Arhitektoon – ideaalne arhitektuur

Margit Mutso

17. veebruarini saab arhitektuurimuuseumi keldrisaalis vaadata Leonhard Lapini näitust „Ainult arhitektoonid”, mille kuraator on Holger Rajavee. Arhitekti ja kunstniku 65 sünnipäeva puhul on soolalao keldrivõlvide alla koondatud erimastaabilised arhitektoonid, alates 1976. aastal loodud monumendist Tallinnale. Viimased näituse eksponaadid on valminud läinud aastal. Nii mõnigi näituse fotodel esitatud arhitektoon on tänaseks kadunud, paljud on aga vaatamiseks väljas esmakordselt. Sa oled arhitektoone teinud oma loometee algusest saadik, võib öelda, et oled arhitektooni „maaletooja” Eestis. Mis sind on ajendanud neid looma?Kui vaadata arhitektuuri ajalugu, siis võib täheldada, et arhitektid on teinud arhitektoone enamasti mingil perioodil, neid, kes aastakümneid arhitektoone oleks loonud – ei teagi. Ka Eestis on mitmed arhitektid mõne aja jooksul arhitektoone loonud, Vilen Künnapu tegeleb praegu näiteks stuupade teemaga. Mina olen aga arhitektoone tõesti teinud terve elu. 1970ndatel tekkis mul huvi konstruktivismi, näiteks Melnikovi loomingu vastu. 1970ndate lõpus käisin Moskvas sõpradel külas ja nägin Tatlini asju, mis olid tookord suletud lennunduse muuseumisse, neid ei pakutud siis välja kunstina. Venelased ise ei tundnud üldse huvi oma klassikute vastu, nad olid tol ajal orienteeritud pigem prantsuse arhitektuurile. Moskva arhitektuuriinstituut oli heades suhetes Prantsusmaaga ja nad vaatasid sinnapoole. Mind ajendas arhitektoone looma kindlasti ühelt poolt huvi just Vene konstruktivistide vastu, kuigi realiseerisin arhitektoonides ka oma arhitektuuriideid.

Vene avangardistile Kazimir Malevitšile, kes võttis arhitektooni mõiste kasutusele, tähendas arhitektoon tuleviku inimese kodu. Mis on arhitektoon sinu meelest?
Võib öelda, et see on ideaalne arhitektuur. Kui ma alustasin oma arhitektitööd, siis ei olnud ju korralikku ehitusmaterjali, polnud ka häid tellimusi. Peale eterniidi ja silikaadi polnud midagi kasutada, isegi betoon oli rariteet, ka seda ei võinud kasutada igal pool. Arhitektoonide loomist see ei seganud. Arhitektooni kujul sai esitada ideaalset arhitektuuri.
Nii mõnigi arhitektuuriklassik ütleb, et arhitektuuri väärtus on tema idees. Arhitektuuriajalugu – see on ideede ajalugu.

Arhitektoonil üldjuhul puudub praktiline ülesanne. Kes neid tellib?
Osa neist on sündinud mingi suurema kunstiprojekti raames. Need on olnud tavaliselt suured ja ajutised, pärast ürituse lõppu nad üldjuhul lammutatakse. Sellise kunstiprojekti osana loodud arhitektooni „Obelisk mateeriale” olen teinud näiteks Kotkasse, kus see seisis vaid ühe suve. Arhitektoon „Urania” sai koos Enn Laansooga loodud Hollandisse Groningeni viivate raudteede vahele. Soomes on üks projekt, mille raames sai kaetud 15 linnamaja lihvitud graniitplaatidega.
Osa arhitektoonidest on tellitud aga pikemaks perioodiks: „Vabaduse kell” Tallinnas Vabaduse väljakul, samuti betoonkonstruktsioonid Pärnus Kuldse Kodu ees; Mart Kalm on neid küll ekslikult nimetanud ebamastaapseteks laste mänguplatsideks. Tegelikult oli neil teine funktsioon: erinevate värvide ja struktuuri järgi sai oma trepikoja hõlpsalt üles leida. Need olid ühed esimesed abstraktsed välisruumi skulptuurid Eestis nõukaajal.
Kahju on sellest, et mitmed funktsiooniga arhitektoonid – linnakioskid – , mida nii mina kui teised Eesti arhitektid oleme loonud, on ära lammutatud ja asendatud mingite tüüp-putkadega.
Enamiku arhitektoonidest olen teinud aga omal algatusel. Mitmed välismaised muuseumid on neid hiljem ostnud, ka kunstikogujad. Paljud olen lihtsalt kinkinud muuseumidele või sõpradele. Arhitektoonid võtavad palju ruumi, ega mul neid kuskil hoida ei ole.

Kui palju su arhitektoonidest seekord muuseumi keldrisaali mahtus?
Näitusel on väljas vahest kolmandik. Viimasel ajal olen teinud väikseid arhitektoone, mida ei julge aga näitusele välja panna – neid on lihtne varastada. Väiksemaid metallist arhitektoone olen eksponeerinud ehtekunstinäitustel, kuhu mind aeg-ajalt on ka esinema kutsutud.

Arhitektooni tegemine nõuab lisaks heale ideele ka oskust ja töövahendeid. Mõned su teosed on üsna keerukad. Kas sa teed need ise või tuleb töö tellida?
Varem lasin ma valdavalt teha need meistril Peeter Sepal. Kuna need olid enamjaolt seotud mingi üritusega ja tellitud, siis maksti arhitektoonide loomise kulud ka kinni. Aga nüüd on meister Sepp nii hõivatud, et mu viimased ideed seisavad juba aastaid tema riiulitel ootejärjekorras. Minu rahaline seis pole ka kiita ja nii ei jäänud mul muud üle, kui hakkasin ise neid meisterdama. Sellega seoses on muutunud ka mu stiil: kasutan palju nn leidkehi, kombineerin erinevaid asju, mida sõbrad ja tuttavad mulle toovad. Praegugi on ateljees ootel mitu põnevat leidu.

Millest su arhitektoonid räägivad?
Tänaseks olen oma suprematistlikku ampluaad laiendanud, mu viimase perioodi arhitektoonides on ikka mingi narratiiv, mingi lugu sees. Ma olen olnud aastakümneid seotud Kaug-Ida õpetustega, olnud Linnart Mälli õpilane ja sõber, sealt on mu arhitektoonidesse tulnud Buddha kuju. Ma nimetan neid arhitektoone templiteks, nii nagu tegi nooruses ka Vene filosoofi Fjodorovi mõjusfääris tegutsenud Malevitš.

Kas pidevas arhitektoonide loomises võib näha ka su igatsust nii-öelda päris arhitektuuri järele?
Eks ta nii on, viimase villa tegin 2008. aastal Saaremaale, see oli Mondriani stiilis – kaetud värviliste plaatidega. Tellija tegi maja korralikult projekti järgi, lõi ka samas stiilis interjööri ja maja pälvis kohalikus meedias suurt tähelepanu. Nüüd, kui mul arhitekti tööd enam pole, realiseerin oma ideid arhitektoonidena.