Plaanid pikaks!

Tambet Kaugema

Veel viisteist aastat tagasi olid teatrites asjalood nii, et algava kuu etenduste piletid jõudsid müüki alles lõppeva kuu viimastel nädalatel ning pileteid rebis kassapidaja plekist joonlaua abil pappkaantega paksust piletiraamatust. Vahepeal on palju publikut teatrisaalidesse ning sealt ka välja voolanud, õnneks pole peaaegu miski enam  endine.     

Siiski esineb ka nüüd – alanud euroajastul – kitsaskohti, mis ei lase elust täiel rinnal  rõõmu tunda. Oletame, et olen ööpäevas 27 tundi töötav ärimees, kelle esimene vaba „viikend” – kui kalendermärkmikku uskuda – jõuab kätte alles maikuus. Tahaks siis naise teatrisse viia, aga võta näpust, sugugi kõik teatrid ei müü praegu veel mai etendustele pileteid. Kui külastada Eesti kümne suurema teatri kodulehti, võib käbedalt kindlaks teha, et nendest teatritest vaid neljas saaks pileti praegu ära osta, nii mõnigi  müüb aga pileteid vaid kaks-kolm kuud ette.     

Muidugi oli see ärimehe-jutt mõeldud  vaid ärritava näitena ning muidugi on vähe mis tahes ametiala inimesi, kes mõtleksid praegu piletiostust maikuu etendustele, kuid kahtlemata neid siiski on. Vahest ei teeks paha, kui teatrid oma tööd ja sealhulgas ka piletimüüki pisut pikema vinnaga ette planeeriksid – seda eriti praegusel rahaliselt raskel ajal, kui iga vaataja saalis on teatrile ülimalt tähtis. Ma pole kindel, kas see kord juba jutuks tulnud ärimees  ikka vaevub kuu-kahe pärast hakkama uuesti piletiostuga pead vaevama. Pikemat planeerimist ihkaksid küllap ka turismialal tegutsevad firmad, mille vahendusel jõuab (või siis ei jõua) nii mõnigi grupp pealtvaatajaid teatrimajade õdusate seinte vahele. Jutt ei käi siin väiketeatritest, mille rahastamine on Eestis tõesti üpris ebakorrapärane ja juhuslik ega võimalda plaane pikemalt ette teha, vaid suurematest repertuaariteatritest,  mille karmanisse riigilt üht-teist regulaarselt siiski niriseb.       

Milles siis probleem? Miks ei suuda kõik repertuaariteatrid (nimesid nimetamata) teha juba kevadel või hiljemalt septembri alguseks avalikuks algava hooaja repertuaari ja mängukava ning panna siis korraga müüki kogu hooaja piletid, nagu seda on (nimesid nimetades) juba mõnda aega teinud Estonia ja Vanemuine. Jah, muidugi ei ole võimalik teha muusikateatrit ilma pikemalt ette planeerimata, välismaiste  külalissolistide ja -dirigentide esinemised on vähemalt aasta jagu ette paika pandud ning kui teater ei suuda selle ajagraafikuga sammu pidada, jäädakse neist lihtsalt ilma. Aga Vanemuises toimivad sama korra järgi ka draama- ja tantsuharu. Üheaegselt kolme žanri vallas ja kolmes teatrimajas tegutsemine teeb pikalt planeerimise keeruliseks, ometi saadakse sellega hakkama. Kas ei võiks teisedki sõnateatrid sama üritada?  Põhjendusi, miks seda kõike teha ei saa, on olnud kuulda mitmeid. Kõige tõsiseltvõetavam põhjus on see, et teatril on raske plaane teha, kui iga hetk võib tulla kultuuriministeeriumist järjekordne kärpimisteade ja paisata hooajaplaanid porri. Raske vastu vaielda. Ülejäänud põhjendused on töökorralduslikku laadi. Räägitakse, et nii oma teatri näitlejad kui ka külalisesinejad teevad tööd ka mujal – filmides, teles, teistes  teatrites – ja seetõttu ei saa mängukava pikalt ette teha, muidu võib selguda, et näitleja peab etenduse õhtul olema hoopis teises kohas. Või ei suuda mõni lavastaja veel isegi oktoobris-novembris teatrile öelda, millise lavaloo plaanib ta hooaja teises pooles lavale tuua. Teatri juhtkond peaks näitlejatele-lavastajatele ütlema selges serbohorvaadi keeles, et kui nad ei suuda oma tööd vastavalt teatri plaanidele  korraldada, pole paraku võimalik nende teeneid kasutada. Muidu paistab praegune olukord suures osas vaid lihtlabase mugavuse ja viitsimatusena. 

Selline mereäärne lugu siis seekord.