Õhtumaa alistumine ehk Veel üks valge mehe keskeakriis

Islamistlik pööre oleks paljudele valgetele heteroseksuaalsetele meestele teretulnud konservatiivne revolutsioon – tagasipöördumine vana hea korra juurde.

HENT KALMO

Aastake tagasi kurdeti Sirbis, et eesti film on sattunud intellektuaalsesse suluseisu, kuna ei osata enam rääkida muust peale valge keskealise heteroseksuaalse mehe keskeakriisi.* Ja alati olevat peaosas seesama arhetüüpne keskealine valge mees – Juhan Ulfsak! Prantsuse ilukirjandusega pole vist lood palju paremad, sest ka Michel Houellebecq kujutab oma viimases romaanis – jälle! – keskealise heteromehe keskeakannatusi.

Tõsi, romaanis „Alistumine“ („Soumission“) leiavad aset murrangulised sündmused: Prantsusmaal puhkeb kodusõda, võimu võtab üle islamipartei, naised mässitakse burkasse ja pannakse mitmekaupa mehele, Euroopa Liit laieneb Põhja-Aafrikasse. Tõeline antiutoopia. Päevakajaline ja õpetlik. Prohvetlik, ütleks mõni. Kuid miks peab see kõik paigutuma järjekordse keskeakriisi taustale? Kui järele mõelda, siis pole põhjust imestada, et just Juhan Ulfsak oli see, kes tõi hiljuti Eesti Draamateatris lavale näidendi, mis põhines Houellebecqi eelmisel romaanil „Kaart ja territoorium“. Vägisi jääb mulje, et keskealised valged mehed hoiavad kultuurihorisondi avardumise takistamiseks tihedalt kokku.

Olgu tema konnaperspektiiv nii kitsas kui tahes, valgele keskealisele heteromehele võib lohutuseks öelda, et tema keskeakriis on Houellebecqil vähemalt sümptomina säilitanud kultuuriuniversaali staatuse. Mille sümptomina? Läänemaise tsivilisatsiooni loojangu – jah, ei millegi vähema. See pole siiski mingi eriline privileeg, sest peaaegu iga sisseharjunud kogemuse ala on Houellebecqi maailmas kaart, et liikuda suuremale sotsioloogilisele territooriumile. Igal pool, kuhu ka ei vaataks, kõigis banaalsetes igapäevaelu detailides, ilmutab end ängi ja üksindust tekitav liberalistlik masinavärk. Palja teesina kõlab see üsna igavalt. Ja ometi, ja ometi … Houellebecq suudab näidata, et sellesama valge keskealise mehe vähimateski ettevõtmistes (metroosõidus, kiirtoidu valmistamises, rääkimata tema ekslevast seksuaalelust) on kultuurilist, et mitte öelda maailmaajaloolist draamat.

Houellebecqi esimese romaani „Võitlusvälja laienemine“ (1994; eesti keeles 2005) jutustaja tõdeb, et inimsuhete järkjärgulisel kadumisel satub romaanikirjanik silmitsi probleemiga: „Romaanivorm pole mõeldud kujutamaks ükskõiksust või eimiskit. Tuleks leiutada lamedam, lakoonilisem ja mornim väljendusviis.“ Ilukirjandusliku keele maailmale kohandamise projekt sai hilisemates romaanides sotsioloogilise summa’ni küündivad mõõtmed. Seetõttu on üllatav, et suur osa arvustajatest on näinud „Alistumises“ kõigest islamofoobilist traktaati. Väidetakse, et vaenuõhutamise keeld ei salli erandeid, mis sest, et tegemist on ilukirjandusega. Õelamad kriitikud on omistanud Houellebecqile lausa kuritegeliku strateegia: varjumise romaani kaitsva vormi taha, et elada vastutust kartmata välja oma rassistlik põlgus moslemite vastu. Pole ju saladus, et mõne aasta eest nimetas Houellebecq islamit „kõige lollimaks religiooniks“. Islami ideoloogiat võib muidugi põlata ka abstraktsemal, viisakamal moel, umbisikuliselt. Martin Amis on kombineerinud Houellebecqi omadega üsna sarnased romaanid mürgiste esseedega islami sõgeduse aadressil. Raamatulettidel on „Islami must raamat“ nagu ka „Kommunismi must raamat“. Räägitakse kommunismi kuritegudest ja küllap varsti ka islami kuritegudest. Miks peaks keegi tundma end sellest isiklikult puudutatuna? Kui pole tundnud kommunistid, ega siis ole ka moslemitel vaja välja teha.

Prantsuse kommentaatorid on oma teada-tuntud läbinägevuses siiski võtnud nõuks mitte lasta end eksitada keerutavatest vahetegudest. Viimase poole sajandi jooksul on sisse imetud nõnda palju dekonstruktsiooni ja postkolonialismi teooriat, et kirjanduskriitikud on omandanud muljetavaldava oskuse jahtida kõikjal, kuhu ridade vahele need ka poleks pugenud, seesuguseid jälkusi nagu objektistamine või rassistlik alltekst. Näiteks osutati teravalt ja tabavalt, et kui romaani „Alistumine“ peategelane, Sorbonne’i kirjandusprofessor François mainib oma kaht islamiloori rüütatud naisüliõpilast, siis ei jäta ta lisamata, et nood on Põhja-Aafrika päritolu. Näed, vahele kukkus! – Houellebecqi enda burka on langenud. Need on seda laadi heureka-hetked, mille nimel kriitilise meelega kirjandusteadlane teeb oma rasket – ja, mööname, mitte just hästi tasustatud – igapäevast tööd.

Ega niisugusele inkvisitsioonilisele kriitikale olegi eriti midagi ette heita, peale selle, et nõnda võetakse ilukirjanduselt ära võimalus jätta tähenduslik vahemaa teose mõtte ja seal leiduva jutustuse vahele. Kõik, kes on silmad lahti lugenud „Lolitat“, teavad, et on olemas selline asi nagu ebausaldusväärne jutustaja, kelle ebausaldusväärsus kuulub samal määral romaani teemasse kui see, millest jutustatakse. Pole kahtlust, et ilukirjanduslikus vormis saab solvata, süüdistada, õhutada vägivallale, sedastada midagi brutaalse otsekohesusega kirjandusvälise maailma kohta. Aga saab teha ka midagi muud, midagi, mis teostub solvavate, süüdistavate ja sedastavate lausete pealispinna all või kohal, keerulisemate, mitmekihilisemate kõneaktidena. Teistsuguse illokutsioonilise jõuga, nagu öeldakse. Tunnistagem, et kui lubatakse seda sorti manööverdamist, siis jäetakse rassistlikule, seksistlikule, objektistavale, pedofiilsele autorile ohtralt võimalusi enda väljavabandamiseks: „See polnud mõeldud otseselt“, „Siin ei kõnele mitte mina, vaid tegelaskuju“, „Kas te ei saa aru irooniast?“, „Ärge olge sellised!“. Need on kirjanduslikud ekvivalendid poliitiku maagilistele sõnadele: mu sõnad rebiti kontekstist välja (õel küsimus: mis see kontekst siis oli?). Ent pole midagi teha. Keerulisema semantikaga kaasas käiv keerutamise võimalus on lõiv, väga väike lõiv, mida tuleb maksta mitte lihtsalt ilukirjandusliku vabaduse, vaid ilukirjanduse kui sellise eest. Et maailm ise oleks veidi vähem lame ja morn.

Lõiv tundub siiski väike ainult eeldusel, et tahetakse vältida läänemaist šariaati. Aga võib-olla ei tahetagi. Kui Houellebecqi värskel romaanil on läbiv alltekst, siis ehk just tõdemus, et tegelikult ei põtkitakski läänes šariaadi seadustele eriti vastu. Alistumine ei sünni sugugi õhtumaa traditsiooniliste väärtuste pehmenemisest. Vastupidi, vanad sirged väärtused leiavad islamis uue liitlase. Juba enne, kui moslem saab Prantsusmaa presidendiks, mõtiskleb peategelane, kas ikka on nii hea idee lasta naistel end harida. Islamistlik pööre oleks paljudele valgetele heteroseksuaalsetele meestele teretulnud konservatiivne revolutsioon – tagasipöördumine vana hea korra juurde. Loorid, mitmekordsed maas koonutamised, muu uue usuga kaasnev krempel tekitab alguses võõrastust. Miniseelikutega tuleb hüvasti jätta (alkoholiga, nagu välja tuleb, õnneks mitte). Päris ohvriteta see asi ei lähe.

Ent kui vastu saab korra tänaval, heldema riigi ja kõrgema palga, kristlikud pereväärtused ilma kristluseta? Pealegi on õhtumaise tsivilisatsiooni koorma all ägav valge mees väsinud vaba tahte teostamisest. Kas temagi pole ära teeninud senisest alandlikumat naist, võib-olla isegi mitut naist? Alistumine ei pea olema raske. See võib olla vabastav, eneseteostuslik, kadunud teeotsa kätte näitav akt.

Liiatigi tõotab islamiusku pöördumine olla spirituaalset rahuldust pakkuv akt. Ja see on vaimse kõrbe maailmas nagu vesi kuivanud huultele. Mõte religiooni naasmisest jookseb läbi mitmest Houellebecqi värskemast inter­vjuust. Oswald Spengler kirjutas samuti „teisest religiositeedist“, mis tähistas usutunde hilist tärkamist surevas tsivilisatsioonis. Spengler ennustas, et 2000. aasta paiku elutseb õhtumaa linnades veel üksnes vormitu-kultuuritu ajalehelugejast inimmass, kelle huvid keerlevad alkoholismi ja taimetoitluse ümber (kui otsustada selle järgi, mida öeldakse meie filmikunstis laiutava valge mehe vaimse tiivaulatuse kohta, tuleb ennustus lugeda vähemalt Eestis teostunuks). Surmahoobi andvat õhtumaisele tsivilisatsioonile aga alles rassisõda, mille eest hoolitsevat varem koloniseeritud rahvad. Tundub, et usk barbarite peatsesse tulemisse on üks läänemaistest kinnismõtetest.

Emmanuel Carrère, teine prantsuse tähtkirjanik, kiitis oma arvustuses Houellebecqi romaani ja ütles, et võidutseva islami kirjeldus viis ta mõtted varakristlusele. Kristlaste usk ei passinud samuti alguses kokku keiserliku Rooma väärtustega, kuid hiljem tärkas nende kahe kokkusulamisest midagi uut ja ilusat. Loota kristlusest või islamist, ükskõik kumbast, õõnsa tarbimistsivilisatsiooni tervenemist, paistab aga ise alistumisena. Martin Amis on leidnud õige väljendi, kui ristib islamiusu „alistunud mõtlemiseks“. Kogu see uus spirituaalsus, millest nii palju räägitakse, on kuidagi närvide kaotamise moodi. Houellebecq ise on seda oma varasemates romaanides küllalt pilganud. Isegi, kui mõni uus religiositeet suudaks õhtumaise inimese kriisist viia, on see liiga kallilt makstud rohi. Niisiis, pole parata, tuleb edasi rühkida. Jõudu meile vaba tahte ja vaba mõtlemise koorma kandmiseks!

* Rebeka Põldsam, Segadus valge mehe keskeakriisiga. – Sirp 30. I 2015.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

TeaterMuusikaKino
Keel ja kirjandus
LR
Täheke
Õpetajate leht
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Vikerkaar