Märkamatu töötaja kutsestandard

Kuna teksti sisu ilmneb vaid keeleliste vahendite kaudu, on keel mis tahes erialal õppija või töötaja tööriist, (keele)toimetaja ülesanne peaks olema seda vaid teritada.

AILI KÜNSTLER

Esimese Eesti Kirjanike Liidu ja Eesti Keeletoimetajate Liidu Edvin ja Lembe Hiedeli nimelise toimetajaauhinna pälvinud Maiga Varik ajakirja Looming toimetuses oma töökabinetis. Pärjatu puhul peab paika, et kes oskab tõlkida (kataloogis ESTER 51 kirjet, sealhulgas Bulgakovi „Meister ja Margarita“; 2014. aasta Eesti Kultuurkapitali tõlkepreemia nominent Viktor Pelevini romaaniga „S.N.U.F.F.“), see oskab ka tõlkeid toimetada (37 aastat ehk aastatel 1962–1999 Eesti Raamatu tõlkeilukirjanduse osakonna toimetaja, tema toimetatud tõlkeraamatuid: Jaroslav Hašeki „Vahva  sõdur švejki juhtumised maailmasõja päevil“, Fjodor Dostojevski „Idioot“, „Kole anekdoot“ ja „Kurjad vaimud“, Boriss Pasternaki „Doktor Živago“, Graham Swifti „Vete maa“, John Galsworthy „Peatüki lõpp“ I–III,  Nathaniel Hawthorne’i „Seitsmeviilumaja“, viimati Sergei Mihhailovitš Volkonski „Kodumaa. Mälestused“ ) – ja kes oskab tõlget toimetada, see oskab ka emakeelset teksti kohendada (1999. aastast Loomingu keeletoimetaja, viimati toimetatud algupärandid: Toomas Haugi „Mööda Koidu tänavat. Ülestähendusi varasest ajast“, 2014 ja Mihkel Muti „Kooparahvas läheb ajalukku“, 2012). 28. septembril Kloostri Aidas auhinda vastu võttes ütles Maiga Varik, et on eriti tänulik oma õpetajatele, Eesti Raamatu toimetajatele Arnold Ravelile, Maret Käbinile jt, ning rõõmus, et lõpuks ometi on seda olulist töölõiku tähele pandud.

Esimese Eesti Kirjanike Liidu ja Eesti Keeletoimetajate Liidu Edvin ja Lembe Hiedeli nimelise toimetajaauhinna pälvinud Maiga Varik ajakirja Looming toimetuses oma töökabinetis. Pärjatu puhul peab paika, et kes oskab tõlkida (kataloogis ESTER 51 kirjet, sealhulgas Bulgakovi „Meister ja Margarita“; 2014. aasta Eesti Kultuurkapitali tõlkepreemia nominent Viktor Pelevini romaaniga „S.N.U.F.F.“), see oskab ka tõlkeid toimetada (37 aastat ehk aastatel 1962–1999 Eesti Raamatu tõlkeilukirjanduse osakonna toimetaja, tema toimetatud tõlkeraamatuid: Jaroslav Hašeki „Vahva sõdur švejki juhtumised maailmasõja päevil“, Fjodor Dostojevski „Idioot“, „Kole anekdoot“ ja „Kurjad vaimud“, Boriss Pasternaki „Doktor Živago“, Graham Swifti „Vete maa“, John Galsworthy „Peatüki lõpp“ I–III, Nathaniel Hawthorne’i „Seitsmeviilumaja“, viimati Sergei Mihhailovitš Volkonski „Kodumaa. Mälestused“ ) – ja kes oskab tõlget toimetada, see oskab ka emakeelset teksti kohendada (1999. aastast Loomingu keeletoimetaja, viimati toimetatud algupärandid: Toomas Haugi „Mööda Koidu tänavat. Ülestähendusi varasest ajast“, 2014 ja Mihkel Muti „Kooparahvas läheb ajalukku“, 2012). 28. septembril Kloostri Aidas auhinda vastu võttes ütles Maiga Varik, et on eriti tänulik oma õpetajatele, Eesti Raamatu toimetajatele Arnold Ravelile, Maret Käbinile jt, ning rõõmus, et lõpuks ometi on seda olulist töölõiku tähele pandud.

Alar Madisson

Eesti Keeletoimetajate Liit on algatanud keeletoimetaja kutsestandardi koostamise, muu hulgas selleks, et korrastada ülikoolidest tööturule siirduvate keeletoimetajaks õppinute tegevusvälja: on ju ülikoolide õppekava seisukohalt oluline määratleda, mida keeletoimetaja oskama peab ning missugused on tema tööülesanded. Keeletoimetaja kutseoskuste teemal arutlevad standardi koostamise töörühma liikmed TLÜ eesti keele professor Reili Argus, Riigikontrolli toimetaja Urve Pirso ja kirjastuse Koolibri peatoimetaja Kadri Rahusaar (Haljamaa) Eesti Kirjastuste Liidu esindajana.

Kui kaugele on nüüdseks kutsekojas keeletoimetaja kutsestandardiga jõutud?

Reili Argus: Keeletoimetaja kutsestandardi koostamise algatas Eesti Keeletoimetajate Liit peamiselt selleks, et teadvustada Eesti ühiskonnas keeletoimetaja tööd, täpsustada tema töö sisu ning tagada keeletoimetajate hea ettevalmistus. Kui on teada, mida keeletoimetaja oskama peab, missugused on tema tööülesanded, on ka kergem vastavalt sellele sättida ülikooli õppekavu.

Urve Pirso: Keeletoimetajate liidust on standardi koostamise töörühmas kolm inimest ehk Reili Argus, Kadri Rahusaar (Haljamaa) ning mina, Ene Pajula ajakirjanike liidu esindajana ning Villu Känd avaliku sektori esindajana riigikantseleist. Neljanda keeletoimetajate liidu esindajana on meie töö esialgse tulemuse põhjalikult läbi analüüsinud Kartin Kern, Tartu ülikooli eesti ja üldkeeleteaduse instituudi eesti keele assistent. Kutsekojast on töörühma tööd koordineerinud Ingrid Lepik. Praeguseks on Eestis koostatud üle 500 kutsestandardi, seega on suurel osal kutsetest oma standard olemas.

Argus: Oleme koostanud keeletoimetaja kutsestandardi esialgse variandi. Selle variandi vaatavad alguses üle mõned keele­toimetajate õpetamisega kokku puutu­vad liidu liikmed ning oktoobris saadetakse see kõikvõimalikele keeletoimetamisega seotud institutsioonidele kommenteerimiseks.

Kadri Rahusaar: Kutsestandardi koostamise esimeses etapis püüdsime eritleda, millised on toimetaja ja millised keeletoimetaja ülesanded. Võib öelda, et see oli üsna keeruline ja seeläbi mõistsime, kui keeruliseks võib osutuda toimetaja kutse­standardi loomine.

Aili Künstler: Olen tänaseks täpselt 20 aastat Sirbi keeletoimetaja ametit pidanud ja selle aja jooksul üksjagu kokku puutunud sellega, et nii autorid kui ka valdkonna toimetajad peavad keeleküsimusi mingiks omaette asjaks, kretiinide tähenärimiseks, kuigi kõigi asjaosaliste tekstitöötlemise eesmärk on ju sama: anda tekstile asjakohane vorm, et edastada sisu eesmärgipäraselt. Praegu mahub ju keeletoimetamise mõiste alla peaaegu kõik, mis puutub teksti muutmisse. Ja see on tihti loominguline, teinekord isegi kõhutunde küsimus, kui palju tekstiga tööd teha. Igal kogemustega toimetajal-keeletoimetajal on sellest oma arusaamine ja tegutsetakse kas autori või tellijaga-tööandjaga sõlmitud kokkuleppe kohaselt.

Kui autori ja (nt ajakirjanduse ja teabemeedia) toimetaja kutsestandardit pole, kas ei lange mitte keeletoimetaja kaela kogu vastutus?

Argus: Saan aru küll, et küsimus on retooriline, aga autori kutsestandardit ei kujuta ma tõepoolest ette, ilmselt on ka toimetaja kutsestandardit väga raske koostada, sest toimetaja all mõistetakse Eestis väga erinevate tööülesannetega inimesi, näiteks võib televisioonis olla toimetajal tegemist hoopis millegi muu kui tekstiga, ajakirjanduses on aga toimetaja töö seotud tekstide tellimise, leidmise jms. Keeletoimetaja töö on siiski selgemini piiritletav.

Vastutuse kohta ei oska ma muud öelda, kui et endiselt on teosel ju autor, kes on alati peamine vastutaja, tema nimi, olgu teoseks ajaleheartikkel või romaan, läheb teksti alla. Loomulikult tuleb aga autoriga koostööd teha.

Pirso: Südamega tekste loov autor tahab lugejatele ikka oma teose esitada parimal moel, ma ei näe siin konflikti. Minu kogemuse järgi on autorid keeletoimetamise eest üldjuhul tänulikud ning see, et keeletoimetaja vastutab oma töölõigu eest, on loomulik.

Rahusaar: Kirjastuse seisukohast võin kinnitada, et lõplik vastutus jääb ikka teksti autorile, keeletoimetaja saab hoolt kanda ainult oma töö eest. Mulle tundub pigem, et oleme kutsestandardis määratlenud keeletoimetaja kui autori partneri, loomekaaslase. Väga palju oleme rõhutanud koostöö olulisust teksti autoriga, sealhulgas ka kompromisside tegemise oskust.

Aili Künstler: Jääb mulje, et teksti toimetamise puhul tuleb edaspidi teha selgelt vahet toimetaja ja keeletoimetaja tööl. Siiani on raamatute tiitellehe pöördel enamasti ära toodud toimetaja nimi, kusjuures suurem osa tema tegevusest seisneb teksti redigeerimises, s.o keelelises toimetamises. Äsja anti välja toimetajaauhind, mida tutvustades ütleb Triinu Tamm sellele nimetuse andnute kohta: „Edvin ja Lembe Hiedel olid elupõlised keeletoimetajad, kes kandsid nii mitmetes kirjastustes kui ka vabakutselistena töötades ligi viiskümmend aastat hoolt selle eest, et ilmuvad raamatud oleksid heas eesti keeles ja trükivigadeta“ (Sirp 14. VIII 2015). Keelehooldekeskus on aga 2012. aastal välja andnud Katrin Kerni „Nõuandeid toimetajale“, mis sisaldab vaid keelelise toimetamise nõuandeid.

Argus: Just need näited ilmestavadki olukorda, kus toimetaja ja keeletoimetaja tööülesanded on piiritlemata ja mõlemat ametinimetust kasutatakse võrdlemisi laialt. Mõnevõrra selgemat jaotust keeletoimetaja kutsestandardiga taotletaksegi.

Rahusaar: Koolibris kui peamiselt õppekirjandust välja andvas kirjastuses on toimetaja ja keeletoimetaja roll väga lihtsalt eristatavad. Õpiku toimetaja peab olema pädev nii oma ainevaldkonnas kui ka didaktikas, rääkimata riiklikest õppekavadest. Keeletoimetajalt ma seda kõike ei nõua. Keeletoimetaja ei pea kontrollima, kas keemiaõpiku võrrandid on tasakaalustatud, aga ta peab tagama, et tasakaalustamist kirjeldav tekst oleks vastava klassi õpilasele mõistetav.

Pirso: Kutsestandardisse saab kirja kõige põhilisem osa keeletoimetaja tööst, see peaks hõlmama suuresti selliseid aspekte, mis on iseloomulikud iga keeletoimetaja tööprotsessile. Eri valdkondade keeletoimetajate töö erinevusi ei ole olnud eesmärk standardisse kirja panna.

Künstler: Kas ei või teiselt poolt standard taandada ehk keeletoimetaja tegevust väga mehaaniliseks, korrektori tasemele? Kas korrektori kutsestandard on määratletud? Ei tehta ju sageli korrektori ja keeletoimetaja tööl vahet.

Argus: Kindlasti ei taanda kutsestandard keeletoimetaja tegevust korrektori tasemele, kuigi korrektuur kuulub tavaliselt keeletoimetaja töö hulka ja enamiku tekstide puhul korrektorit eraldi ei ole. Korrektori kutsestandardit esialgu ei ole koostatud, eelkõige seetõttu, et korrektoriks praegu Eestis õppida ei saa – bakalaureuseastme õppe tarbeks oleks ainult korrektorioskuste õpetamisest vähe.

Pirso: Korrektuuri lugemine on tõepoolest väga tihti keeletoimetaja töö üks osa ja nii on see praegu ka standardis kirjas. Samuti on sellesse kirja saanud keeletoimetaja üldine kompetents arvutioskusest kuni analüüsioskuseni.

Aili Künstler: (Keele)toimetaja kutsestandard tundub siiski vajalik olevat ennekõike normingulähedase ametliku keelekasutuse korral. Kuigi, ka sel juhul ei saa ju toimetajad oma parema äranägemise järgi teha, vaid näiteks ELi ametlikes tekstides tuleb neil kivistunud vormeleid ühest tekstist teise tõsta, nii et selgest ja arusaadavast sõnastusest pole juttugi. Kas kutsestandard on ehk just ennekõike nende õiguste kaitseks algatatud?

Rahusaar: Olime kutsestandardit koostama asudes teadlikud kõikidest nimetatud probleemidest, mis seotud Euroopa Liidu ja teiste õigustekstide ning ka ilukirjandustekstide toimetamisega. Siiski tundus keeletoimetajate liidule, et kutse­standardi koostamisest on rohkem kasu kui kahju. Sealjuures pidime kogu aeg meeles hoidma, et kirja saaks see, mis on keeletoimetamisel võimalikult suure osa tekstide juures ühine. Erijuhtumid, mida kõik töörühma liikmed võisid külluslikult varrukast raputada, ei läinud arvesse.

Argus: Loomulikult peab keeletoimetaja tegema pidevalt koostööd autoriga, ka kutsestandardisse sai kirja, et keeletoimetaja arutab parandused autori või tõlkija või sisutoimetajaga läbi ning saavutab vaidlusalustes küsimustes kompromissi, ka siis, kui keelenorminguid alati järgida ei saa ja tegemist on ilukirjandusega.

Pirso: Standardis ei ole rõhutatud kirjakeele normi absoluutse järgimise vajadust, pigem vastupidi. Kas kutse­standard võiks ka kedagi kaitsta või kas kellelgi võiks selline vajadus ülepea tekkida, seda ei oska ma öelda.

Mis puutub tegevusvaldkonna terminoloogiasse, siis võiks olla kõigi keeletoimetajate ühine eesmärk alati selgitada, mida me oma erialal peame toimetamiseks, keeletoimetamiseks või korrektuuriks, ning täpsustada, millist tööd meilt konkreetsel juhul soovitakse.

Künstler: Siiski, iga standard piiritleb selgelt tegevusvälja. Minule tundub, et hea keeletoimetaja on nimelt selline, kes kogu keelekorraldusliku arsenali piires, mis saada on, teeb eesmärgikohase valiku, mitte ei rakenda tingimusteta ja iga teksti puhul viimaseid keelekorralduslikke soovitusi ja ÕSis pakutut. Loomingulist tegevust on aga võimatu standardiseerida. Tõsi, Tallinna ülikoolis saab keeletoimetajaks õppida, ka Tartu ülikoolis saab soovija keeletoimetaja oskused kätte. Kas selle eriala lõpetajatele esitatavad nõuded kattuvad keeletoimetaja kutsestandardiga?

Argus: Suur osa keeletoimetaja kutse­standardisse kirja pandud teadmistest-oskustest on juba praegu Tallinna ülikooli keeletoimetaja õppekava ainetega kaetud. Kindlasti annab koostatav kutsestandard veel täpsemad sihid, mida tulevastele keeletoimetajatele õpetada. Praegune ülikooli õppekavareform on just hea aeg selleks, et keeletoimetaja õppekava kutsestandardiga niimoodi vastavusse viia, et eriala lõpueksam oleks ühtlasi ka juba kutseeksam.

Pirso: Eks keeletoimetajate tegevusväljaks võib pidada kõiki tekste ning neil tekstidel on ka autorid (ka koostajad, tõlkijad) ja see on näiteks üks ühine aspekt, mille oleme ka standardisse kirja pannud. Kui sügavamalt analüüsida, siis on ühisjooni muidugi rohkem ja need ei sega keeletoimetajal olla loominguline ehk ideaalne keeletoimetaja on minu hinnangul alati loominguline inimene.

Õpetatakse põhilist osa, kuid et keeletoimetaja töö on loominguline, siis saab meistriks ikka aastate jooksul kogemuse kasvamisega, nii et pärast ülikooli lõpetamist tuleb aina edasi õppida ja see on niisamuti igati loomulik elu osa.

Rahusaar: Minu arvates tõstab kutse­standard keeletoimetaja kutse mainet, sest nüüd on keeletoimetaja tööülesanded esmakordselt kirjeldatud kõrvuti 555 teise kutsealaga. Kutsestandard on õppekavade aluseks, võimaldab hinnata keeletoimetajate kompetentsust ja ka keeletoimetajal endal arusaamisele jõuda, kuidas ja mis suunas edasi areneda. Tööandjana näen võimalust eelistada keeletoimetaja värbamisel kutsetunnistusega inimest, kutsetunnistusega inimesel on võimalik aga oma töö eest varasemast kõrgemat tasu küsida.

Künstler: Lõpetan sellega, millega alustasin: kuna teksti sisu ilmneb vaid keeleliste vahendite kaudu, on keel ennekõike mis tahes erialal õppija või töötaja tööriist, (keele)toimetaja ülesanne peaks olema seda vaid teritada. Kahjuks pole see teadmine jõudnud isegi mitte ajakirjanikeni: nüüdseks töö lõpetanud ajakirjanike liidu keelesektsioonis kohtas vaid harva mõnd ajakirjanikku ja siiski enamasti esinejana. Kas ei süvenda keeletoimetaja kutsestandardi määratlemine osa teksti loojate (ka tõlkijate) vastutustundetust veelgi? Juba praegu kohtab häirivat suhtumist „küll (keele)toimetajad korda teevad“ ja sellele vastavat väga kehva tasemega lohakat ja ka mõttelt segast teksti liigagi sageli.

Argus: Lohakaid ja segaseid tekste kohtab tõesti liigagi sageli, kuid minul on ilmselt õnne olnud ja ma olen sattunud koos töötama selliste autorite ja tõlkijatega, kes on olnud heast lõpptulemusest täpselt samavõrra huvitatud kui mina toimetajana. Mõtlen, et pigem peaks keeletoimetaja kutsestandard tekitama olukorra, kus keeletoimetajat ei võeta pelgalt kellenagi, kes n-ö komad korda teeb, vaid kui kedagi, kes tegeleb tekstiga palju sügavamalt. Olen kogenud, et praegu suhtutakse keeletoimetaja töösse liiga tihti nii, et „oh, palju see komapanemine siis ikka aega võtab, teete homseks valmis“. Kui teatakse paremini, mida keeletoimetaja täpsemalt teeb, ehk suhtutakse ka näiteks sellesse, kui palju toimetamine aega võtab, praegusest mõistlikumalt.

Künstler: Minu ajalehetöö kogemus ütleb, et kõrgkoolis ei peaks tähelepanu pöörama üksnes erialaterminoloogiale ja nn akadeemilisele keelekasutusele, vaid väljendusoskust peaks hindamisel arvesse võtma üliõpilase iga etteaste, olgu kirjaliku või suulise juures. Iga kõrgharidusega inimene peaks suutma olla iseenda teksti (keele)toimetaja. Juba praegu olen täheldanud, et ingliskeelne õppetöö on kahandanud eestikeelse ladusa ja mõtteka teksti moodustamise eeldusi veelgi.

Pirso: Kuigi ma ei ole mitu aastat üliõpilastega kokku puutunud, ei ole mul tekkinud kahtlust, et iga uus põlvkond on eelmisest millegi poolest sisukam, mitte vastupidi. Ja igal ajal on olnud andekaid ja vähem andekaid kirjutajaid. See, et keel muutub ja et keelekasutajad peavad toime tulema nende keelt mõjutavate teguritega, kaasa arvatud inglise keele mõjuga, on praegusaja paratamatus.

Argus: Ka mina siin põlvkondade vahele mingit piiri ei tõmbaks: on väga hea keelekasutusega noori ja väga halva keelekasutusega vanemaid inimesi (tean kas või näiteks ajakirja Oma Keel toimetamise kogemusest). Olen muidugi nõus, et üliõpilasi tuleb õpetada hästi väljenduma ja seda mis tahes erialal. Ülikoolis võib märgata, et ingliskeelne õppetöö ei ole ainuke tegur, mis väljendusoskuse halvemaks võib muuta: näiteks eesti filoloogia õppekaval on kõik ained eesti keeles, kuid ometi on ka eesti filoloogide keelekasutuses inglisepäraseid lausemalle. Olen aga tähele pannud sedagi, et kui üliõpilasel on väga hea inglise keel, on tal ka väga hea eesti keel.

Künstler: Viimasega saab rõõmuga nõustuda, nii see on. Mida rohkem keeli (sealhulgas ka oma emakeelt) inimene oskab, seda parem. Pealegi o

len täheldanud, et kui inimene oskab tõlkida, oskab ta ka tõlget toimetada. Kes oskab aga tõlget toimetada, see oskab kohendada ka emakeelset teksti. Kõik need oskused olid olemas ka Lembe ja Edvin Hiedelil, kellenimeline toimetajaauhind esmakordselt äsja Euroopa keeltepäeval omaniku leidis. Näiteks mina alustasin vene ajal oma toimetajatööelu Ahto Vesmese filmikontoris subtiitrite toimetajana, töökoha saamiseks tuli mul aga kõigepealt ühe lehekülje jagu teksti eesti keelde tõlkida. Ehk peaks keeletoimetaja erialale vastu võtma need, kes tõlkeülesandega enam-vähem hakkama saavad?

Argus: Kindlasti tasuks seda mõtet kaaluda, seda enam, et järjest rohkem on meie ümber nn tõlkemaailma ehk tekste, mis on tõlgitud, ja tekste, mida ise peame tõlkima. Tõlkeülesande lisamine sisseastumisülesannete hulka on tõepoolest väärt mõte.

Edvin Hiedel (3. XII 1930 – 31. XII 2012)  oli ennekõike ungari kirjanduse esindaja Eestis, perfektne tõlkija ja hoolas toimetaja, kelle igavesed tänuvõlglased on  paljud tõlkijad. Tartu ülikooli ajaloo-keele­teaduskonna eesti filoloogina 1954. aastal lõpetanud mees töötas Eesti Riiklikus Kirjastuses korrektori ja toimetajana (1954–1963), kümme aastat  Loomingu Raamatukogu toimetuses  (1963–1973) ja seejärel kirjastuses  Eesti Raamat tõlkekirjanduse toimetajana (1976–1991). Toimetamis- ja tõlkimistööd jagus pensionipõlveski kuni viimase eluaastani. Tema toimetajalaual oli nii eesti kui ka kogu maailma kirjandus, ent eelisasendis oli noorusest saadik siiski ungari kirjandus.

Edvin Hiedel (3. XII 1930 – 31. XII 2012) oli ennekõike ungari kirjanduse esindaja Eestis, perfektne tõlkija ja hoolas toimetaja, kelle igavesed tänuvõlglased on paljud tõlkijad. Tartu ülikooli ajaloo-keele­teaduskonna eesti filoloogina 1954. aastal lõpetanud mees töötas Eesti Riiklikus Kirjastuses korrektori ja toimetajana (1954–1963), kümme aastat Loomingu Raamatukogu toimetuses (1963–1973) ja seejärel kirjastuses Eesti Raamat tõlkekirjanduse toimetajana (1976–1991). Toimetamis- ja tõlkimistööd jagus pensionipõlveski kuni viimase eluaastani. Tema toimetajalaual oli nii eesti kui ka kogu maailma kirjandus, ent eelisasendis oli noorusest saadik siiski ungari kirjandus.

Jaan Klõšeiko

Lembe Hiedel (1. IX 1926 – 13. III 2004)  alustas tõlkimist 1955. aastal  (sh Dostojevski „Ülestähendusi põranda alt“ ja Gorki „Põhjas“), toimetajana tegutses ajakirjas Loomingu Raamatukogu kuni poliitilistel põhjustel vallandamiseni  (1958–1973),  seejärel oli vabakutseline tõlkija ja toimetaja (sh Dostojevski „Idioot“,  Gontšarovi „Oblomov“, Tolstoi „Anna Karenina“,  Kafka „Protsess“, Camus’, Prišvini,  Solženitsõni jt teosed).  Anu Saluäär on meenutanud: „On olnud neid, kellel Lembe toimetamislaad tekitas nõgestõve, ja neid, kes palju aastaid hiljem veendunult ja häbenemata väidavad, et just tema tegi omal ajal nendest tõlkija. Võib-olla on „tema tehtud“ koguni mõni praegune tuntud kirjanik. “

Lembe Hiedel (1. IX 1926 – 13. III 2004) alustas tõlkimist 1955. aastal (sh Dostojevski „Ülestähendusi põranda alt“ ja Gorki „Põhjas“), toimetajana tegutses ajakirjas Loomingu Raamatukogu kuni poliitilistel põhjustel vallandamiseni (1958–1973), seejärel oli vabakutseline tõlkija ja toimetaja (sh Dostojevski „Idioot“, Gontšarovi „Oblomov“, Tolstoi „Anna Karenina“, Kafka „Protsess“, Camus’, Prišvini, Solženitsõni jt teosed). Anu Saluäär on meenutanud: „On olnud neid, kellel Lembe toimetamislaad tekitas nõgestõve, ja neid, kes palju aastaid hiljem veendunult ja häbenemata väidavad, et just tema tegi omal ajal nendest tõlkija. Võib-olla on „tema tehtud“ koguni mõni praegune tuntud kirjanik. “

Erakogu

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming