Mai Wellner 20. IV 1922 Tallinn ? 3. VI 2004 Stockholm

Eesti Tekstiilikunstnike Liit, Eesti Kunstiakadeemia

Mai Wellner sündis 20. aprillil 1922. aastal Tallinnas Harald Wellneri ja Magda (neiuna Olanderi) esimese lapsena. Harald Wellner oli lennuka sulega ajakirjanik, 1927. ja 1928. aastal ajakirjanike liidu esimees. Wellnerite kodus oli rohkelt kunsti ja küllap mõjutas tihe suhtlus tolleaegse kultuurirahvaga tema kujunemist säravaks, soojaks ja laia silmaringiga inimeseks, kellel lisaks kunstiandele ka nõtke ja vaimuka kirjutaja talenti. Mai Wellner õppis Helsingis Ateneumis 1940 ? 1944 aastal. Seejärel siirdus ta Rootsi ja sai pagulaskunstniku kohta tavatu võimaluse töötada kunstnikuna Rootsi tuntuimates ettevõtetes. Kunstnik on ise kirjutanud sellest rakenduskunsti tõusuperioodist nii: ?Noored tulid ja kadusid ? kõik jaksasid end ainult lühemat või pikemat aega kohandada tööturu nõuetele. Nende eesmärk oli ?laulupuu? ja vaba kunstilooming. Nii jäi siis pagulasest kunstnikule üle ?leivapuu?, millel aga palju ?laulupuu? oksi küljes.? 18 aastat töötas Mai Wellner käsitöö sõprade ühingus, mida ta ise on nimetanud ideaalidega ettevõtteks, kus kunstnik tegeles nii loominguga kui ka põrandaküürimisega suurpuhastuste ajal. Töö ? mööbliriiete kujundamine, suured sisustusprojektid, kirikutekstiilid ? andis koostöökogemusi kunstnike ja tööstusega, arhitektide ja tellijatega ning järjest uusi kontakte rootsi tekstiilikunstiga. Siis järgnes 14 aastat Märta Maås-Fjetterströmi osaühingus kunstniku ja administreerijana. Tuli suurte tellimuste ja intensiivse näitusetegevuse aeg. Mai Wellneri töid on seinatekstiil Nässjö linnahotellis, triptühhon Handeni haiglas, Grangärdeti kiriku vaip, tekstiilid Katrineholmi linnakohtus. Veel suurem osa kunstniku loomingust leidis omaniku väljaspool Rootsit. 1975 ? 1987 töötas Mai Wellner õpetajana Stockholmi Konstfackskolanis. Pedagoogilisele tööle pühendujal on oma loomingu jaoks aega ja energiat leida keeruline, siiski oli kunstnikul ka sellel perioodil sädet ja jõudu luua tunnustust leidnud tekstiile. ?Krüsanteemid ja vähisõrad? ? sellist nime kannab üks Mai Wellneri gobeläänidest. Selline kummastav kooslus kõneleb vaimukast rutiinivabadusest, nägemis- ja nägemusjulgusest tunnistab ka vaip ?Liuväljal?, kus uisujälgede põhjamaine graafika jääl tõestab sugulust idamaiste arabeskide nõtke liikuvusega. Kunstnik tunnistas, et islamimaailm ja berberid on aastakümneid oma käsitöö, looduse ja inimestega häirinud tema hingerahu ja sundinud teemasse süüvima.

Mai Wellner oli mõnus inimene. Sugulaste sõnutsi oli tal sõpru palju ja raha vähe, elu korraldamisele selle tavatähenduses ta boheemlaslikult tähelepanu ei pööranud. Küll aga kulutas kunstnik reisidele-õppimisele. Veel oli tal omadus, mis tegi lihtsaks temalt abi ja tuge paluda ? hoolivus ja empaatiavõime. Selle huvitava tekstiilikunstniku ja vahva inimese loominguline pärand väärib uurimist ja jäädvustamist.

Mälestame Mai Wellnerit ja avaldame kaastunnet omastele.