Pealelend. Tanel Jonas

Tambet Kaugema

Sadamateatris esietendub 9. veebruaril iiri näitekirjaniku Martin McDonaghi draama „Üksildane lääs”. Vanemuise lavastuse kunstnik on Iir Hermeliin ja valguskunstnik Jaanus Moor, mängivad Riho Kütsar, Andres Mähar, Karol Kuntsel ja Kristiina-Hortensia Port. Mis värk see eestlastel iirlastega on, et Eestis nii palju iiri näidendeid lavastatakse? Ja miks oled sinagi seni vaid iiri lugusid lavale toonud?Tanel Jonas, „Üksildase lääne” lavastaja: Arvan, ennekõike on see Euroopa perifeerias elava kahe pikka aega rõhutud väikerahva ühine üdi, meie vaade elule on sarnane. Olgu, neil on usupõhine sisekonflikt, selles oleme meie teistmoodi, aga oleme mõlemad olnud kogu aeg Euroopa südamest – üks läänes, teine idas – üpriski kaugel. Isegi kliima on üsna samasugune. Mõlemal rahval on olnud ka vaenlasi, keda vihata: iirlased on aastasadu seisnud vastu inglastele ning meie neile, kellele parajasti on põhjust, aga peamiselt ikka idanaabrile. Kõik see on lähendanud eestlaste ja iirlaste mõtlemist ning tänu sellele vist ongi see värk.Minul pole iirlastega mingit värki, ma pole kunagi isegi Iirimaal käinud. Puhas juhus, et need tekstid on minuni jõudnud. Kinnitan, ma pole spetsialiseerunud iiri lugudele. „Üksildane lääs” lihtsalt sattus minu juurde tänu „Rummile ja viinale” ning „Kadunud käele” ning tundus patt jätta see tegemata puhtalt sellepärast, et „jälle iiri”. Luban, et tulevikus võtan ka mõne Vene või Saksa või minu poolest kas või Namiibia autori näidendi, kui see mulle huvi pakub.

Milles seisneb eesti teatri „lemmikiirlase” Martin McDonaghi näidendite võlu? Ja võib-olla ka lavastamisvalu – mille poolest on neid keeruline lavastada?
McDonaghi tekste on sellepärast raske lavastada, et esmapilgul tunduvad tema näidendid üsna lihtsakoelised, aga tegelikult on need paljukihilised ja sügavad. Kui alguses paistab, et kõik on hästi ja sa saad kõigest aru, siis prooviperioodi keskel taipad, et oh-ohhoo, asi on palju keerulisem ja tuleb veel siin-seal juurde mõelda. Lavastamise teeb keeruliseks ka McDonaghi keelekasutus. Tema tegelased ei hoia tagasi: kui on vaja midagi öelda, siis öeldakse täpselt nii nagu asi on või isegi veel hullemini.
Võlub tema puhul see, kuidas on võimalik ilusatest asjadest koledasti rääkida. McDonaghi näidendid on rämedad, ropud, täis igasuguseid ebameeldivaid tundeid, aga seejuures on see, millest räägitakse, väga poeetiline ja ilus.

Millised teemad sind lavastajana selles näidendis kõige rohkem köidavad?
Millised teema lavastajaid ikka köidavad: elu, surm, armastus, vihkamine. See pole nüüd küll minu mõte, lugesin seda kuskilt, et hästi kirjutatud näidendites räägitakse ikka enamasti ühest ja samast: inimesed tahavad omavahel kokku saada, aga mingil põhjusel nad ei saa … Või siis lõpuks ikka saavad. See sobib oivaliselt ka „Üksildase lääne” kohta.

Mida lavastamine sulle näitlejatöö kõrvalt pakub? Miks sa seda teed?
Näitleja on oma valikutes tihtipeale väga seotud, eriti repertuaariteatri näitleja. Lavastajatööd tehes on mul seni õnnestunud lavastada materjale, mis mulle endale huvi pakuvad, pole olnud tarvis teha sellepärast, et teatril on vaja.
Lavastamine annab mulle vabaduse, annab võimaluse ja õigustuse teha asju, mida ise tahan.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming