Keele hingest

Doris Kareva

Värskelt ilmunud ingliskeelsete idiomaatiliste väljendite kogumik „Inglise meel inglise keeles. Keelenäiteid” märkis autori, legendaarse keeleõpetaja, nii Akadeemilise Inglise Klubi kui Akadeemilise Inglise Suusalaagri algataja Irene Tiiveli 88. sünnipäeva. Esitlus ei leidnud aset küll mitte Sangaste lossis, kus enamik keeleõppeks korraldatud lavastusi, vaid Irene Tiiveli elupõlises töökohas teaduste akadeemias. Erakordse ja pikaajalise inglise keelt ja kultuuri tutvustava pedagoogilise tegevuse eest on Irene Tiivel pälvinud 2003. aastal Inglise kuninganna kõrge autasu, Briti Impeeriumi ordeni ja 2006. aastal Valgetähe ordeni. Ligi poole sajandi jooksul üles tähendatud käsikirjalistel märkmetel põhinev kogumik on nii trükis kui digitaalsel kujul kättesaadav kolmes teadusraamatukogus: Eesti Rahvusraamatukogus, Tallinna ülikooli akadeemilises raamatukogus ja Tartu ülikooli raamatukogus, väljaandjateks Briti Nõukogu ja Eesti Keele Sihtasutus. ' Kuidas jõudsite ise inglise keeleni ja valisite õpingud Tartu ülikoolis? Irene Tiivel: Mina pidasin väga lugu oma isast. Tema oli samuti pedagoog, kes õpetas ülikoolis metoodikat kõigile võõrkeele õpetajatele ja töötas omal ajal ka koolide valitsuses. Ja tema oli ka see, kes esimesel eesti ajal organiseeris kõikide keskkooliõpikute kirjutamise, sest tol ajal eestikeelseid õpikuid ju ei olnud. Temal oli oma kirjastus Kool ja seal andis ta need ka välja. Hariduselt oli ta saksa filoloog ja psühholoog. Isal oli suur mõju minu peale. Ja kuna ta leidis, et mul on keelte peale võimekust, ei tekkinud mul küsimustki, mida edasi õppima minna. Tol ajal polnud ju ka palju valida. Muidu oleksin läinud ehk režissööriks õppima, sest need näidendid, mida ma hiljem keeleõppimise eesmärgil teadlastele õpetasin – eks ma lavastasin nad kõik ise, üle neljakümne: Wilde, Shaw, Ionesco, Stoppard, Ayckbourn, Shaffer...

Need lavastused nagu kogu klubi tegevuspole mitte ainult legendaarsed, vaid on ühtlasi osutunud vägagi tulemuslikuks keeleõppe seisukohalt. Kas ja kuidas te parandasite oma õpilasi, kui nad proovide käigus mõne vormiga eksisid?

Parandasin küll, aga mitte otse. Märkisin sedelikestele vead üles ja andsin pärast igaühele eraldi vaatamiseks. Sest mul oli kogemus: keegi tuli ühest sündmusest rääkima ja kogu aeg eksis sõnarõhuga, nii et hakati talle parandusi vahele hüüdma. Lõpuks ta solvus niivõrd, et istus maha ja enam ei rääkinud sõnagi. Kui inimene mõtleb ennekõike sellele, mida ta tahab öelda, ei saa teda samal ajal parandada.

Nii et tavapäraste käänamise ja pööramise harjutuste asemel harjutasite hoopis teatrit, elav keel jäi külge peaaegu märkamatult?

Jah. Ütlesin oma õpilastele ikka: kui te kaheksakümmend lehekülge klassikalist näidenditeksti pähe õpite, siis on teil olemas kõik, mis vaja – kogu keele grammatika ja idiomaatika on seal sees.

Nagu lapsed keele omandavad – tegevuse käigus, mitte õpikust reegleid tuupides?

Jah, ja palju paremini ja kindlamini. Kusjuures neile jääb meelde ka situatsioon, kus seda kasutada.

Kogumikus „Inglise meel inglise keeles” puuduvad idiomaatiliste väljendite eestikeelsed vasted. See annab väga hea võimaluse keskenduda just inglise keele omapärale ja selle väljendusvõimalustele. Mida teha aga siis, kui lugeja mõne väljendi tähendust ei tea ega pruugi esimese korraga ka taibata?

Üksikuid sõnu võivad need, kes keelt vähem valdavad, ju sõnaraamatust vaadata. Järjest lugedes aga tekib arusaamine inglise mõtteviisist. Ma ei tõlkinud väljendeid meelega, sest muidu keskendub inimene just tõlkele.

Laiem idiomaatika on nagu nakkushaigus, see hakkab iseenesest külge, ka ees- ja tagasõnad, mis muidu on eestlase mõtlemise jaoks üsna tülikad.

Kuidas selline väljendite kogu õieti tekkis ajal, mil igasugune kokkupuude elava keelega ja selle sünnipäraste kõnelejatega oli raskendatud?

Ennekõike BBCd kuulates ja kirjandust lugedes. Mul tekkis selle käigus nagu mingi lisameel. Ja panin väljendeid muudkui kirja. Seda materjali on mul veel, ehk kahe sellise raamatu hulk.

Tore oleks, kui teistelgi inimestel tekiks selline meel, kui nad teksti lugedes saaksid aru, paneksid tähele, et see või teine väljend mõjub eesti keele suhtes kummaliselt; see oleks iseõppijatele väga kasulik. Minu raamatu eesmärk on ennekõike osutada, juhtida tähelepanu: niimoodi inglased mõtlevad.

Jupiteri ja härga meenutades: autorile on mõistagi lubatud nii mõnigi keelevigur. Tõlke puhul võib juhul, kui originaali otse tõlkida pole puhtkeeleliselt võimalik, igasugune omapoolne keerukuju osutuda riskantseks; nii ollakse mõnikord liigagi ettevaatlikud.

Tõlkimine on üldse väga keeruline. Olen lugenud vigaseid tõlkeid, kus inimene eksib teadmatusest. Nagu näiteks: meile tulevad õhtul külalised, pane paar pudelit Stiltonit külmkappi – kuigi Stilton on juust. Aga isegi head keeletundjad on võimatuid tõlkeid teinud. Inimene tõlgib, ilma et ta loogiliselt mõtleks. Nagu see tüüpiline näide: „Daam läks oma magamistuppa, et muutuda” (went to her bedroom to change). No mida tõlkija sellega mõtleb? Või nagu hiljutine: dirigent – ja hea veel, et dirigent, mitte konduktor – juhatas sadat imelikku meest (one hundred odd men). Mida inimesed küll mõtlevad? Tõlgete kohta ma küll palju öelda ei tea – mina inglise kirjandust eesti keeles lihtsalt ei loe.

Inglise keeles on tunduvalt rohkem dialekte ja eriti sotsiolekte kui eesti keeles. Kas olete õpetamisel ise lähtunud ennekõike Kings’ English’ist ja kuidas suhestute ameerika inglise keelega?

Minu keel on Kings’ English ja European English ehk Standard English, üldaktsepteeritud inglise keel. Ameerika inglise keelest ei ole ma üldse huvitatud, kuna ei loe ameerika kirjandust. See on hoopis teine keel.

Mis on kõige olulisem keele õppimise puhul?

See, et inimene oma keelt kasutaks, ise räägiks. Ma kujutan ette, et kui inimene oskaks – teoreetiliselt, sest see on täitsa võimatu – kõiki sõnu ja kogu grammatikat, aga ei tunneks laiemat idiomaatikat, ta ei räägiks üldse elavat keelt. Sellepärast need klubid ongi palju aidanud. Kõige rohkem õpib just valmistades ettekannet. Ja kui see siis peast ette kanda – see arendab tohutult.

Kui tahetakse eesti keelt õpetada muulastele, siis on vaja ennekõike õpetada laiemat idiomaatikat. Kitsamat on hea teada, aga see ei ole nii hädavajalik. Kadus kui tina tuhka või karuteene – kas inimene seda teab või ei, see ei ole nii tähtis, aga väljendid nagu pähe panema, selga panema, jalga panema – seda on igal inimesel vaja. Või ingliskeelne give me your name and I shall put it down – eestlane kirjutab ju üles, allakirjutamine on midagi hoopis muud.

Oma emakeeles ei pane inimene iialgi tähele seda, mida on vaja õpetada või õppida siis, kui õpid seda keelt võõrkeelena. Olen kindel, et eesti keele õpetamine oleks palju huvitavam, kui lisaks grammatikale ja sõnavarale oleks tähelepanu all just idiomaatika, see, mis teeb keele elavaks.

Idiomaatika toimib samamoodi ka hääliku tasemel. Sõnaraamatus antud häälduse abil kõnelema õppinud inimene räägib kohutavat keelt. Intonatsiooni erinevuski on idiomaatika erinevus, aga koolis seda ei õpetata.

Mis võiks olla selle idiomaatiliste väljendite kogu parim tarvitamisjuhis?

Seda raamatut ei ole ehk mõtet lugeda väga palju korraga – parem on kontsentreeruda mõnele üksikule väljendile. Nii et tasub lugeda ja üle lugeda. Mitu väljendit päevas jääb pähe? Kindlasti mitte üle kümne. Oluline on mõista ja vahet teha – eestlasel kas või näiteks, millal öelda excuse me ja millal sorry.

Laiem idiomaatika on igas keeles täis ilusaid kujundeid ja väga oluline, mis tahes keelt siis õpetatakse või õpitakse. Sageli selle puhul isegi ei tajuta, et tegu on idioomidega.

Lingvistikas ametlikult laiema idiomaatika mõistet ei ole, selle termini andsin oma meetodile ise – mingi nimetus tuli ju anda. Tõlkija jaoks on muidugi kitsam idiomaatika väga oluline, nagu tuleb kasuks ka vanasõnade tundmine, aga see ei ole primaarne. Iseenesele, nii õppijale kui õpetajale, tõlkijaist rääkimata, on esmatähtis igas keeles just laiema idiomaatika, keele hinge omandamine.

Help yourself!
 
Vt ka Ea Jansen, Ühest omamoodi kultuurifenomenist. – Sirp 10. X 2003.

‘

Väljavõte AEC ehk Akadeemilise Inglise Klubi (1962–1995) ja Akadeemilise Inglise Suusalaagri (1964–1995) 1996. aasta kogumikust

Oli jaanuar 1960 …

Irene Tiivel

(- – -)
Ma ei salli vigu. Ma ei salli seda, kui kenad õpihimulised inimesed on sunnitud tegema vigu, seejuures mitte nende endi hooletuse või hajameelsuse, vaid õpetaja ettehoolduse puudumise, hoiatamata jätmise tõttu. Ja ma ei salli õpetajaid, kes naudivad oma üleolekut, heites õpilastele ette vigu, mis oleks võinud olla välditavad. Olen täiesti kindel, et õppida õigetest eeskujudest on palju meeldivam kui õppida vigadest. Kui järele mõelda, ei teki vead ju mitte paberil, vaid inimese teadvuses – isegi kui paberil vead parandada, kinnistuvad need ikkagi meelde ja kipuvad korduma. Nii et ennekõike on oluline jätta meelde õige keeleline vorm.

Samuti ei poolda ma enamasti õpikutes esinevaid harjutusi. Neid tuleks teha ainult koos õpetajaga, mitte koduse ülesandena. Õpetaja ülesanne on olla n-ö turvavööks. Alles siis, kui ta on veendunud, et see või teine vorm on tõesti õpilase teadvuses kinnistunud, võib õpingutega edasi minna; alles siis on õpilane ehk suuteline iseseisvalt lauseid moodustama ja nende õigsusest rõõmu tundma. Siis – ja alles siis – on aeg tavapärasteks harjutusteks, sooritades neid nagu ristsõnu, mitte teadmiste omandamiseks, vaid juba omandatud teadmiste kontrollimiseks. Sest enamik mitmest lausest koosnevaist harjutustest võimaldavad mitmeid tõlgendusvariante. Pealegi on minu meelest õppimise puhul esmane emotsioon, intellektuaalne kinnitus järgneb sellele.

Kokkuvõttes: mida minult eeldati, oli asjakohane ja napp selgitus, praktilised võtted tulemuse saavutamiseks, vajaduse korral end õigustanud näited ja halastamatu kontroll. On ju teada, kui karm, isegi halastamatu on tavaliselt hea sporditreener; miks peaks keeleõpetaja või mis tahes muude praktiliste oskuste õpetaja olema teistsugune? Igasugune „viisakus” viib siinkohal üksnes tulemusetuseni.
(—)
Pean tunnistama, et ma ei usu grupiviisilisse keeleõppesse – see tundub mulle üsna kahjuliku ajaraiskamisena, mida tehakse aja puudusel, mitte parema tulemuse nimel. Kummaline ehk küll, aga keegi ei õpi teiste vigadest; pigem jäävad need tahtmatult meelde lisaks oma keeleomandamise raskustele.

Klubiüritustel oli sõnavõttude puhul minu ülesandeks jälgida esineja mõttearendust ja vajaduse korral elava sõnaraamatuna välja pakkuda rohkem idiomaatilisi väljendeid või asjakohasemaid vorme oma mõtete esitamiseks. Ka püüdsin sisse tuua humoorikamat lähenemist, kus vähegi võimalik, kuna teadlased kipuvad sageli asju ülemäära tõsiselt võtma. See ei olnud soovitatav kellegi, ka mu enese puhul.