Keel, meel ja televisioon. Kohtumisi Venemaa eestlastega

VAHUR LAIAPEA

Millest alustada? Olen viimase 10–12 aasta jooksul käinud filme tegemas Petseri kandi setode ja Siberi Haida küla setode juures. Olen filminud kolme nädala jooksul Krimmi eestlasi ja sel suvel veetsin kaks nädalat Abhaasias ning Sotši kandis sealsete eestlaste juures. Kui 2008.-2009. aastal Krimmis käisin, oli see veel Ukraina osa, aga Krasnodarka küla eesti naine Rita Kadilkina ütles, et tema tahaks Krimmi näha Venemaa osana. No nüüd on tema tahe teoks saanud.
Kas saaksin kirjutada filmireisidel kohatud inimestest poliitikat puudutamata? Ei, sest minu arusaamist mööda on nii oleviku kui mineviku tõlgendamine alati maailmavaatelise hoiaku kammitsais. Minugi aju on keegi pesnud. Ma olen mures. Tuleb meelde minu ärasaatmise õhtu juulikuises Sotšis. Südamlikult ja hästi on minusse suhtutud: aidatud, majutatud, näidatud, toidetud ja sõidutatud. Jutt läheb poliitikale ja nagu ikka, esitab keegi lauas teada-tuntud väite, et Venemaa ja venelased on nõukogude aja repressioonide all ise kõige rohkem kannatanud. Näitlikustan: kui naabrimees oma naise kallal vägivallatseb, on minu võimalused teda peatada seotud näiteks sellega, kas tema naine on valmis minu abi vastu võtma (30 aasta tagune juhtum, mille detaile ei jõua siinkohal kirjeldada). Kui naabrimees aga arvab heaks minu naist vägistama hakata, olen sunnitud ründaja vajadusel kas või tapma. Ja ei mind ega minu naist lohuta see, et naabrimees on enne seda oma naise vägistanud. Minu mõtteavalduse peale tõuseb üks võõrustajatest, 50 aasta kanti eestlane, endine Nõukogude armee ohvitser,
ja karjub mulle näkku, et Venemaa litsub veel Eesti laiaks nagu täi. Ja mitte ainult Eesti, vaid ka Saksamaa ja millegipärast ka Tšehhi. Halb ja raske tunne jäi sisse, kuigi mees hiljem minu ees vabandas. Tegi seda päris heas eesti keeles. Ma ei suuda küll meenutada, kas laiakslitsumise ähvardus kõlas eesti või vene keeles.
Meie igapäevast televisiooni anna meile iga päev … ja seda antakse Venemaal ööpäev ringi. Goebbels on kahvatu poisike selle üliprofessionaalse laimu ja demagoogia taustal, millega sealne elanikkond hommikust õhtuni üle valatakse. Vaatad, kuulad ja tunned ise, et midagi sinus hakkab muutuma, mässib endasse – ja seda paari päeva jooksul paar tundi teleri ees veetes. Ega tea, äkki Ukraina valitsus käskiski Malaisia reisilennuki alla tulistada? Aga kui väärastunud inforuumis ollakse juba ligi sada aastat? Vähesed suudavad pakutus kahelda. Suve hakul Helmandis nägin internetis Vene telekanali uudistesaate lugu meie kaitseväe „Kevadtormi” õppustest Eestis. Uudistetegijad olid internetist kokku lõiganud video võsas hiilivatest sõduritest. Diktoritekst andis pildile erakordse mõõtme. Mida meenutab televaatajale ekraanil nähtud võsa? Muidugi Moskva-lähedast metsa. Eesti sõdurid harjutavad tegelikult Moskva vallutamist. Sellesuvisel Venemaa käigul tajusin, et valitsuse jalutusrihma otsa dresseeritud peavoolumeedia valmistab elanikkonda ette sõjaks, sisendab rolli NATO ja Euroopa Liidu poolt põlvili surutud ohvrist, kes ajab end sirgu ja veel näitab … Mida?
Mida võiksime teha Venemaa eestlaste suunal? Ei midagi enamat, kui me juba aastaid teinud oleme: suhelda, kohtuda, neid Eestisse kutsuda, püüda mõista. Eesti on neile inimestele igal juhul oma ja oluline. Paljudel on lapsed-lähedased kolinud Eestisse elama. Paljud on ka tagasi läinud, suutmata kohaneda siinse kliimaga ja võib-olla ka kultuuriga. Inimlik kontakt on ainus, mis võib aidata meil üksteisega ühendust saada.
Filmisime kümmekond aastat tagasi Narvas enne sõda Venemaal sündinud eesti naist, kes elas lapsena koos kaksikvennaga üle Leningradi blokaadi, kaotas seal vanemad ja kasvas üles Venemaa lastekodudes. Aino kasvas eestlaseks, kasvatas ka oma lapsed eestlasteks. Narvas elas ka tema kaksikvend, kes oli samas ajas ja samades oludes elades valinud vene keele ja nõukogude identiteedi. Aino rääkis, et kui vend talle Narva linna peal vastu tuleb, kõnnib ta õest mööda kui võõrast. Ilmselt kasvasid õde-venda kunagi nii lahku, et ühisosa pole suudetud leida. Kirju ja raske on inimese saatus. Kui vähe on meie valida selles elus. Aga midagi me valime – ka selles osas, mis puudutab keelt ja maailmavaadet. Kavatsen tulevikus veel Venemaa eestlaste juures, kaamera käes, ringi liikuda. Mul endal ei ole televiisorit kodus juba kaheksa aastat. Ei pese mu ajusid ükski televisioon. Ma ei vaata sealt oma filmegi.