Universumisse unustatud harmoonia

Pille-Riin Purje

David Greig ,?Kosmonaudi viimane teade naisele, keda ta endises Nõukogude Liidus kunagi armastas?, tõlkinud Martin Algus. Lavastaja ja muusikaline kujundaja Andres Noormets, kunstnik Mihkel Ehala, videokunstnik Taavet Jansen. Osades Jaan Rekkor, Piret Rauk, Piret Laurimaa, Ago Anderson, Helle Kuningas, Jüri Vlassov ja Enne Keerd. Esietendus 21. aprillil  Endla Küünis.

?Kosmonaudi viimane teade naisele, keda ta endises Nõukogude Liidus kunagi armastas?.Vivienne ? Piret Rauk, Keith ? Jaan Rekkor.

 

?oti nüüdisnäitekirjaniku David Greigi pika pealkirjaga näidend Andres Noormetsa lavastuses Endla teatri Küünis tekitas häiriva ma-olen-siin-varem-olnud-tunde. Eks olegi osavalt komponeeritud fragmentaarnäidendid üksjagu sarnased. Tungivamalt meenus Tiit Palu lavastus ?Ohtlik lähedus? (?Closer?) Vanemuises, võib-olla seepärast, et ka seal mängis Piret Laurimaa striptiisitari; samuti Andres Noormetsa lavastus ?Kuldne mees? Rakvere teatris.

?Kosmonaudi viimane teade naisele, keda ta endises Nõukogude Liidus kunagi armastas?  on fragmentaarne well made mudelnäidend kõledast maailmast, kus ei osata enam omavahel rääkida. Kus takerdutakse ?okeidesse?. Kus ei või iial teada, mis oleks ohtlikum, väljarääkimine või mahavaikimine? Ses maailmas on välistatud turvalisus, puudub privaatsus. Oleme ümber piiratud tehiskaaslastest, luuresatelliitidest. Argirutiini ja siseängide eest pagemiseks kasutab Edinburghi abielumees aga sama võtet, mis Fedja Protassov ?Elavas laibas?: elegantne tsitaat vene klassikast.

Istusin musta laega Küünis ja püüdsin pingsalt aru saada, kas lavastus, mille sõnumiks suhtlemisvõimetus ja -võimatus, on üldse suuteline kõnetama. Või on lava ja saali võõraksjäämine, seeläbi ka publiku distantseeruv ükskõiksus Andres Noormetsa lavastusse jonnakalt ja epateerivalt sisse programmeeritud. Mu selja taga arendasid kaks naisvaatajat üsna intensiivset sosinadialoogi, neil oli vahva teatris olla, laval toimuvast sai foon, mis eriti ei seganud.

Keset esimest vaatust avastasin, et otse mu pea kohal ripub sinivalge maakera, mille ümber tiirleb tilluke satelliit. Sealtpeale lagunes mu tähelepanu tükkideks. Ju ma saavutasin ideaalse kooskõla näidendi killustatusega. Ühtepuhku vahtisin üles, et ega too naljakas ja kõhedust tekitav mänguagregaat pole toppama jäänud ? nagu sõltuks sellest midagi? Lavaruum oli pooleks jagatud, paralleelselt näitlejate elavplaaniga kulges ekraanil video. Ilmselt soodustas seegi mõtete omasoodu uitamist, sest pilt elutul ekraanil ei eelda publiku osadust.

Üks naistegelane rääkis laval, et kui televiisorit ei oleks, hakkaks raamatuid lugema. Läheks lavavideo rikki, hakkaks elusat näitemängu vaatama! Näitlejad pidid konkureerima televiisoriga, mille pilt kunagi ei katke. Tänamatu, ent paratamatu ülesanne, keskendumisvõimetuse illustratsioon. Või pidid osatäitjad alistuma video ees, minetama isikupära? Kui nii, siis tuli see hästi välja kosmonautide jäigal tandemil tehiskaaslase Harmoonia pardal (Jüri Vlassov ja Enn Keerd), ehkki proloogis näis, et nende päralt on paindlikum, vaimukam absurdiuniversum. Autori flirt kauge, eksootilise Nõukogude Liidu teemaga on siinmail ju teise tähendusväljaga. 

Vikerraadio ?Kultuurikajas? rääkis Urmas Vadi tollesama kosmonaudi-näidendi lavastusest Londonis, näitlejate mängu laitmatust steriilsusest. Meie näitlejad hoiavad endas alal midagi hoolivat, elusat, mis vastandub steriilsusele. Mitte kuidagi ei saa Helle Kuninga kõrvalrolli nimetada steriilseks, üksildusse ja kõnevõimetusse sulguv patsient teeb pealtvaataja pigem osavõtlikuks.

Peategelaste nelik Piret Rauk ? Piret Laurimaa ? Jaan Rekkor ? Ago Anderson on täpne, see kvartett oskab väikse saali mängureeglitega peenelt kohaneda. Rollidesse sokutatud huumorinüansside tõttu (näiteks Laurimaa raseda naispolitseiniku ?mehised? ?estid või Andersoni erinevate baarmenide askeldamised) on võõrdumiselood soojemad, kui autor ehk eeldakski. Rekkori (Bernard) ja Raugi (Vivienne) stseen viinamarjade ja veiniga tundus lausa helge: otsekui oleksid üürikesed harmooniahetked üksilduse universumis ikkagi võimalikud, eriti kui mees ja naine teineteise emakeelt ei mõista. 

Läinud sajandil lugesin Voldemar Panso raamatust Max Reinhardti tsitaati: ?Me võime tänapäeval üle ookeani lennata, kuulata ja näha, aga tee meie endini ja meie lähemateni on tähtedekauge. Näitleja on sellel teel.? Nii ongi. Seda teed läheme teatrisse otsima. Selle tõdemusega oleksin võinud alata ja piirduda, panna teatrikirjutisele punkti või kolm. Võiksin kõik oma kirjutamata vastukajad sulgeda ainsasse veendumuslausesse. Võiksin jätta arvutiekraani kiretult helendama ja minna mere äärde. Just seda ma tahtsingi Endla teatris istudes, kosmonaudi viimast sõnumit oodates ? saaks tagasi mere äärde.