Vikerkaare topeltnumber

Märt Väljataga

Paari nädala eest ilmus Vikerkaare aprilli-mai topeltnumber, mis nagu viimastel aastatel kombeks on ühiskondlik-poliitilise suunitlusega. Sedapuhku on tulipunktis tõusvad riigid – eelkõige Hiina, aga käsitlemist leiavad ka muud maad ja piirkonnad. Kui veel kümmekonna aastat eest näis, et Hiina pakub intellektuaalset huvi eelkõige filoloogidele, kes tegelesid Vana-Hiinaga, siis nüüd ei saa maailma poliitika ja majanduse tulevikupalet ilma Hiinata ette kujutadagi.

Tõsiasi, et Hiina kapitalismivorm on osutunud edukaks osalt just tänu demokraatia puudumisele, teeb vaatlejaid Läänes murelikuks. Rein Müllerson (“Draakon tiigri aastal”) vaebki hoiakuid, mida Hiina tõus on äratanud. Need ulatuvad hirmust lootuseni. Kas meile tuttav maailmakord on jõudnud lõpule või loob Hiina turumajanduse ja demokraatia oma näo järgi ümber? Hannes Hanso ja Raul Allikivi annavad ülevaate Hiina majandusedust, poliitikasüsteemist ja nende jätkuvuse väljavaadetest. Hanso ennustab, et Hiina senine tagasihoidlikkus oma väärtuste eksportimisel või välismaailmale pealesurumisel võib lõppeda.

Elli Feldbergi essee “Uuskonfutsianism Hiinas – alternatiiv kommunismile ja kapitalismile?” käsitleb Hiina Rahvavabariigi peenelt liigendatud ideoloogiamaastikku. Kõrvalt vaadates tundub, et täidetud on samasugused positsioonid, nagu varemalt muudes kiiresti moderniseeruvates ühiskondades(vrd slavofiilsuse ja läänluse, erandlikkuse ja mahajäämuse teemalisi vaidlusi Venemaal 19. sajandist tänaseni). Katja Koorti “Rokkmuusika ja poliitiline vastasseis Hiinas enne ja pärast Tian’anmeni” näitab, kuidas popkultuur toimib poliitiliste pingete väljalaskeventiilina.

Karin Deani “Uus ja vana Vietnam” käsitleb liberaliseeritud kommunismi ja kohaliku vaimse traditsiooni vahekordi etniliselt kirju Vietnami identiteediotsingutes.

Lääne poole liikudes jõuame Martti Kalda vahetutel muljetel põhineva käsitluseni Indiast või õigemini selle nime all peituvast heterogeensusest. Seoses India majanduse edukäiguga, peatutakse ka selle hinnal. Krista Lillemets püüab Brasiiliat demüstifitseerida, näidates, kuidas riigiareng viimasel aastakümnel kummutab mitmeid politiika-alaseid eelarvamusi ning pakub alternatiive domineerivatele arusaamadele demokraatia, majandusarengu ja riigivõimu suhete kohta.

Mis puutub nn esimesse maailma, siis Anatole Kaletsky argumenteerib, et vastuseks Hiina tõusule ei tohiks Lääs pead liiva alla peita, vaid peab välja töötama uue kapitalismimudeli. Laissez faire kapitalism kestis 1920ndate lõpu Suure surutisieni, seda asendanud keinsiaanlus pidas vastu Thatcheri ja Reagani vabaturusüsteemini ning nüüd läheb tarvis Kapitalismi 4.0. Kaletsky vihjed sellele, milline see võiks välja näha, ei ole kuigirõõmustavad: poliitilise valitsemise ja täitevvõimu tugevdamine koos riigitagasitõmbumisega sotsiaal- ja haridussfäärist. Ühesõnaga näib, nagu peaks Lääne vastus Hiinale seisnema hiinastumises?

Vikerkaares leidub veel Bei Dao, Han Dongi, Kunwar Naraini, Kalju Kruusa ja Kristi Oidekivi luulet ning Sven Vabari ja Maarja Kangro jutte. Tiit Hennoste käsitleb pagulusõpetlaste töid eesti poeetika vallas. Näitekson tõlgitud 20. sajandi vahest tähtsaima eesti soost kirjandusteadlase Victor Terrase essee “Poeetiline vorm ja keelestruktuur eesti luules”. Reet Varblane kirjutab Urmas Pedaniku maalidest; Mart Velsker arvustab Tõnu Õnnepalu “Paradiisi”, Maarja Kangro Andrus Kivirähki “Jumala lugusid”, Salmo Salar P. I. Filimonovi “Mitteeukleidilise geomeetria tsooni” ja Margus Ott Jan Jõemetsa luuletusi. Vikerkaare topeltnumber maksab ajakirjaletil 60 krooni. Aastatellimus on aga soodsam nii lugejale kui väljaandjale. Järgmine topeltnumber võtab arvatavasti laia fookuse alla romaani ja ajaloo kokkupuuted.