Peateest eemal

Nii teatrisõprade kui ka tavaturisti peateest kõrval tähistasid tänavu ümmargusi tähtpäevi suveteatrid Kukruse polaarmõisas Ida-Virumaal ja Nava talus Lõuna-Mulgimaal.

JAAK ALLIK

Kukruse polaarmõis „Kui seda metsa ees ei oleks“, autor Urmas Lennuk, lavastaja Eili Neuhaus, kunstnik Irina Marjapuu. Mängivad Ülle Lichtfeldt, Eduard Salmistu, Madis Mäeorg ja Margareth Villers. Esietendus 21. VII Kukruse polaarmõisas.

Nava Lava „Läbi Venemaa“, autorid Jaak Kõdar ja Silvia Soro, lavastaja Silvia Soro, kunstnik Inga Kaldvee. Mängivad Luule Komissarov, Iivi Lepik, Aire Pajur, Alli Laande, Raivo Adlas, Arvo Raimo, Riho Rosberg jt. Esietendus 17. VII Lilli külas Nava talus.

Luule Komissarov Leevi suurtalu perenaise Anna Sootsina lavastuses „Läbi Venemaa“.

Luule Komissarov Leevi suurtalu perenaise Anna Sootsina lavastuses „Läbi Venemaa“.

Elmo Riig / Sakala / Scanpix

Suurte teatrite ja tuntud produktsioonifirmade suvelavastusi saadab ajakirjanduslikust hapukurgihooajast tulenev meediakõma. Persoonilood, reportaažid proovidest – tihti teame enne eesriide avanemist lavastuse valmimise viimsetki detaili. Ka reklaamikulud on aukartustäratavad: lehvivad plakatid pealinnas, nädalate kaupa videoklippe, „Aktuaalse kaamera“ kohalolek eelesietendusel. Piletid on mõnikord müüdud enne esimest proovigi (nii olevat juhtunud tänavu näiteks lavastusega „Vanamees ja meri“). Toimub ka omapärane võidujooks üha uutele avastamata mõisatele, tehasehoonetele või mägedele, sest eks suvisele teatrisõidule annab kindlasti vürtsi juurde matk „Tunne oma kodumaad“.

Selle kõrval teevad tunduvalt väiksemate kulutuste ja võimalustega, kuid pidevat ning südamega teatritööd ka n-ö paikkondlikud suvelavad – tuntumad neist muidugi Vargamäe ja Saueaugu teatritalu. Hoopiski nii teatrisõprade kui ka tavaturisti peateest kõrval tähistasid tänavu ümmargusi tähtpäevi aga suveteatrid Kukruse polaarmõisas Ida-Virumaal ja Nava talus Lõuna-Mulgimaal.

Neid kahte üsna Eestimaa vastandservis aset leidvat igasuvist teatritegu iseloomustavad mõned sarnased jooned. Mõlemad põhinevad kohaomaniku entusiasmil. Kukrusel on selleks Kohtla vallavanem ja hiljutine riigikogu liige Etti Kagarov, kelle eestvedamisel kaunilt restaureeritud mõisas on avatud sealt pärit polaaruurija ja Sannikovi maa „avastaja“ Edurad von Tolli elukäigust jutustav põnev muuseum. Nava kuulub insenerist kirjamehele ja Johannes Hindi kaastöölisena ka vanglaleiba maitsnud Jaak Kõdarile, kes korraldab kodutalus juba kümnendat suve Mulgi kultuurifestivali.

Kogu produktsioonikeerukus kuni lavastaja valikuni tugineb neile, Jaak Kõdarile ühtlasi repertuaarivalik ja suurelt osalt ka selle loomine. Mõlemad on jäänud truuks teatriharidusega naislavastajatele, kes talveteatris just esiplaanile ei trügi. Naval valminud kümnest lavastusest on kaheksa loojaks olnud praegune Viljandi gümnaasiumi teatriõpetaja Silvia Soro. Kohtla vallas on kõik neli lavastust teinud Rakvere teatri inspitsient Eili Neuhaus. Teose vajadusest lähtuvalt on mõlemal pool lisaks peaosi mängivaile proffidele pea alati kaasatud ka harrastusnäitlejaid ning leitud on ka oma superstaar, kellele lavastus ja loodetav publikumenu rajada – Kukrusel Ülle Lichtfeldt ja Naval Luule Komissarov (kui mitte muu, siis „Õnne 13“ on ju ikka igal eestlasel nähtud!). Ning äriplaan toimib: kes kord on käinud, tuleb teinekordki ja toob sõbrad kaasa, publikupuuduse üle kurta ei saa.

Neuhausi ja Lichtfeldti loomekaaslus tundub olevat mõlemale daamile õnnistav. Ontika mõisas 2009. aastal esietendunud Nikolai Leskovi ja Urmas Lennuki „Mtsenski maakonna leedi Macbeth“ tõi Lichtfeldtile parima naisnäitleja aastaauhinna ning Neuhausile žürii eripreemia. Sellele järgnes 2011. aastast praeguseni Rakvere teatri mängukavas püsiv Aleksandr Ostrovski „Kaasavaratu“, kus Lichtfeldti armujanus ja -kadeduses vaevleva Ogudalova tõlgendus lausa rabas oma kirejõuga, ning samal aastal juba Kukrusel Frank McGuinessi „Vabrikutüdrukute“ Veera särav karakterroll. 2013. aastal sündis Vassa Železnova, mis lavastuslikule ebaühtlusele vaatamata suutis isegi Gorki suveteatris menukaks teha. Nüüd siis Tšaikovski muusa Nadež­da von Meck lavastuses „Kui seda metsa ees ei oleks“.

Loo aluseks olevaid Juri Nagibini jutustusi „Kuidas metsa osteti“ ja „Kui tulevärk kustus“ on Urmas Lennuk võtnud vaid lähtematerjalina täiesti algupärase näidendi loomiseks. Vaatajale, kes on enam-vähem kursis Tšaikovski ja von Mecki 14 aastat kestnud epistolaarse suhtelooga, mille käigus kohtuti sõnagi vahetamata vaid juhuslikult paaril korral, tundub Lennuki-Neuhausi lavastuse esimene vaatus mõneti ehmatav. Oma suhteskeemilt Tšehhovi janti „Karu“ meenutavas mõisaproua metsamüügi loos haarab üleni valges lavale tormav ning heliloojasse ilmselt meeletult armunud ja säravalt kaunis Lichtfeldt endale kogu tähelepanu ega sarnane millegi poolest Nagibini küllap üsna elutruult kirjeldatud proua von Meckiga, kes „oma iseloomu, kuivetu, tugeva kehaehituse, karmi näoilme ja hääle poolest meesterahvast meenutas“. Jõuad vaid kahelda, kas 1100 kirja hulgast ühe ootamine võib inimese peast nii segi ajada ja elu mõisas seisma panna, ning imestada, milleks seda Tšehhovi pesuvett on küll vaja Tšaikovski ja von Mecki­ga tempida.

Ülle Lichtfeldt Tšaikovski muusa Nadežda von Meckina lavastuses „Kui seda metsa ees ei oleks“.

Ülle Lichtfeldt Tšaikovski muusa Nadežda von Meckina lavastuses „Kui seda metsa ees ei oleks“.

Ago Gaškov

Selguse toob teine vaatus, kui helilooja on juba surnud ning kõik tegelased teevad läbi rabava ümberkehastumise. Lichtfeldtist saab leinast poolhullunud ning oma poja süüdistustest piinatud, kuid siiski hingejõu säilitanud suurvaim. Pehmelt maapoisilik ja Tšaikovskit armukadetsenud Vladimir (Viljandi kultuuriakadeemias näitlejahariduse saanud Madis Mäeorg) muutub kurjaks ja ema kannatusi nautivaks dändiks. See tegelaskuju on Lennukil täielik omalooming, aluseks ilmselt mälestuskillud von Mecki vanemast pojast, kes ema miljonid oma lõbudele raiskas.

Endisest pärisorjast kaupmees Žgutov (Eduard Salmistu), kelle vaimne tase ja kombed tekitasid esimeses vaatuses kahtluse, kas von Mecki taoline sellist seltskonda üle paarikümne sekundi taluks, oli teiseks vaatuseks tekkinud muusikaarmastusele lisaks saanud nii palju lihvi, et tulla mõisaprouale kätt ja südant pakkuma. Söögilaual mängitud lembestseen nende vahel kujunes oma ootamatu tõsiseltvõetavusega etenduse emotsionaalseks kõrgpunktiks. Teise vaatuse tegid aga eriti nauditavaks Nadež­da mõtisklused armastuse ja muusika seotusest ning tähendusest, millised näitlejanna suutis täiuslikult publikuni tuua. Ja muidugi näitas Lennuk end taas väga ajastutundliku kirjanikuna, tuues lavastuse Tšaikovski puhul ju nii möödapääsmatu „kooseluseaduse temaatika“. Žgutov ei saanud kuidagi üle nördimusest, miks nii ilus muusika (jutt käis Tšaikovski VI sümfooniast) pidi olema pühendatud mingile poisikesele. Ja Salmistu täpne mäng selles rollis tuletas mulle vägisi meelde mõningaid (ja mitte väheseid) idavirulasi, kellele tõusis isegi valimisotsuse langetamisel just kooseluseadus praeguse Eesti kõige olulisemaks probleemiks.

Ülle Lichtfeldtil on olnud tipprolle muidugi ka teiste lavastajatega (kohe meenuvad Kõrboja Anna, Vargamäe Mari ja „Toatüdrukute“ Solange), kuid just Neuhausi lavastuste võimsate vene naiste plejaad on teinud temast praeguse eesti teatri tipp-tragedienne’i, ning jääb üle vaid oodata, millal näeb mõni lavastaja temas „Idioodi“ Nastasja Filippovnat. Tšaikovski imelisse muusikasse rüütatud suvelavastus Kukruse mõisa kaunites saalides tasub igatahes vaatamist järgmiselgi suvel.

Seevastu Nava Laval mängitud „Läbi Venemaa“ on oma teatrielu kolmel juuliõhtul juba ära elanud – seal teatris valmib igal aastal uus lavastus, mis kõik on olnud suuremal või vähemal määral etenduspaiga või ümbruskonnaga ajalooliselt seotud. Seekord oli Jaak Kõdar valinud lavaloo alusmaterjaliks oma vanaema Anna Sootsi reisipäeviku teekonnal Siberi-pagendusest tagasi Eestisse 1946. aasta suvel. Tuleb tunnistada, et vähem kui neljakümnelehelist raamatukest lugedes oli seda raske teatrilavale kujutleda. Kuid Silvia Soro on teinud imet: teekond läbi Venemaa sõjajärgsete jõesadamate ja vaksalite muutus meie ees elavaks, sündisid värvikad karakterid ja vaimukad rahvastseenid, kurbus vaheldus rõõmuga, kõlas laulu ja löödi tantsugi. Sorost on just Naval saanud oskuslik näitejuht, kadunud on maitselibastused ning isetegevuslikkust ei paista harrastajateltki.

Vahepeal tervisega kimpus olnud Arvo Raimo taastulek oli südantsoojendav, Raivo Adlasest ja Riho Rosbergist on saanud Nava trupi alussambad – Rosberg lõi seekord mitu toredat karakterrolli. Lavastust kandis Venemaalt koju pöörduvate murdumatute eesti naiste nelik. Lilli küla hing Alli Laande (Alvi) mõjub kutseliste seltskonnas juba ammu võrdsena. Alati on rõõm laval taaskohtuda kunagise Noorsooteatri esinäitlejanna Iivi Lepikuga (Ann). Tõeliselt särav üllatus oli aga Tartumaa harrastusnäitleja Aire Pajur litsaka Liisa osas, kelle kõik üleviskamised jäid usutava karakteri piiridesse. Leevi suurtalu perenaist ja kümne lapse ema Anna Sootsi mängivale Luule Komissarovile on just Nava lava andnud võimaluse mängida iseloomukindlaid eesti naisi. Suur sisemine väärikus ja ennastsalgav abivalmidus on need vahendid, mida näitlejanna seekord kasutab. Kandes läbi erisuguste ja värvikate situatsioonide väga selgelt lavastuse põhiliini – igatsust kodumaa järele ning eesti naise alandamatust ja alistamatust ka kõige võimatumates olukordades –, saavutas Komissarov publiku igahetkelise kaasaelamise oma kangelannale, mis ongi kogu lavastuse erilise südamlikkuse põhjuseks.

Nava Lava etendustelt lahkudes on publik igal aastal kaasa saanud ainulaadse päris-tunde. Me teame ja usume, et see kõik, mida näitlejad on meile ette mänginud, on juhtunud ka päriselt, just nende puude all, just nendel teedel, just kunagi siin elanud inimestega.

Võime kui tahes palju rääkida ja kirjutada postmodernsest teatrist ning postdramaatilisest dramaturgiast, vaimustuda sellest, et teater ei ole nagu elu ja teater ei ole muidugi nagu kirjandus. Kindlasti võib seda kõike teha väga andekalt ja ülikujundlikult. Kui aga teater ei ole üldse nagu elu, siis huvitab ta paratamatult vaid teatraale. Seepärast hinnakem ka neid, kes teevad teatrit peateest eemal ning külastavad ja armastavad „päris“ teatrit.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

TeaterMuusikaKino
Keel ja kirjandus
LR
Täheke
Õpetajate leht
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Vikerkaar