Ring, joon – kera?1

Peeter Helme

 

Kristlik aeg on teadupärast lineaarne: Jeesus Kristus sündis, elas ja suri konkreetsel ajaloolisel hetkel, tema ristisurm leidis aset ühel konkreetsel hetkel ühes konkreetses kohas. See on absoluut, see on kristliku ajakäsitluse keskpunkt, pärast mida voolab aeg jällegi edasi lineaarse joonena viimse kohtupäeva poole. Seega on kristlus raamistanud aja ristisurma ja kohtupäeva vahele ajalooliseks ajaks, mis voolab – ja sedagi vaid kindlaks määratud suunas.

 

Ei midagi uut siin päikese all

 

Selle ajakäsitluse eellaseks ja vastaseks loetakse ringikujulist ajakäsitlust, mille deviisiks sobib rooma kõnekäänd “Nihil novo sub solo”: nii nagu iga aasta on eelmise kordus, on seda ka suuremad ajaühikud – sajandid või aastatuhanded.2

Antiiksele ehk siis muistsele aja- ja elukäsitlusele oli siiski omane mõtlemine korduvustes – mõelgem või eesti oma “ ajaratta” kujundile. Selle ringi rebis lõhki juudikristlik mõtlemine, venitades ringi jooneks ja luues aluse moodsas mõttes ajaloolisele mõtlemisele üleüldse. Varasemas ringikujulises ajakäsitluses oli aja iga punkt võrdse kaaluga ja asus teiste punktide suhtes võrdse koha peal, välistades tegelikult ajaloolise kui inimesele intellektuaalselt ja moraalselt hädavajaliku mõtlemise. Alles arusaam, et iga päev on uus ja iga tegu pöördumatu sel pikal, ent siiski alguse ja lõpuga määratud teel Jumala riigi poole, pani inimesed tõsisemalt järele mõtlema nii mineviku kui tuleviku üle. Sellest kujunes omakorda inimeste soov elada homme paremini kui täna ning käsitlus, et see on tõepoolest võimalik, lõi eeldused teaduslik-tehniliseks revolutsiooniks ja ekspansiivseks majandustegevuseks – moodsaks maailmaks.

 

Kriitiline inimene

 

Selline maailmapilt on muidugi väga ohtlik, sundides inimest käima kitsal rajal, millest ühel pool haigutab antikiseeriv resignatsioon, ennui ja langemine tagasi tolleaegsesse süütusesse3 ning teisel pool lootus luua paradiis siin ilmas ehk siis ülbus, piiritu eneseusk inimese enda võimetesse.

Selliselt võib justkui öelda, et kristlus on tõuganud inimese pidevasse kriisiseisundisse, ent kristlus on tundnud ära inimese olemusliku piiripealsuse. Moraalne piiripealsus ja sellega seonduv oht inimesele omane ning tunne, et iga päev võib olla viimane enne kohtupäeva – hädavajalik.

Samas on kogu XX sajand olnud Euroopas vaimsete otsingute sajand ja iseenda traditsiooni unustamise sajand. Kõik märgid näitavad, et äsja alanud sajand pole selles mõttes kuigi palju teistsugune – vahest on otsingute ja oma traditsioonide kaotamise tempo vaid kiirem.

Kõik need otsingud, mis on suuresti suunatud oriendi traditsioonidest ammutatud või nende osadele rajatud mõttesüsteemide tundmaõppimisele ja ülevõtmisele, näitavad, et senine lääne traditsioon ei kõneta enam paljusid. Teisest küljest ei suuda ringikujuline ajakäsitlus väljendada tänasel ahvatluste ja kirgede jahtimisse äraeksimise ajastul rohkem kui eales vajalikku inimese piiripealsust. Samuti on tänapäeval, mil Euroopa on juba peaaegu kaks ja Eesti ühe aastatuhande olnud lineaarse ajakäsitlusega tsivilisatsiooni osa, ringikujuline aja-arusaam jäänud meile võõraks ja on sisuliselt kõlbmatu vahend maailma mõtestamisel.

Nõnda peakski küsima, mis saab siis nüüd, mil kristlus ei kujuta endast suure hulga lääne inimeste jaoks vaimset, hingelist ega – seda vahest kõige vähem – intellektuaalset orientiiri. Mis saab meist siis nõnda edasi, kui side selle lääne ühiskonna kiti ja juurega üha enam kaob, kuidas me peaksime edasi mõtlema, et mitte võõranduda täielikult iseendast, oma ajaloost ja ruumist?

 

Kas uus lahendus?

 

Kui sekulariseeritud kristlik lineaarne ajakäsitlus on meid muutnud nõnda progressiuskselt muretuks, et ka kõige hullemate katastroofide künnisel võib inimene mõelda muretult “küll targad midagi välja mõtlevad”, siis vahest oleks aeg seda mõtlemist radikaalselt muuta, kuna korrigeerida s.o juhtida mõtlemine ja maailmanägemine üleüldse tagasi kristlikele juurtele, ei paista olevat ei populaarne ega reaalne.

Lahendus pole ka jääda tõepoolest uskuma, et küll targad midagi välja mõtlevad – selliselt anname end liigselt tehnika võimu alla. Viimane on aga lihtsalt tumm teener igaühe teenistuses, meie intellektuaalseid ja moraalseid probleeme sellega ei lahenda. Seda on näidanud sajand tehnilist progressi, mis on küll edukalt lahendanud mõningaid probleeme, tekitanud aga juurde samavõrra uusi. Seega on ikkagi vaja otsida uusi teid mõtlemises – seejuures selliseid, mis ei oleks vastuolus lääne kultuuri ja selle ajalooga, mis laseksid meil iseendaks jääda.

Tegelikult on lineaarsele ajakäsitlusele pakutud alternatiivi juba ammu – pärast Esimese maailmasõja laastamistööd Saksamaal. Endisaegse kodanliku ühiskonna ülesehitamine näis kaotatud sõjast koju naasvatele noortele meestele naiivselt naeruväärsena. Olid nad ju olnud aastaid eemal sellest keskkonnast, lisaks olid nende mõtlemist juba sõjaeelsel ajal kujundanud poolfeodaalsele keiserlikule ühiskonnale vastandanud noorteliikumised, nende põhiautoriteks olid tol ajal tihtipeale nihilistideks ristitud Dostojevski ja Nietzsche. On selge, et sellise pagasiga varustatud noortelt meestelt ei saanud loota nende pöördumist vaimse toe otsingutel kiriku, kaunite kunstide või lihtsalt argipäeva kodanliku elu rüppe.

Nõnda sugeneski lüüasaanud Saksamaa noorteringkondades ühelt poolt arusaam, et seistakse millegi uue lävel, et vana on minema pühitud, kuid uue piirjooned on veel ebaselged. Unistati vana sõduriühiskonna taastekkest, tagasipöördumisest ürgsesse, kuid samas oldi nähtud tehnika masendavat jõudu sõjaväljal ning selliselt mõisteti, et ka taastekkiv vana ei saa päriselt olla ainult ürgne, vaid sisaldab ka olemuslikult uut. Milline ajakäsitlus see on? Milline mõte see on, mis näeb uut vanas ja vana uues? Skisofreeniline? Nihilistlik?

Jah, kahtlemata mõlemat – vähemasti vaadatuna kodanlikust, konservatiivsest vaatepunktist. Kuid kuidas teisiti kui skisofreeniaks ja nihilismiks saigi nimetada midagi, mis eitas kõike tuntut ja seletas tundmatut omakorda tundmatute mõistetega?

Need noored, kes lootsid saavutada vana, kasutades selleks moodsaid vahendeid; kes ei põlanud imetlemast vabrikute võimsust või kanonaadide meloodilisust, irvitasid samas äsja kadunud Saksa keisririigi üle ning unistasid hoopis mingist ürgsest maalähedasest ühiskonnast, said peagi tuntuks konservatiivsete revolutsionääridena.4 Milleks muuks kui nihilistideks võisidki kodanlikud ringkonnad sellist vastuolulist nime kandvat seltskonda nimetada?

 

Ristumispunkt kera

 

Ometi pakkusid need noored, kelle hulka võib lugeda literaate nagu Ernst Jünger5, Gerhard Nebel, Ernst von Salomon või Franz Schauwecker välja kõike muud kui nihilistliku käsitluse ajahetkest kui kerast.

Nagu ülal öeldud, ei ole ju ring tegelikult midagi muud kui ühedimensiooniline, kokku liidetud ja koolutatud joon, mõlemad on mõeldud vaid väga kindlatesse raamidesse surutud maailma- ja ajapildi edasiandmiseks. Selliselt pole nii joon kui ring mitte niivõrd maailma seletamise, vaid tema propagandistliku muutmise vahendid, sest maailm on ju tegelikult alati mitmetahu-, kihi-, astme-, suuna- ja värviline, mitte aga lihtsalt mingisse suvalisse suunda tõmmatud läbimõõdu ja värvita kriips. Kuidas peaks üleüldse võimalik olema kõikide nende dimensioonide surumine kokku sellele joonele või kõigi igal ajahetkel aset leidvate ja tegelikult alati kordumatute väreluste selgitamine mingi suurema – võib-olla küll inimsilmale nähtamatu, aga siiski oleva kordumisena?

Kera seevastu on ristumispunkt: iga hetk temas kätkeb nii minevikku, olevikku kui ka tulevikku. Seejuures veel mitte ühel, vaid lõpmatul arvul tasapindadel. Ning kui mõelda, mis juhtub siis, kui mitu eri suurusega ja eri tasapindadel asuvat kera üksteisega lõikuvad või kui mõni väiksem kera on teise, suurema kera sees?

Kujutlus ajahetkest kui kerast mitte ainult ei lisa igale silmapilgule tähtsust – eriti aktuaalne on see tänapäeva maailmas, kus silmapilk on muutunud kaduvväikeseks ühikuks teiste seas –, vaid annab talle taas seose, põimides ta ühte suuremasse skeemi ja võimaldades vaadelda seda rahulikult, teadlikult subjektiivsetes seostes mineviku, oleviku ja tulevikuga.

Sellises kontekstis seletub ka, miks võis Ernst Jünger tõsimeelselt uskuda ühelt poolt nii-öelda Jumalate taastulemisse (mille vastandina võiks näha siis vana-germaani Götterdämmerung’i) ning teiselt poolt loota kaasajal inimese vallandatud titaanlike jõudude lepitamisse Maaga teisel pool “ ajamüüri”.6

Mingis mõttes on tegemist väga ürgse skeemi taaselustamisega, ent selline taaselustamiskatse ise on olemuselt nüüdisaegne, ajahetke kui ringi tunnetamine sobib ka meie hektilisse elurütmi üsna tabavalt. Kui ühe hetke käsitlusse on seotud nii tulevik, olevik, kui minevik, aeg mitte ei peatu, vaid elustub tänapäeval pärast kõikvõimalike “ismide” negatiivset kogemust hindamisväärseks muutunud subjektiivsuses, milles selline käsitlus üleüldse sündida saab.

Loomulikult ei saa sellisest mõtlemisest sündinud kirjutist lugeda akadeemiliseks, küll aga saab ta aidata tunnetada maailma senisest paremini. Ja see peabki olema iga teaduse, laiemalt võttes iga kirjutise ainuke eesmärk, sest vastasel juhul on tegu vaid abitu konspektiga, mis saab äärmisel juhul tõesti toimida kas siis ringi- või joonekujulise ajatunnetuse propagandatekstina, mitte aga aidata inimestel mõista Jumalat, iseennast ja aega, millesse ta on pillutud.

1 Teema kohta vt lähemalt: Armin Mohler, Die Konservative Revolution in Deutschland 1918 – 1932, Stuttgart, 1950, Friedrich Vorwerk Verlag.

2 Siinkohal on vaid huvitav nentida, et ka antiikmaailmale polnud lineaarne ajakäsitlus päris tundmatu: nimelt uskusid etruskid, et nende rahva eluaeg on piiratud kaheteistkümne suuraastaga (144 x 12) ja kui see saab täis, siis sureb välja ka etruski rahvas. Eriti intrigeerivaks muudab selle mõttemudeli muidugi fakt, et etruskid surid tõepoolest umbes siis välja, kui lõppes kaheteistkümnes suuraasta.

3 Mis, nagu Platon näitas, pole aga tegelikult võimalik, sest hetkest, mil teadmine on maailmas, ei ole enam võimalik teha nägu, nagu see poleks nii. Süütus ei ole enam võimalik, võimalik on vaid enesepett.

4 Konservatiivse revolutsiooni kohta vt lähemalt: H. Udam, Aleksandr Dugini postmodernistlik bolševism. – Looming, 1999, nr 6, lk 898 – 920; Ed. Laaman, Georges Sorel ja dünaamiline riik. – Akadeemia 1939, nr 4 (18), lk 225 – 238.

5 E. Jüngeri kohta vt lähemalt: Ü. Matjus, Ernst Jüngeri “seikluslik süda”. — Akadeemia 1995, nr. 5, lk 958 – 988; P. Helme, Subtiilne jaht. Sissejuhatus Ernst Jüngeri mõttemaailma. — Vikerkaar 2005, nr 3, lk 66 – 79.

6 A. Pschera, Das Nichts ist der Rand des Etwas. – Junge Freiheit, 8. Juli 2005, nr 28/05.

Ernst Jüngeri tulevikukäsitluse kohta: P. Helme, Titaanide ajastu lõpp. Ernst Jüngerit üle lugedes. – Tegelikkuse Keskus 2004, nr. 9.