Pealelend

Margot Visnap

RAIT AVESTIK, Eesti Teatrikriitikute Ühenduse esimees, tänases Sirbis on avaldatud Ireene Viktori arvustus suvel Tartus esietendunud Priit Ruttase lavastuse „Samal ajal” kohta. Ireene Viktori kirjutis võitis noorte teatrikriitikute arvustuse võistluse. Mis konkursiga on tegemist ja miks seda korraldatakse?

Tegemist on teatrikriitikute ühenduse juba teist korda korraldatud aktsiooniga, mille  eesmärk oli ja on aktiviseerida uusi potentsiaalseid teatrikriitikuid. Aidata neil, potentsiaalsetel, meeldiv-kasulikult üle tulla reaalsesse (teatrikriitika)maailma. Nimetatud „võistlus” oli loogilistel kaalutustel suunatud eelkõige Tartu ülikooli teatriteaduse tudengitele. See kitsendus pole aga end kummalisel kombel õigustanud, sest teatriteaduse õppijate osavõtt on olnud tähelepanuväärselt tagasihoidlik. Miks see nii on? Eks põhjusi  on palju ja olukorda tuleks vaadelda märksa laiemalt kui esmalt võiks vajalikuks pidada. Aga mulle tundub (no tegelikult loodan), et Ireene Viktori näol on meil „saak” olemas. Hetkel õpib ta Tartu ülikoolis teatriteaduse magistrantuuris ja magistritöös uurib interkultuurilist teatrit. Bakalaureusetöö oli „Teksti ja lavastuse suhe Tiit Palu lavastustes „Mis värvi on vabadus” ja „Väike Illimar””. Ta on avaldanud kunagi ühe tantsuarvustuse  Sirbis, eelmisel „Baltoscandalil” kirjutas lühiarvustusi festivalilehte. Tahtmist tal on, nii et – elame-näeme.

Eesti teatrikriitika vajab nüüd (ja ilmselt alati) värsket verd. Ometi on praegustele tegijatele-kirjutajatele kuklassehingajaid vähe. Miks?

No esiteks pole ju noored ja poolnoored kriitikud kuhugi kadunud, vaid töötavad teatrites! Kõlaks nagu isegi loogiliselt! Ja kui ei  tööta teatris, siis teevad seda iseseisvalt. Ja kui ka seda ei tee, siis on selle lähedal – näiteks Eesti Teatriagentuuris. Nii et kirjutamine on sel juhul tõesti mõnevõrra tülikas. Ega ma ei teagi, kas põhjuseks on ürgne soov töötada teatris, näitlejate lähedal või isegi koos nendega, aga kindlasti on põhjuseks see, et ainult teatrist kirjutamisega ära ei ela ja kui elabki, siis no mis elu see on! Võib-olla on ka mingi prestiižiküsimus mängus (kriitikutöö kahjuks muidugi), võib-olla viitsimine, kindlasti on asi ka tahtmises, võib-olla isegi enese sundimises jne. Kindlasti on küsimus ka selle tegevuse mõttekuses, rentaabluses, mis omakorda sõltub sellest, kuidas ollakse endale asjad selgeks, lahti ja kokku mõeldud. (Mina suudan veel jätkata …) Ilmselt mõjutab teatrikriitika ja -kriitikute elujõudu see, kuidas kritiseeritavad ja paljud teised seda tegevust näevad ja sellesse suhtuvad. Mingeid põhjusi (eriti uute  kirjutajate ootuse kontekstis) võime otsida Tartu ülikoolist (nimetan just Tartut, sest kogemused ja ootused ühtivad selle kooli puhul teatrikriitikutest rääkides kõige paremini), kindel põhjus on avaldamispinnad. Päevalehtedes on pindadega alati probleeme olnud, hetkel on see probleem juba märkimisväärne. Ja nagu aru olen saanud, kuivavad kokku ka ressursid tellida tekst väljastpoolt lehte ehk siis kriitikult, kes ajalehes ei tööta.  On küll Sirp, TMK ja Teatrielu, kas aga need ilmumisintervalli silmas pidades suudavad rahuldada arvustuste järele janunevaid praktikuid? Ja pealegi ei saa kuidagi jooksvat päevalehekriitikat alahinnata, kui see on mõistusega kirjutatud. Näen mitut lõhkist küna.

Teatrikriitikute ühendus andis möödunud aasta lõpul juba seitsmendat korda välja hea teatri auhinna. Kes pälvis seekord kriitikute tunnustuse? 

Teatrikriitikud annavad nimetatud auhinda loominguliste saavutuste eest, mida nad peavad tähelepanuväärseks eesti teatripildis, vastavas loominguvaldkonnas või konkreetses loomeloos. HTA ei märgista ilmtingimata hooaja tipplavastust või -rolli, vaid tunnustab pigem teatritegijat või -kollektiivi, kelle loomingulised põhimõtted ja saavutused kõnelevad tõsisest suhtumisest teatrikunsti. HTA võib saada ükskõik millisel loomingulisel alal  töötav teatriinimene või -kooslus eesti teatris, sõltumata institutsioonilisest kuuluvusest. Auhinnaks on olnud Ave Nahkuri maal, mis on tehtud konkreetsele auhinnasaajale kindlatel, teda või seda iseloomustavatel teemadel. Varem on Nahkuri maali teatrikriitikutelt saanud Guido Kangur, Andres Noormets, Aleksander Eelmaa, Maarika Vaarik, Aare Toikka ja Võru Teatriateljee. 2008. aastal käis tihe rebimine ühe Rakvere teatri näitleja, ühe Eesti Draamateatri näitleja ja ühe Kanuti saali töölise vahel. Auhinna sai Priit Raud! Kriitikud nägid Rauas eelkõige tugevat ja kunstile innustavat struktuuride loojat, meisterlikku vahendajat, mõistlikku maaletoojat, maastiku rikastajat. Tema tegevus Rakveres „Baltoscandalil” ja Tallinnas Kanuti gildi saalis (augustis ja ka kõigil muudel kuudel) räägivad asjatundjatele selget keelt.
Palju õnne!

Küsinud Margot Visnap