Õilmitsevate inimkaktuste tasandikubluus

Kairi Prints

Priit Pedajase lavastatud „Augustikuu” seob hargnema läinud peresuhted tragikoomilise niidiga.    Öö selles iidses majas on neetud, must, suur ja nimetu.    Oklahomas Tulsa kandis keset hiigeltasandikku seisab vana maja. Asukateks vana abielupaar:  joodikust mees ja tabletisõltlasest naine. Ei teagi, kas mees joob, sest naine sööb tablette, või võtab viimane oma rohtusid viskist läbi imbunud mehe talumiseks. Igatahes paistavad nad olevat oma elustiiliga harjunud, aga ... ühel päeval toob mees koju uue teenijanna – indiaani naise – ja paari päeva pärast astub härra uksest välja, et enam mitte kunagi tagasi tulla. Maja, mille aknad on kaetud nii, et selles valitseb igavene öö, peab nüüd võtma vastu  kogu vanapaari sigitatud ja aastatega laienenud pesakonna. Üks kolmest õest oli küll juba enne seal, aga teda vaevalt märgati. Igatahes öö, mis oli pime juba enne, läheb veelgi süngemaks. Laokile jäänud maja saab uue teenijanna hoolitseva käe all küll vähehaaval viisakamaks, kuid laokile jäänud hingi kokku lappida on juba lootusetult hilja. 

Ma ise ei vaja eriti hoolitsust. Tegelikult õilmitsen ma ilma selleta nagu mingi inimkaktus.   

On selge, et maja „õilmitsev” peremees Beverly Weston (Lembit Ulfsak) palkas teenijanna hoolitsema oma kaasa Violeti eest, et rahuliku südamega lahkuda. Põhjusi võib otsida ja leida, aga ilmselt see mees, kes 40 aastat tagasi oli hinnatud luuletaja ja nüüd pole enam kumbagi,  ei jaksanud või lihtsalt ei viitsinud kauem sellise eluga jätkata. Ütleb ta ju ise ka: Ma tean, kuidas oma määrdunud aluspesu pesta … olen seda terve elu teinud, mina või mu naine oleme seda teinud, aga ma leian, et see hakkab mul joomist segama. Tracy Lettsi „Augustikuu” on klassikaline psühholoogiline peredraama, tragikomöödia sugemetega (või vastupidi: tragikomöödia draama sugemetega, oleneb, kustpoolt  vaadata). Kolm tundi väga heade näitlejate ja omanäoliste, sügavate, pikkade hingevarjudega karakterite seltsis. Pakutakse palju mõtlemisainet, tunda on peaaegu füüsilist painet, on naljakas, kurb ja kohati isegi põnev. Aga ikkagi: vahepeal tahaks karjuda, et lõpetage see soigumine.

Millest selline õelus, kahetsus, miks nii pikk viha? Ikka jääb tunne, et sellist elu pole olemas, selliseid inimesi ei saa olla. Või olen mina liiga pealiskaudne. Need sügavad tunded, mida traditsioonilise psühholoogilise teatri vahenditega lavalaudadel lahatakse, kas mitte need ei näita hoopis mõnikord pealiskaudsust? Uputakse mingisse viirastusse, ei nähta enam suuremat pilti ega teisi enda ümber; ollakse võlutud endast kui vaesest kannatajast ega üritatagi elada, armastada, õnnelik olla. Kes üritab, on rumal, kes tahab elada, pole sügavam kui igakuine kommunaalarve.         

Tead … elus inimesele võib lihtne kommunaalteenuste arve nii palju tähendada. Kui ta aga on surnud … kui ta aga on surnud, siis näivad need sõnad ja numbrid kõigest … teise maailma sümbolitena.       

Kogu „Augustikuu” seltskond on rohkem või vähem surnud. Võib-olla vana Beverly neist isegi kõige vähem, sest tema süda küll enam ei löö, aga tema vaim hõljub vanas majas keset tasandikku ega ole enam lõksus väärdunud tundeilma roiskunud keerdudes. Ta lahkus seltskonnast, kui pidu oli veel täies hoos, ning sellepärast ei pea ta vaevaga ja valuliselt omaenese sapi kätte surema, nagu teeb seda mahajäänud kaasa Violet. Seda teeb tegelikult  kogu kamp, sest vanaproua õelusega juba ei koonerda. Eks ta muidugi sisimas armastab kõiki hirmsasti, nagu need asjad ikka käivad, aga oma käitumisega ei jäta ta isegi illusiooni, et kas või tema kolm tütart kokku talle pooltki nii armsad võiksid olla kui tabletipurk.

Ita Ever on Violeti rolli nagu loodud. Mitte et ma teda esimese hooga lällava, puterdava ja Eric Claptoni muusika saatel hõljuva pehmejalgse prouana ette kujutaksin, aga nüüd teise  hooga vahest juba küll. Tema jauramine on ehe, samuti tema selged hetked, kus ta oma konkreetsete seisukohavõttudega kõigil suu lukku paneb. Priit Pedajas on tema (ja ka teiste karakterite) poolused väga hästi avanud. Kui näidendis on Violeti liikumise kirjeldamiseks kasutatud selliseid verbe nagu „kompsib” ja muud sarnast, siis Pedajas paneb vanadaami maja esimese ja teise korruse vahelist treppi kasutades alati jooksma. Isegi kui daam trepini  peaaegu roomab, siis astmed ületab ta joostes. Andekas lahendus, väga täpne kehaline sümbol naise vaimuseisundist.

Üldse on Pedajas suure empaatiaga ja detailitäpselt keskendunud karakterite ja nende hingevarjundite avamisele, raiskamata energiat püüdele mingeid uuenduslikke lavastajanõkse oma kontole lisada. Tõesti, kui selline seltskond on koos, selline lugu jutustada ja kapitäis luukeresid kangeksjäänud konte klõbistamas, pole mingeid  moodsaid lavastustrikke küll enam vaja. Ruum on niigi täidetud. Pedajas oskab tagasi hoida, näitamata jätta, mida paljud noored lavastajad ei saa või ei oska (alati pole muidugi vaja ka). Tegelikult võib-olla ei julge – vaikimise kui kulla turuhind on meie kaasajal kõvasti langenud. Näitlejatööd on „Augustikuus” kõik väga veenvad. Ülle Kaljuste vanima tütre Barbarana kui murtud tiivaga lind, kelle emalt päritud võimuahne loomus ei suuda leppida sellega,  et ta on maha jäetud. Uhkus ja alandus, kõige keerulisem komplekt. Tema mees Bill (Tõnu Oja): kahetsev, kuid konkreetne. Nende 14aastane tütar Jean (Marta Laan), murtud ja murdumatu ühekorraga, varaküps, liha ei söö, rohtu suitsetab. Violeti kaks nooremat tütart: allaheitlikkuse ja mässumeelsuse konfliktis piinlev Ivy (Kaie Mihkelson) ning trotslikult naiivne Karen (Hilje Murel), nende lootused armastusele luuseri Väikese Charlesi (Taavi  Teplenkov) ja ilase naisteküti Steve’i (Martin Veinmann) kehastuses. Violeti õde Mattie Fay (Maria Klenskaja), südikas ja suurejooneline, parastav ja näägutav, kelle iseloom on selliseks kujunenud nähtavasti asjaolu tõttu, et tema kapiluukere teeb kõigi teiste omadele silmad ette. Või, noh, silmakoopad – hirmuäratavalt õõnsad. Tema mees Charles (Ain Lutsepp), sümpaatne, vaikne kannataja, ometi säilitanud teiste tegelastega võrreldes näiliselt stabiilse  vaimse tervise, soigumise asemel teeb ta oma elu nii mõnusaks (või vähemalt normaalseks) kui neis tingimustes võimalik. Kõige elutervema mulje jätab kambast indiaani päritolu teenijanna Johnna (Viire Valdma), nabanöör kaelas ja uhke pilk silmis. Ta on nagu ülejäänud tegelaste sassis siseelu negatiiv ja peegeldab kõik mädapaised peensusteni välja.       

Barbara: Siin on Tasandik, meeleseisund, eks ole, mingi vaimuvaev nagu bluus.

Bill: „Kuidas sul läheb?” – „Kenasti. Mul on lihtsalt Tasandik”.       

See on vist ainuke sõbralik hetk Barbara ja Billi vahel. Ühtlasi ka üks säravamaid pärleid selles heas tekstis. Tasandik ja vaimuvaev, põrgulik kuumus, roiskuvad inimsuhted. Meeleolu kui pinnavorm. Tracy Lettsi näidendi kujundid: peamiselt just meeleseisundite kirjeldamine füüsiliste parameetrite kaudu, n-ö hinge mõõtmine joonlaua, mitte mingi hoomamatu sügavustundliku atribuudiga. Emotsionaalse ja reaalse ruumi lahutamatus. Tekst on tihe, stseenid läbimõeldud ja veenva kompositsiooniga, huumor on üldiselt väga mõnus, absurd ja künism, kuigi kohati eksib paar „tordiga näkku” (seekord „vormiroog põrandale”) nalja ka sisse. Tugevaim liin on võimuteema, mis on loogiline, sest perekond ongi ju võimuhierarhia  väikseim ühik, väike võimuorgan, mida edukalt suurema võimu heaoluks siirdatakse. Aga nii kaugele „Augustikuu” ei lähe (v.a üksikud küünilised vihjed sellele, et maailm ja selle ajalugu ei piirdu ainult vana maamajaga:

Need naljamehed, kes selle paiga asustasid. Sakslased ja hollandlased ja iirlased. Kes oli see närukael, kes nägi seda lamedat palavat mõttetust ja pani oma lipu püsti? Ma tahan öelda, et selle pärast siin keerasime me indiaanlastele käkki?). Kõik  algab ja lõpeb perekonnaga: eneseküllane organism, seest mäda, aga ikka töötab. Võidab see, kellel on surres kõige rohkem võimu. Võidab, sest võimuiha pimestab ja näitab kaotust võiduna. Kui kaotus ja üksindus kohale jõuavad, on juba hilja.     

Pingul nahk, pringid tissid, tagumik põlvedest kõrgemal …     

„Augustikuust” saame teada, milline on ilus  naine, kes kellega magab või maganud on, kellel on suured tissid või paks tagumik, kes on kelle isa/õde/vend ja palju muud, aga ei saa teada seda, kus on kurva kodu ja kuidas peaks elama, et vabaneda sellest neetud tasandikumasendusest. Kohati seebiooperlik, kohati tüütuseni hingedraamatsev (aga näiteks Bergmani ja Pedajase „Sügissonaadist” tunduvalt meeleolukam, viimases oli ikka häda palju rohkem kui mõnel vaatajal kannatust). Võiks veel  võrrelda ja ongi võrreldud paari aasta taguse O’Neilli ja Karusoo hitiga „Pikk päevatee kaob öösse”, probleemid ja nendele lähenemine on üsna sarnased. Samas saab „Augustikuud” võrrelda kõigi noid „ajatuid probleeme” lahkavate lugudega. Kuid vaatlusalune lavastus erineb teistest nimetatutest selle poolest, et suuri sügavaid probleeme ei lahata aukartuse ja tõsidusega, vaid hargnema läinud peresuhted seotakse tragikoomilise niidiga. Võllanaljad  ja situatsioonikoomika rõhutavad üksindust ja võõrandumist – seda tasandikubluusi – veel teravamalt kui tõsine ja valus sissevaade lapsepõlve painetesse. Just usutavuse mõttes. Tänapäeva maailmas tulebki küünikuid rünnata nende enda relvaga, muidu ei usu nad enam üldse midagi. Mis siis ikkagi häda on?

Lavastus on dünaamiline ja sujuv, terviklik, suurepäraselt lihvitud detailidega. Elagu vigisejate põlvkond: on  häda, kui on häda, ja kui pole häda, on ikka häda. Selle probleemiga klassikaline psühholoogiline teater ei haaku. Tundub, et meie aja mured on ajatutest probleemidest kuidagi eraldunud. Ajatus jääb kohati kaugeks, kuigi, kuidas saab kõikehõlmavus kaugeks jääda – ebaloogiline. Ajatu teater on ajast maha jäänud. Kah ebaloogiline, jah. Loogilisus on nagunii ajast maha jäänud. Aga muidu on kõik hästi.