PEALELEND: Raivo Põldmaa, Tallinna Linnateatri direktor ja Eesti Etendusasutuste Liidu juhatuse liige

Tambet Kaugema

Eesti Etendusasutuste Liit (EETEAL, endine  Eesti Teatrijuhtide Liit) tähistas kolmapäeval Tallinna Linnateatris kõnekoosolekuga 20. sünnipäeva. Millist rolli on EETEAL nende aastate kestel Eesti teatripildis täitnud?        Tõepoolest, 1991. aasta 12. jaanuaril kogunes tolleaegses Noorsooteatris väike seltskond teatrijuhte, kes leppisid kokku selles, et moodustatakse  Eesti Teatrijuhtide Liit. Tõsi, tookord oli see küll rohkem klubiline, aga ikkagi tööalane tegevus. Otsustati: teatrite juhid hakkavad regulaarselt koos käima, et arutada ühiseid teemasid ja probleeme. Usuti, et seljad koos saadakse paremini vastu sellele, mis ees seisab. Nüüd, tagantjärele tarkadena teame, et teatrijuhid olid seda tehes nutikad, koos suudeti teatrivaldkond keerulistest aegadest läbi tuua. Üks näitleja ütles hiljuti ühes intervjuus,  et Eesti teatristruktuur on vist ainus, mis on enam-vähem samalaadsena nõukogude ajast tänapäeva jõudnud ja püsima jäänud. Kas see on hea või halb, on iseküsimus, aga see süsteem on toiminud ja läbi aastate on kanditud päris suurt publikuhuvi. Ajaloolise tõe huvides olgu öeldud, et tegelikult kogunesid teatrijuhid ikka juba palju varem, suuremate teatrite juhid vist 1986. aastast peale, aga regulaarsed ja läbimõeldud  kooskäimised said alguse 1991. aastal. Olen ise olnud selles laudkonnas 1992. aastast alates ja võin praegu päris veendunult väita, et tänu neile inimestele on suudetud teatrivaldkonnas suuremad vapustused ära hoida. Juhtunud ei ole seda, mis Eestis mitmete teiste kaunite kunstidega, kus tol ajal olemas olnud struktuur, kinnisvara ja ka inimesed on lastud nelja tuule poole. Teatrid on suutnud alles hoida teatrimajad ja töötajad  seal sees, ka riigi ja kohalike omavalitsuste toetused on teatud määral säilinud. EETEALi kuulub praegu 19 etendusasutust ning koos käiakse 10-11 korda aastas. Ühiselt arutatakse teemasid, mis võiksid olla kasuks teatrivaldkonna edendamisel, ja probleeme, mis selle valdkonna arengut pärsivad. Kõik on oluline, mis seotud teatriga.   

Millised on praegu Eesti teatrite valusamad probleemid? Külastatavuse langus?   

Külastatavuse mõningane langus teeb meile kahtlemata muret, kuid kindlasti pole see kõige tähtsam asi. Selliseid kümneprotsendilisi kõikumisi tuleb ikka ette ja kindlasti pole see seotud ainult masuga. Peab näiteks arvestama, et viimastel aastatel on remonditud mitmeid teatrimaju, see aga avaldab kohe ka  mõju külastatavusele ja kajastub statistikas. Kui sellised kõikumised jäävad kümne protsendi piiridesse, on see normaalne. Mõnel teatril on külastajaid vähemaks jäänud, teisel jälle juurde tulnud. Eestis saab teatrikülastajate koguhulka vaadata kui enam-vähem muutumatut suurust: lihtsalt on üks osa ühiskonnast, kes käib teatris, ning jaguneb eri teatrite vahel. Kuskilt vaatajaid juurde võtta eriti pole, välisturistid mõjutavad ehk vaid  Estonia külastatavust. Aga see osa Eesti ühiskonnast, kes on harjunud teatris käima, on märkimisväärselt suur ja tubli. Tõsisem probleem on see, et teatrid said tugeva hoobi seoses riiklike toetuste kärpimisega. Aastatel 2008–2010 vähenes riigi toetus teatritele neljandiku võrra. Oluline on, et suudaksime taastada toetuste baasi, sest ega see olnud juba enne selle neljandiku kadumist piisav.  EETEAL tahaks kindlasti täiendada etendusasutuste seadust, et saaksime ometi kord kindla ja stabiilse riikliku toetamispoliitika. Teatrid on ise need täiendused välja töötanud ja pakkunud neid juba paar aastat kultuuriministeeriumile, loodetavasti alanud aastal saab see asi korda. Oleks vaja, et kõik meie ühiskonnas saaksid täpselt aru, mis printsiipidel riik teatreid toetab. Valus löök oli teatripiletite käibemaksu  tõus: aastatel 2008–2009 tõusis see 5 protsendilt 18-le ja 2009. aasta suvel omakorda 20 protsendile. Ehkki kultuuriministeerium pakkus mõningast käibemaksu kompensatsiooni, siis kokkuvõtvalt vähenes teatrite eelarve lisaks tegevustoetuse kärpimisele ka käibemaksu arvelt. Kui majanduses toimub nüüd rahunemine, peaks riik selle teema juurde tagasi tulema ja rahulikult arutama, kuidas eesti kultuuri toetamise nimel käibemaksumäära  vähendada. Mõistagi on mure teatritöötajate palgaga. Keskmised palgad on teatrites ikka väga kehvad. Majanduskriisi ajal ilmnesid teatritel raskused hoida kinni kõrgharidusega teatritöötaja alampalgast.   

Kas EETEALi kaks kümnendit pikast ajaloost  saab esile tuua mõne kultuuripoliitilise lolluse, mis teil on õnnestunud teatrimaastikul ära hoida?

Oleme meelega tegutsenud märkamatult ja ennast mitte esiplaanile tõstnud. Kindlasti on päris palju seda, mis on ära tehtud, kuid palju pikem see nimekiri, mida see laudkond on suutnud ära hoida. Eks selle 20 aasta jooksul on Eestis olnud ikka väga erinevaid ministreid ja tulnud ette mitmesuguseid kriise. Teatrijuhid  on oma hea suhtlemisoskusega kõigist neist olukordadest välja tulnud ning suutnud teatrimaastiku päris heas seisus hoida. Suur tänu Eesti Teatriliidule, Eesti Teatri Agentuurile, kultuuriministeeriumile jpt innustava koostöö eest nende aastate kestel. 

Küsinud Tambet Kaugema