Elu hämarikuaeg

Margit Mutso

Jõulud seostuvad koduga. Mis teeb kodust õige kodu, see sõltub mõneti inimesest, kuigi eestlane on kodu arhitektuuri suhtes üsna konservatiivne. Konservatiivne ka selles mõttes, et kodu ei taheta – kui just väga olulist põhjust pole – vahetada. Harjumuspärasest elupaigast hoitakse kinni ka siis, kui seal elamine pole enam mõistlik, kui see on pärast laste lahkumist ebaökonoomselt suur, jääb muust asustusest kaugele, kui koduukseni jõuab vaevaliselt vms. Harjumuse jõud on suur: tunned majaelanikke, tead, kus riiulil kodupoes on hambapasta, kus leib, bussiajad on ka peas jne. Kodus on asjad nii, nagu need on olnud aastaid, kui mitte aastakümneid. Tõsi, mõne kapi sisu enam ei mäleta, aga äkki on seda siiski ühel päeval vaja ... Kummaline, aga isegi paneelmaja korterist lahkumine on elu lõpupoole raske. Vanemate kolimine ka kõige kaunimasse pansionaati on valuline protsess. Selleks on loodud lausa kohanemisprogrammid nagu lasteaeda minevale lapsele: alguses sööme koos, siis teeme midagi natuke aega ühiselt jne. Kui aga vanainimeselt võetakse taganemistee: tema kodu müüakse ja ainsaks kohaks jääbki hooldekodu või pansionaat, võib saabuda šokk ja depressioon. Kuid vanadus hüüab tulles: su jalad ei kuula sõna, luud-kondid on hõredad, mälu petab, sind vaevab üksildus ja süütunne, et oled teistel kaelas – elu armsas kodus ei sobi sulle enam! Kuidas minna arsti juurde või poodi, kui väljas on libe ja neljandalt korruselt alla saab vaid trepist? Kuidas minna tualetti, kui liikumiseks on vaja abivahendeid, aga uks on vaevu 80 sentimeetrit lai ja lävepakk tõkestab tee? Kellega suhelda, kui sõbrad on läinud või samuti liikumatud ja lastel on oma töö ja igapäevaelu? Hiljuti kirjutati Eesti Päevalehes, et õnnetunne on U-kujuline: neljakümnendates on põhi ja viiekümnendatest hakkab õnnetunne kasvama (Andrew Oswald, Õnnetunne on U-kujuline. – Eesti Päevaleht 12. XII). Muidugi kui tervis on korras. Kui palju on neid õnnelikke 70-80seid, kelle tervis on laitmatu?

Kunagi arutasime sõpradega, et peaks tegema endale pansionaadi, kus saaksime kõik koos rõõmsalt vananeda. Pansionaadi esimesel korrusel oleks kohvik, õde kontrolliks tervist, koristaja koristaks, ise aga loeks, filosofeeriks, viskaks omavahel nalja, maaliks, mängiks pilli … Umbes samasuguse kultuuri-inimeste pansionaadi loomise idee algatas üle kümne aasta tagasi ka arhitektide liidus Heili Volberg-Raig. Leiti isegi sobiv koht – endine lastehaigla looduskaunis kohas Hiiu mändide all. Mõttega haakusid ka teised loomeliidud ning teema jõudis otsaga kultuuriministeeriumisse, kust see samuti tuge sai. Pansionaat ehitati valmis erarahaga. Kultuuriministeerium oli esialgu valmis toetama loomeinimeste elamist seal, kuid siis tuli masu, ettevõte läks pankrotti ja pansionaat kavandati ümber korterelamuks.

Mõte meeldivast elukohast, kus elu loojakul inimene endaga hakkama saab ja seejuures naudib elamist, on aga endiselt õhus. Kelle teisega me ennast ikka võrdleme kui mitte rikaste naabrite soomlastega. Tugev Soome ühiskond mõtleb oma kõige nõrgemate peale igal sammul. Nii nõuavad soome elamuehituse normid, et kõikides uutes korterites peab hakkama saama ka siis, kui jääd ratastooli. See tähendab, et eranditult igas uues korrusmajas on lift, kõikides korterites avarad abipinnad, laiad ukseavad jne. Kokku annab see üsna palju lisakulu nii maja ehitamisel kui ekspluatatsioonil, tähendab aga ka seda, et inimene ei pea enamikul juhtudel vananedes ja liikumispuude korral sealt välja kolima.

Naabrid on vanuritele mõeldes astunud veel ühe sammu edasi: loodud on spetsiaalsed eakatele mõeldud elamud. Heili Volbergi eestvedamisel külastasime arhitektide liidu esindajatega üht sellist Helsingis – Hoiva Viikkit. Hoiva Viikki valmis 2011. aastal, selle tarvis tehti arhitektuurivõistlus, mille võitis JKMM Arkkitehdit. Täpsemalt on tegu palvelutalo’ga, eesti keeles võiks ehk öelda hooldemajaga, mis tähendab seda, et elanike toimetulekuks on elamus olemas kõikvõimalikud tugiteenused, alates koristamisest ja söögiga varustamisest kuni hädaabi-nupu ja arstliku kontrollini. Tegu ei ole siiski sama asjaga, mida mõtleme hooldusteenust pakkuvate pansionaatide all. Sisuliselt on see pigem eriotstarbeline kortermaja. Majas tegutsevad seeniorrühmade liikumistrennid, organiseeritakse kultuuriüritusi ja siin on piisav seltsielu, kuid inimestel on oma privaatne korter kõige sinna juurde kuuluvaga. Majas on 107 korterit ja üks korrus on eraldatud neile, kes vajavad ööpäev läbi järelevaatajat, ehk siis midagi meie hooldushaiglate sarnast. Palju on ühisruume: kohvik, pesupesemise ja kuivatusruumid, ruumid liikumisvahenditele, ratastoolide akude laadimiskohad ja jõusaal. Maja välisuksed avanevad automaatselt, kõik uksed on piisavalt suured ja lävepakkudeta, autode parkimiskohad on maja kõrval, lisaks on veel palju muid pisiasju, mis teevad elu turvalisemaks ja lihtsamaks kui tavalises kortermajas. Piirkonnal on hea bussiühendus ning eakad inimesed ei ole kuidagi muust elust isoleeritud. Maja kõrval on uus samade arhitektide projekteeritud kirik, mille kogudusega tehakse tihedat koostööd ning majaelanike hooldusteenuseid osutatakse just sealt.

Tõsi, elamine Hoiva Viikkis ei ole odav: ühetoalise korteri eest tuleb kuus renti maksta 699–735 eurot, kahetoalise eest 734–884 eurot. Kolmetoalisi kortereid on majas vähe, vaid neli ning nende rendihind ulatub kuus 902–928 euroni. Rendisumma ei sisalda teenuseid, nende eest tuleb tasuda eraldi. Kortereid ei saa osta. Soomlaste pension on kahtlemata suurem ja ilmselt ka säästud pisut teises kategoorias kui eestlastel, kuid nagu kohapeal oli kuulda – kurdavad nemadki. Teenuste tellimine on vabatahtlik, kuid maja haldaja möönis, et eelistatud on rentnikud, kes on huvitatud ka lisateenustest. Eks selline maja ju eelkõige nendele mõeldud ongi. Huvi Hoiva Viikki korterite vastu on suur ja kaugeltki mitte kõik soovijad ei pääse sinna üürnikuks.

Arhitektuuri osas on maja pragmaatiline, üsna suur, pikkade koridoridega, kust saab korteritesse, ei mingit lisailu, kõik on hästi puhastatav, et mitte öelda steriilne, siseõhustik on veidi haiglaga sarnane. Värvilised seinapinnad ei tee seda rõõmsamaks. Väike lisaelement, klaasidega suletav rõdu iga korteri juures, on ainus, mis arhitektuuri poole pealt sümpaatiat tekitab. Ei saa öelda, et selline masin-maja mõjuks väga koduselt. Kui pidada kõige olulisemaks aga eaka inimese turvatunnet, siis on kõik korras. Personal on meeldiv, neil on alati aega oma klientidega juttu puhuda ja elanikud arutavad nendega meeleldi oma isiklikke käimisi ja tegemisi. Ääremärkusena olgu öeldud, et soomlaste ja eestlaste suhtlemisoskust ei anna võrrelda.

Üksjagu masendavana mõjus hoone ühes tiivas paiknev kinnine hooldusosakond, mille spetsiifiline lõhn kandus üle maja. Kindlasti on selline mitmete funktsioonidega ühendatud suur maja kõige ökonoomsem lahendus nii ehituslikult kui majandamise poolelt, kuid … hing ihkab midagi muud.

Külastasime Soomes arhitektuuribürood Kirsi Korhonen ja Mika Penttinen OY, kus tutvustati teise eakatele mõeldud elamu projekti, mis on planeeritud Hoiva Viikki lähedale. Ka selles majas on arvestatud parameetrite poolest igati eakate vajadustega, kuid siin puuduvad tugiteenused. Kuna majad on nii lähestikku, siis saab tugiteenustes kokku leppida teise maja hooldajatega.

Nii nagu paljud Euroopa riigid, seisame meiegi silmitsi rahvastiku vananemisega ja meil tuleb sellega arvestada, kusjuures mitte ainult kortereid, vaid kogu keskkonda planeerides. Uute elamute puhul tuleb see teema rahvastiku vananemisest lähtuvalt süvitsi läbi mõelda: mida on meil mõistlik võtta üle soomlastelt, mida saab teha teisiti, võib-olla paremini? Ma ei arva, et õige oleks viia kõik ehitatavad korterid vastavusse invanõuetega, kuid kuidagi peaks tagama selle, et erivajadustele vastavaid elamispindu tuleb juurde. Võib-olla peaks määrama korterite arvust mingi protsendi, kus peab saama elada ka liikumisraskustega inimene. Näiteks elamute esimesed korrused võiksid olla ratastooliga liikujale sobivad. Kindlasti on vaja ka eriotstarbelisi seenioride maju, kus vanainimene saab kiirelt häda korral abi ja inimene ei tunne end üksikuna. Kuidas, kuhu ja kes seda peaks tegema? Selle üle võiksid arutada ja ka vastavad seadused-määrused välja töötada loodetavasti peagi ametisse võetav riigiarhitekt koos oma büroo ja sotsiaalministeeriumiga. Ei ole mõistlik sundida noori kodus vanainimeste järele vaatama, kui neil on kohustus hoida püsti riiki, olla omal alal edukas ja panustada sellega ühiskonda. Eakale on võimalik luua palju paremad elamistingimused ja kvaliteetsem elu kui üksi tühjas kodus või lapse tagatoas. Ainult et selle mõttega peab hakkama ennast varakult harjutama, et ühel päeval on mõistlik senisest kodust ära kolida. Kui uus kodu on sümpaatne, sobivas kohas ja pakub oluliselt rohkem tegutsemisvõimalusi, ei tohiks see olla ületamatu raskus.