branding’u-disaineritega käisime Koreas, tootedisaineritega Eesti Disaini Maja kaubamärgi all „Habitare” messil Helsingis (koostöös disainerite liiduga), toote- ja moedisaineritega meie enda poolt välja töötatud ekspordile suunatud kontseptsiooni „FreshEst” all Hamburgis ja Berliinis. Just tulime Londoni moenädalalt, kus Eesti ekspositsioon „FreshEst esitleb: Loomeministeerium” („FreshEst presents: Ministry of Creative Affairs”) – pälvis parima väljapaneku tiitli. Rahvusvaheline moedisaini väljapanek (International Fashion Showcase –IFS) on Briti Nõukogu ja Briti Moenõukogu 2012. aastal algatatud projekt, mille eesmärk on Londoni moenädala ajal tutvustada riikide andekamaid ja innovatiivsemaid disainereid. Talentidest Londonis puudus ei ole ja disaineril seal läbi lüüa on väga raske. Just seetõttu oli meile oluline väga tugeva kontseptsiooniga esineda. Võit 27 riigi hulgas on ühelt poolt tunnustus Eesti disainerite kõrgele tasemele ja teiselt poolt hädavajalik, et saavutada oluliste inimeste – meedia, sisseostjate ja blogijate tähelepanu.

Ekspordi suunal on meie eesmärk viia disainerid kokku neile oluliste inimestega. Kord me räägime otse lõpptarbijaga, kord edasimüüjaga, kord meediaga. Meie eesmärk on luua vajadustele vastavad ekspordikontseptsioonid. Sellega oleme aga alles stardipakul. Ekspordiks on vähe ressursse – nii talente kui ettevõtlust. Võib olla hea mõte ja hea idee, aga selle teostamiseks ei leia tootjat, tiraažid on väikesed ja hind tõuseb lakke.

Maikuus tähistame oma viiendat sünnipäeva samuti disainiekspordile suunatud ürituste sarjaga, mis koosneb näitusest ja seminaridest. Tutvustame „FreshEsti” kontseptsiooni kodumaal ja näitame võrdluseks sakslaste analoogset kontseptsiooni „Disain on liikvel” („Design on Tour”). Plaanime kohale kutsuda eksperdid Taanist, Saksamaalt, Rootsist, Soomest ja Hollandist ning korraldada diskussiooni teemal, kas Eesti sobituks Skandinaavia disaini vihmavarju alla? Millised on seejuures takistused ja kuidas neid ületada? Kas see on üldse hea mõte?

Kuidas disainikeskus ennast ära majandab?

Eesti Disainikeskus on 95% ulatuses rahastatud projektipõhiselt, mistõttu on ka keskuse tulevik ebakindel. Töötame selle nimel, et rahastus muutuks stabiilsemaks.

Kas keskuse töötajad on enamasti disaineriharidusega?

Pigem majandusharidusega ja kultuurikorraldajad. Ettevõtjal on meiega lihtsam rääkida ja minul majandusinimesena on ettevõtjaga lihtsam rääkida. Me räägime ühte keelt. Disainikeskuse nõukogus on kaheksa liiget, valdavalt disainerid.

Mis sind disaini juurde tõi?

Missioonitunne. Aastaid juhtisin reklaamiagentuuri Kontuur Leo Burnett. Töö oli väga mitmekesine ja huvitav, aga mingil hetkel sai motivatsioon otsa. Nüüd on minu kaudsem eesmärk disaini abil luua tooteid ja teenuseid, mida tänu kasutusmugavusele on väga hea müüa. Disain peaks tegema minu endiste kolleegide elu lihtsamaks.

Mis on kõige raskem keskuse töös?

Eesti Disainikeskuse fookus on nõudluse poolel. Meil on vaja saada ettevõtted disaini kasutama, nad peavad teadvustama, et disain loob lisandväärtust. See ongi kõige raskem. Keskmine Eesti ettevõtja ei tea seda.