Võhik otsib väärtusi

Kaarel Tarand, Sirbi peatoimetaja

Ilma programmideta valitsus tegutseda ei saa. Tõsi, ajuti näib küll, et mõni programm sünnib ei kuskilt, vähemasti mitte selgelt teadvustatud riiklikust vajadusest, vaid tähistab pigem mõne kitsama huvirühma suhtekorralduslikku töövõitu. Minu eesmärk ei ole siiski arutleda selle üle, kust ja miks tekkis kolme aasta eest haridus- ja teadusministeeriumi valitsemisalasse „Eesti ühiskonna väärtusarendus 2009–2013”, vaid potentsiaalse sihtmärgi vaatenurgast välja selgitada, kas programmi läbiviijad ka tõhusalt oma eesmärke saavutavad ning programmis kirjeldatud loogilisi ahelaid pidi oodatud tulemusteni jõuavad. Väärtusarendusprogrammi mõte, nagu pealkirigi ütleb, on hoida ja arendada väärtusi, mis „kindlustavad inim- ja sotsiaalarengu”, mille tõukel siis käivitub ka majanduse ja muu areng. Teatavasti kuulub haridus- ja teadusministeeriumi valitsemisalasse ka vastutus eesti keele kui põhiseaduse preambulis märgitud väärtuse ja samuti riigikeele kui kohustuse eest hoolitsemine ning seetõttu pole ime, et eesti keel on ka väärtusarendusprogrammis keskse koha hõivanud. Seda küll pisut kummalises sõnastuses, programm näeb ette eesti keele väärtustamist „paljurahvuselise ühiskonna arenenud ja arenemisvõimelise suhtluskeelena”. Põhiseaduse romantilise alguse järgi on eesti keel rahvuse ja kultuuri kõrval see A ja O, rahvusriigi, mitte niivõrd „paljurahvuselise” riigi tunnus, mis sest, et assimileerimisprotsessi praeguses faasis näitab tabloo reaalseks hetkeseisuks eestlaste kasuks suhtarvus veel ainult 70 : 30.

Väärtusarenduse programmi emajuur toitub juba 2004. aastal kehtestatud „Eesti keele arendamise strateegiast”, kus oli fikseeritud vajadus panna kokku ka programm „Eesti identiteet”. Tegijate väitel ongi väärtusarendus just identiteediprogrammi edasiarendus, samuti kattub see arvestataval määral riikliku programmi „Eesti keel ja kultuurimälu 2009–2013” sihiseadega. Ikka ja jälle on programmi keskväljal keeleküsimused, täpsemalt eesti keel kui siinset elanikkonda nüüd ja tulevikus ühendav põhitunnus. Eesti keel peab ühtviisi kättesaadav ja armas olema nii neile, kes Eestisse alles värskelt elama asunud, kui ka neile eestikeelseile, kes avatud globaalkülas on aina tugevama võõrkeelte surve all põliskodust lahkumatagi. Mõnevõrra ekslikult arvestab programm suureneva immigratsioonivooga eeskätt piirideta Euroopa Liidu muudest osadest, aga võimalik, et see osutus pärineb majandusmulli aastatest, mille roosas udus paistis Eesti ju globaalse rikkuse tulevase keskpunktina, mis kõiki tõmbab.

Programmi esimene, seega tähtsaim oodatav tulemus on sõnastatud nii: „Eesti ühiskond on muutunud jätkusuutlikumaks tänu ühisväärtustes kokkuleppimisele. Koos rahvusliku identiteedi tugevnemisega on väärtustunud eesti keel, mille kasutamise maht on kasvanud ja kvaliteet on paranenud”. Programmist ei selgu täpselt, kuidas mahu ja kvaliteedi kasvu mõõdetakse ja tuvastatakse. Üks võimalus mahtu kasvatada on üldhariduskooli lõplik ja täielik eestistamine, iseasi, kas see esialgu ka keelekasutuses kvaliteedi kasvu tähistab.

Muuseas, ühe ohuna programmi õnnestumise teel märgitakse, et „töö meediaga võib piiratud ressursside tõttu osutuda puudulikuks ning väärtusarendusteemaline sõnum upub infomaastikku”. Nii on vist tõesti juhtunud, vastasel juhul ei peaks ma ju otsingut harrastama. Programmi juhtkomitee koosseisu vaadates paistab aga uppumise üks põhjus ka kenasti välja: piiratud ressursiks meediatöös on meediapraktikud, keda ei ole komiteesse ühtki mahtunud (või kutsutud). Kaasamise sõnast pole saanud kaasamistegu ja niisama lihtsalt see kätte maksabki (programmi alaosast 4.3 „Väärtusalane tegevus meedias” kumab läbivalt vastu tõsine eluvõõrus, siinse meediaruumi subjektide tööpõhimõtete ja ootuste mittetundmine).

Kuna väärtusarendusprogrammis võetakse (sh keeleküsimustes) sihikule eeskätt noored ja kool, siis viib esimene loogiline oletus otsingutele arvutivõrgust. Tänased noored on ju „infoühiskonna pärismaalased”, kes suurima osa sellest, mis neile külge jääb, hangivad veebiavarustest. See pole kellelegi saladuseks, kõik me riiklikud keeleprogrammid ja -strateegiad fikseerivad infoühiskondliku vajaduse eesti keel võrgus kehtestada kui ellujäämise eelduse. Strateegias moodustab „keeletehnoloogilise toe” ehitamine omaette peatüki ja tegelikult ka kõige nähtavama keelealase tegevuse. Tõsi, ses nähtavuses on olulisi puudujääke.

Kuidas leida võrgus tee eesti keele usaldusväärsete tugimaterjalideni, sõnastikest alustades? Kus on eesti keele peavärav? Eesti.ee keskkonnas keel tähelepanu ei pälvi, teemade märksõnastikus leidub vaid üks keeleviide – „eesti keele õppimine välismaal”. Hoolimata sellest, et riik peab üleval tervet instituuti ning on rahastanud rohkelt keeleprogramme, hoiab ta seda teavet kiivalt endale. Ka päringuga „eesti keel” ei saa riigiportaalis palju targemaks.

Kui riik ei aita, siis ehk on turg asja ära korraldanud? Külastuste arvult suurima veebivärava Neti avalehel leidub sõnastike alajaotus, kust teadjamal on omakorda võimalik muude valikute kõrval suunduda kas keskkonda Keeleveeb või Keelenet. Viimasel juhul tabab tarvitajat pettumus, sest tegu on vaid ühe kirjastuse n-ö veebipoega. Neti.ee kaudu sinna ei jõua, kuid veidra poolsurnuna hulbib võrgus veel ka lehekülg Keelevara.ee, mis pakub lihtsameelseile tasuliseks tarvitamiseks sõnastikke, mis mujalt tasuta saada (omal ajal oli siiski tegu õilsa algatusega).

Keeleveeb jagab rõõmuga kätte kõik (see on vist siiski liialdus?), mis eesti keele kohta arvutivõrgus üldse saada on, kuid seda tõelise spartalikkusega. Näiteks võhikule, kes ei tea, mis imeloomad on keelekorpused, pole antud silpigi selgituseks. Virk seepeale muidugi guugeldab ja jõuab parima pakkumisena hoopis teise riikliku programmi (keeletehnoloogiline tugi, EKKTT) kodulehele. Paraku on võrguilmas edu saavutamiseks alati tähtis meeles pidada, et kasutaja on laisk ja kaldub lähteülesandest kõrvale kohe, kui vastust tuleb liiga ümber nurga otsida ja õige tee polegi peatee. Tähendab, kui eesti keel on programmiliselt „riiklik prioriteet”, siis peab see ka kõigil riigi (ja eriti spetsiaalselt keeleabiks ja -propagandaks rajatud) veebilehtedel ka niisugusena välja nägema.

Näitena selle kohta, kui lihtne on kõrvalisse takerduda, siinkohal keelekorpuse teema. EKKTT defineerib keelekorpuse kenasti kui elektroonilise tekstikogu. Eesti keele koondkogu ulatub tänaseks juba sadade miljonite sõnadeni. Kuid vaadates, millistest allikatest kogu on kokku rehitsetud, peaks igal väärtusarendajal ohulambike süttima. Meenutagem, väärtusarenduse kaks keelerööbast olid kvaliteet ja maht. Ajakirjanduslikku keelekorpusesse on hõlmatud üheksa väljaannet, suurima mahu annavad seal kolm igapäevast lehte (Postimees, Eesti Päevaleht ja Õhtuleht). On ebaselge, miks ei kuulu korpusesse kultuurileht Sirp, aga see on kindlasti kahjulik nii korpuse sõnavaralisele ulatusele kui ka mis tahes kvaliteedinäitajale. Sirbi tekstide aastamahu võiks hinnata umbkaudu kahe miljoni sõna peale. Sirp on võrgus tasuta saadaval üle kümne aasta, seega oleks keelekorpusesse võimalik üsna automaatselt lisada kuni 25 miljoni sõnaga kvaliteetne (ja kindlasti mingis ulatuses sõnavaraliselt unikaalne) osa. Praegu jääb aga mulje, et keelekorpuses loetakse väärtuslikumaks pigem madalamat stiilipäritolu teksti.

Kui mujalt ei saa, peaks vähemasti igale kodanikule meenuma, et meil on riigi teadusasutusena olemas Eesti Keele Instituut. Ühtteist leiab sellegi kodulehelt, kuid kaugeltki mitte kõike. Taas pole arvesse võetud tarbija mugavust ja laiskust, aga just see ongi määrav. Kui eesti keele igapäevaste kasutajate hulk niikuinii ei kasva ja võib suurel hulgal muukeelsesse maailma siirdunud eestlaste tõttu isegi väheneda, siis seda enam on oluline, et ka kõige õrnema keelehuvi korral (mis see sõna tähendab ja kuidas teda käänatapöörata?) oleks tee vastuseni lühim võimalikest. Väärtusarendusprogrammi võib ju virkuse luterliku alusväärtusena kirja panna, aga edasi?

Selleks, et eesti keel oleks üks neist 25–50 keelest maailmas, mis inforevolutsiooni-järgses ühiskonnas ja selle masinates ellu jääb, on tehtud ära meeletu ja edukas töö. Raske on siiski mõista, miks need viimased paar protsenti tegevusest, mis aitaks kenasti kokku looja ja kasutaja, on tegemata jäetud. See ei saa olla rahapuudus, siin peab olema mingi viga mõtteviisis, võimetuses end kasutaja olukorda kujutleda. Kasutajaid on mitmesuguseid, aga süvakaevajate hulk on ja jääb samaks estofiilide hulgaga maailma elanikkonna seas. Järelikult, et võita sõpru eesti keelele, tuleb see teha nähtavaks võrgu esi-, mitte tagaküljel. Oleks ma näiteks Sirbi peatoimetajana kordki kuue aasta jooksul kuskilt riikliku programmi komiteest või mis tahes keeleasutusest saanud kirjakese, et „Tere, meil on valminud väike IT-lahendus, mille sissepääsu/ ribareklaami/viidet on lihtne paigutada teie kodulehele”. Usun, et peale Sirbi oleksid paljud valmis pikemalt mõtlemata keeletööriistu mitte ainult viitama, vaid ka ise aktiivselt propageerima. Prestiiži küsimus ju. Aga ei, valitseb vaikus. Ja pole veel ju palju aastaid möödas sellestki, kui iga avalike vahendite eest loodud sõnastikkugi nähti kui loojale „omatulude” teenimise vahendit, mida saab pakkuda vaid tasulise teenusena. Üks on kindel, seda sorti „majanduslik mõtlemine” viib väärtusarenduses soovituga võrreldes vastupidise tulemuseni ehk keelekasutuse ahenemiseni. Suured keeled pakuvad end võrgus niikuinii pöörases koguses tasuta. Kui meie varjame tasu taha parima osa sellest, mis meil on, siis puudub ses nii külalislahkus kui ka aru.

Kujutlegem, et kogu aur, mis paari aasta eest ühiskonnas kulus „kõige rahvuslikuma” partei väljaselgitamisele põhiseaduse preambuli täiendamise raames (sinna lisati väljend „eesti keel”), oleks kulunud hoopis sellele, kuidas tuua digitaalsed keeleressursid riigi hallatavate kodulehtede avakülgedele. Valitsus oma asutusi ju saab kohustada, eraettevõtteile aga anda tungivaid soovitusi. Kas on põhjust arvata, et tekstiloome ja -leviga võrgus tegelevad ettevõtted sellise pakkumise vastu kuidagi protesteeriksid? Mitte vähimatki. Kas oletada, et akadeemiline sfäär põlgaks ära võimaluse natuke rahvuslikku sära juurde saada ning sellega summutada spekulatsioone salaplaanist minna üle inglise keelele? Samuti tobe. Kõige kindlam viis eestluse ja eestikeelsuse säilitamiseks võrguajastul on see, kui eestlane olla on kõige lihtsam ja mugavam kõigi võimaluste seas. Kuni eestikeelsus nõuab igapäevast pingutamist, kukub osa seltskonnast lihtsamate lahenduste järele haarates meie hulgast ära. Ja vähemasti väärtusarenduse programmiga selline asi kokku ei sobi.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming