Eesti keel eesti koolis. Kas saaks ka paremini?

Birute Klaas-Lang, Eesti keelenõukogu esimees, professor

Eesti keelenõukogu on sel aastal korraldanud kolm teemaseminari, et arutleda spetsialiste ja huvigruppe kaasates keelevaldkonna sõlmküsimuste üle. Märtsis oli tähelepanu keskmes teaduse keelsus ja mai lõpus väljasõiduseminaril Narvas eesti keel vene koolis. Viimasel, sügisesel seminaril oli vaatluse all eesti keel eesti üldhariduskoolis. Miks selline teemavalik? Õpilaste emakeelepädevus, õigemini rahulolematus selle tasemega, on viimastel aastatel pakkunud jätkuvalt kõneainet. Õpilaste eesti kirjakeele oskus on nigel ja sõnavara kitsuke, muret teeb eriti poiste mahajäämus funktsionaalses keelepädevuses. Uuringute järgi on ka kõrgharitud noored (kaasa arvatud eesti filoloogia erialade lõpetanud) madalama eesti keele oskuse tasemega kui paarkümmend aastat tagusi. Põhjusi tuleb otsida Eesti keelekeskkonna muutustest viimasel kümnel aastal, üleilmastumise ja tehnoloogia arengu tõttu on see hoopis teistsugune kui varem. Keelekasutajad on pidevalt mitme keele (eesti, inglise, vene) mõjusfääris, suurenenud on keeleline ja kultuuriline mitmekesisus ka eestikeelse kooli õpilaste seas, kirjutatud teksti lugemise osakaal on kahanenud audiovisuaalse infovahetuse kasvu tõttu, palju rohkem puututakse kokku toimetamata kirjalike tekstidega. Selleks. et analüüsida olukorda ja määratleda, milliseid samme on eesmärgi saavutamiseks vaja astuda õpetuse sisus ja korralduses, õpetajakoolituses ja õppematerjalide väljaandmises, korraldas keelenõukogu 8. novembril Põltsamaa ühisgümnaasiumis seminari, kuhu olid kaasatud haridus- ja teadusministeeriumi esindajad, ülikoolide õpetajakoolituse eest vastutajad, aineseltse esindavad õpetajad jt huvigrupid.

Seminari arutelust ja sellele järgnenud keelenõukogu koosolekul räägitust lähtudes formuleeris nõukogu soovitused nii õpetuse sisu, korralduse, õpetajakoolituse kui ka õppekirjanduse osas. Et soovitused ei jääks lihtsalt „siseringi mõttevahetuseks”, olid adressaadid vägagi konkreetsed: riigikogu kultuurikomisjon, HTM, ülikoolid, Eesti Õpetajate Liit, Emakeele Selts ja Eesti Emakeeleõpetajate Selts. Mõttevahetuse käivitamiseks emakeeleõpetuse teemadel saadeti soovitused ka suurematele päevalehtedele; Eesti Päevaleht pühendaski seejärel õpetajakoolitusele päris palju leheruumi.

Emakeeleõpetuse sisu osas peab keelenõukogu oluliseks pöörata senisest suuremat tähelepanu sõnavara, stiilitunde ja suulise eneseväljenduse arendamisele. Ainekavade niigi suure mahu tõttu ei ole mõistlik arvata, et selleks peaks suurendama ainetundide arvu. Pigem on vaja õpetamisel rakendada uudseid meetodeid ja ainetevahelist lõimingut. Keelenõukogu rõhutab ka vajadust pöörata senisest rohkem avalikku tähelepanu eneseväljenduse, funktsionaalse keeleoskuse ja sõnavara arendamisele eelkoolieas, nii alushariduses kui ka perekonnas. Just esmajoones perekond on see koht, kus mitmekesise keelelise tegevusega kujundatakse välja väikelapse eneseväljendusoskus. Perekonna keeleõpe ja selle toetamine (näiteks väikelastele mõeldud eestikeelse veebikeskkonna arendamine) vajaks kindlasti rohkem teadvustamist ja ettevõtmisi.

Õpetuse korralduse osas soovitab keelenõukogu tihendada emakeeleõpetajate ja teiste ainete õpetajate koostööd ainete lõimingu kaudu. Tõhusate lõimingumeetodite leidmine ja väljatöötamine on aja- ja ressursimahukas loominguline ettevõtmine, mille käigus on oluline leida ja esile tuua uudsed lahendused ja võtted. Selleks tuleb toetada metoodikavõrgustiku kujunemist, kavandada konkursse parimate lõimingumeetodite väljatöötamiseks, luua aineõpetajaid ja ainedidaktikuid ühendav võrgustik, leida viise õppe individualiseerimiseks rühmaõppe ja/või abiõpetajate senisest suuremaks rakendamiseks. Õpetajate enesetäiendamiseks ja töörutiinist tingitud kulumise vähendamiseks peab keelenõukogu vajalikuks töötada välja õpetajate õppetöövaba poolaasta süsteem.

Õpetajakoolituse osas peab keelenõukogu vajalikuks võtta õpetajate ainealases ettevalmistuses arvesse eesti keele õpetuse muutunud rõhuasetusi (funktsionaalse keelepädevuse arendamine põhiülesandena, suurem rõhk õigekeelsusele). Eesti keele õpetajaid ette valmistavad ülikoolid peaksid analüüsima eesti keele ja kirjanduse bakalaureuseja magistriõppe kavade sisu, et need vastaksid õpetajaks valmistuvate üliõpilaste vajadustele. Samuti tuleks ainealases õppes järjest rohkem arvesse võtta eestikeelses koolis õppivaid kakskeelseid noori, mistõttu on senisest rohkem vaja emakeeleõpetajate koolituses käsitleda teise keele omandamisega seotut.

Seoses õpetajakoolituse arengusuundade aruteluga ülikoolides ja riigikogu kultuurikomisjonis on muu hulgas tõstatunud taas vastutuse hajususe küsimused tulevaste õpetajate ettevalmistuses. Keelenõukogu rõhutab siin suurema koostöö vajadust, kuid peab väga oluliseks just erialateaduskonna vastutust, sest see kindlustab gümnaasiumi aineõpetajate tugeva ainealase pädevuse, mida on vältimatult vaja gümnaasiumihariduse senisel tasemel hoidmiseks. Gümnaasiumi aineõpetajate magistrikavade viimine hariduse valdkonna teaduskondade vastutusalasse võib kaasa tuua tulevaste õpetajate ainealase pädevuse languse ja identiteediprobleemid.

Õppekirjanduse väljaandmise osas on keelenõukogu mures nõrga kontrolli pärast kooliõpikute taseme üle, seda nii keele kui ka sisu poolest. Kirjastuste enesekontrolli mehhanismid ja praegune retsenseerimissüsteem pole taganud õpikute taseme paranemist. Seetõttu teeb keelenõukogu HTMile ettepaneku töötada välja tõhus süsteem õpikute käsikirjade erapooletuks retsenseerimiseks ja sellega õpikute keelelise ja sisulise taseme tõstmiseks.

Kuigi seminari fookus oli emakeeleõpetusel, on paljud keelenõukogu soovitused kindlasti rakendatavad ka teiste ainete õpetamisel ehk siis õpetuses ja õpetajakoolituses laiemalt.

Keelenõukogu jätkab seminaride korraldamist ka 2013. aastal. Järgmine seminar on 21. veebruaril Tartu ülikoolis ning Eesti Vabariigi aastapäeva künnisel tõuseb siis tähelepanu keskmesse eesti keel kõrghariduses.