Murelikul meelel lasteteatrist

Kaido Rannik

Neid, kes teevad pühendunult lastele-noortele heal kunstilisel tasemel teatrit, peaks riik ka rahaliselt toetama. „Teatrivaldkonna riiklikul toetamisel ja edendamisel lähtutakse kultuuriministeeriumi arengukavast, mille eesmärkideks on mitmekülgsete võimaluste loomine isiksuse loovuse arenemiseks ja arendamiseks, soodsa keskkonna loomine loometegevuseks nii professionaalsel kui ka harrastuslikul tasemel, elanikkonnale juurdepääsu tagamine teatrikunstile ning loovisikutele võimalused oma loomingu tutvustamiseks ...” (kultuuriministeeriumi koduleht www.kul.ee). Paljuski see ilus jutt ka toimib, ent üht teatrivaldkonda – lasteteatreid – see ei hõlma. Eriti kodusaalita väiketruppe, mis annavad etendusi haridusasutustes, kultuurimajades jm. Mõned neist on end ka kuidagi määratlenud, mõned mitte. Nende seas on nii juriidilisi isikuid (MTÜ, OÜ, FIE) kui ka juriidiliselt määratlemata ühendusi ja vabatruppe, on professionaale ja harrastajaid, on teatriharidusega ja -hariduseta näitlejaid, on nii pidevalt tegutsevaid kui ka projektipõhiseid truppe, on üksiküritajaid ning loomingulise ja administratiivse meeskonnaga truppe.

Kultuuriministeerium soovib hoida Eestis aastast teatrikülastuste arvu vähemalt 900 000 külastuse tasemel. Eesti Teatri Agentuuri statistika põhjal oli see arv 2010. aastal 899 900. Enamik lasteaedu kutsub lasteteatri külla kord kuus, seega umbes kaheksa korda õppeaastas. Statistikaameti andmeil oli Eestis 2010. aastal 638 algharidust andvat asutust umbes 50 000 lapsega vanuses 3–7 eluaastat (siit on juba välja arvatud sõimeealised), kes on lastelavastuste peamine sihtgrupp. Võttes puhtteoreetiliselt aluseks, et keskmiselt näeb üks laps aastas oma lasteaias vähemalt kolme etendust (mõni kaheksa, mõni mitte ühtegi), teeb see ainuüksi juba lasteaedades teatrikülastuste arvuks aastas umbes 150 000. Teatrid käivad aga vahel ka koolides, kus publikut tavaliselt rohkem. See kõik jääb ametlikus teatristatistikas kajastamata. Samuti võib arvestada, et suur osa teenitud tulust ei kajastu ametlikult kusagil ning riigil jääb saamata päris kopsakas summa maksuraha. Ei saagi kajastuda, sest puuduvad juriidilised isikud, kes esitaksid etenduse eest arve. Olukorra teeb raskeks seegi, et juba aastaid toiminud süsteemi tõttu on mõned lasteaedade töötajad läinud mugavaks ja korrumpeerunud. Kõigile on teada, et trupid teenivad „mustalt”, lasteaiatöötajaid aga ei huvita ei kunstiline tase, piletid ega ka summa, mis trupp ühelt etenduselt teenib. Nende huvi on pigem odav pilet ning trupile kohustuslik kümme protsenti etenduse kassast rändab saali üüri nime all lasteaia „musta” kassasse nn kohvipakirahaks.

Niisiis valitseb lasteteatriturul olukord, kus pigem turundus ja mingi protsendi „annetamine” lasteasutusele tagab trupile töö. Teater, mis soovib ajada asju ametlikult, ei saagi olla sellises turusituatsioonis konkurentsivõimeline. Kuna ta küsib pileti eest veidi rohkem, keeldutakse seda teatrit külla kutsumast. Etenduse kunstiline tase huvitab vaid üksikuid lapsevanemaid või õpetajaid, kuid nemad pole kuidagi kaasatud otsustusprotsessi, millist truppi kutsuda ja millist mitte.

Üsna suur osa – kui suur, on tegelikult kõigile teadmata, kuid see võib moodustada umbes 10–15 protsenti kogu etendustegevusest Eestis – ei kajastu ei statistikas, professionaalses kriitikas ega sellest tulenevalt ka teatrite rahastamissüsteemis.

Praegune olukord ei motiveeri tõsiseid tegijaid kuidagi, sest teater (kui seda teha professionaalselt) ei suuda end ise (ilma toetuseta) ära majandada. Lasteteatritel puudub raha, et teha proove, palgata lavastajaid, kunstnikke, muusikalisi kujundajaid, soetada etendustegevuseks vajalikku heli- ja valgusaparatuuri, üürida prooviruume, osta sisse raamatupidamisteenust, katta transpordi- ja reklaamikulusid jne. Kõik see tuleb katta vaid piletitulust. Võrdluseks võib öelda, et 2010. aastal kattis riiklik tegevustoetus keskmiselt 66,8 protsenti teatrite etendustegevuse kuludest. Väiketeatrid töötavad, osalt küll olude sunnil, palju efektiivsemalt, näitlejad teevad ise ära enamiku etenduse andmisega seotud töödest. Nii ei saa ka erateatris kunagi tekkida olukorda, kus teater sõidab välja 14 inimesega, neist lavale läheb aga vaid kaks. Kuid praegu pole väiketeatritel elementaarseidki võimalusi, et lisaks näitlejaile oleks kaasas ka inimene, kes koordineerib, teeb valgus- või helitehniku tööd. Uut lavakujundust ei saa paljud endale lubada, sellest ka üks ja seesama stilistika, mis rändab lavastusest lavastusse: kolm näitlejat ja sirm. Paljud kooslused ei olegi huvitatud tegema loominguliselt midagi uut ja otsingulist, sest puudub raha ja ka huvi: kuni pilet on odav ja lasteaiad nad vastu võtavad, ei pea loomingulise küljega palju vaeva nägema. Ainsad, kes kannatavad, on lapsed.

Olgu lisatud, et avalikke etendusi väiketeatrid eriti anda ei saa (paljud neist ei soovigi, põhjuseks põrandaalune tegevus ja ka mugavus), põhjusi on mitu.

Esiteks, mängukohtade vähesus. Üür on liiga kõrge, vähese publiku korral tuleb näitlejail see oma taskust kinni maksta. Riigiteatrite rendihinnad on kosmilised. Teiseks, selleks, et etendus toimuks, on vaja publikut teavitada. Paraku maksab üks ajalehereklaam rohkem, kui on etenduse piletitulu, raadio- ja telereklaamist erakanalites ei julge unistadagi. Ka tavaline plakatite valmistamine ja mõnepäevane eksponeerimine linnas tuleb katta vaid piletitulu arvelt. Jääb veel tasuta reklaamikanalite kasutamine, kuid ka näiteks Eesti Rahvusringhäälingus ei ole võimalik alati eetriaega saada. Kolmas probleem on sisuliselt igasuguse kriitika puudumine, sest lasteetendustele ei tule kriitikud isegi korduvatele kutsetele vaatamata. Lasteteater on teatriringkondadele ja ka kriitikuile ähmane ääreala, kus toimuv ei paku huvi, ei ületa uudiskünnist, erandiks ehk mõned lastemuusikalid. Ja siin pole tõesti vahet, kas on tegu era- või riigiteatriga. Muide, kiire pilk ajakirja Teater. Muusika. Kino teatriankeedile (TMK 2011, nr 12) näitab, et teatrist kirjutajadarvajad pole eriti lastele mõeldut näinud. 28st küsitletust vaid neli mainib ka mõnda lastelavastust, äramärkimist leiavad üksnes kaks pealkirja: Eesti Draamateatri „Varastatud oranž jalgratas” ja VAT-teatri „Morten lollide laeval”. Vähevõitu. Ka ei puuduta keegi lasteteatrit üldisemate teatriprobleemide lõigus. Neljandaks, lasteetenduste pilet maksab vähem, sest etendused on tavaliselt lühemad. Statistika järgi maksis pilet 2010. aastal keskmiselt umbkaudu 126 krooni. Näiteks Eesti Draamateatri lasteetenduste pileti hind algab seitsmest eurost, täiskasvanuile mõeldud etenduste piletid ületavad aga keskmise pea kahekordselt.

2007. aastal mõttekaaslastega Miksteatrit luues seadsime endale eesmärgiks omanäoliste ja kõrgetasemeliste laste- ja noortelavastuste väljatoomise ja mängimise. Nüüd on sellele lisandunud missioonitundest omal käel lasteteatri viimine maapiirkondadesse, kuhu riigilt dotatsiooni saavad teatrid kunagi ei lähe. See, et professionaalne teatrikunst jõuaks Eestis iga inimeseni, peaks olema riigi ülesanne ja osake regionaalpoliitikast. Tegelik elu, nagu teame, liigub vastupidises suunas.

Haridusametitel tuleks keelata nende hallatavail asutustel „mustalt” mängivate truppide vastuvõtmine. Igasuguseid ettekirjutusi ja käskekeelde on lasteaedadele tehtud varemgi, see poleks niisiis kuigi raske. Kohalikud omavalitsused võiksid lubada lasteaedadel-koolidel oma arvelt etendustegevuseks raha maksta, selle katteks oleks siis lastevanematelt korjatav piletiraha. Praegu neil selline õigus puudub.

Millistele truppidele toetust anda ja millistele mitte, võiks olla sõltumatu ekspertkomisjoni otsustada. Pakun välja, et seda saaksid nn ülevaatefestivalil taotleda kõik soovijad. Aus konkurents paneks asjad paika. Enamik väiketruppe koosneb 1–5 inimesest, seega poleks toetussummad sugugi suured. Toetatavaid truppe võiks olla umbkaudu 4–6 (see hulk kataks juba suure turuosa) ja vajalik kate selleks on umbes 20 AITAt (arvestuslikku inimtööaastat, ühik, mille alusel ministeerium praegu teatritele raha jaotab), võib-olla vähemgi. See on sama palju, kui praegu ühe eraõigusliku väiketeatri toetus. Pealegi, suur osa sellest rahast tuleks riigile maksudena tagasi. Teine võimalus on arvestada toetuste jaotamisel ASSITEJ Eesti keskuse arvamust: see on seni ainus organisatsioon, mis koondab professionaalseid laste- ja noorteteatreid ning kuhu kuulub mitu juba riigilt tegevustoetust saavat teatrit (Eesti Nuku- ja Noorsooteater, VAT-teater, Ilmarine, Tuuleveski). Toetuse saamisel laieneb teatrile ministeeriumi ees kohustus aru anda, kuidas ja milleks raha on kulutatud.

Seepärast on oluline, et neid, kes teevad pühendunult ja südamega lastele-noortele heal kunstilisel tasemel teatrit, hakkaks riik ka rahaliselt toetama. See annaks tegijaile motivatsiooni jätkata ning ka mitteametlike truppide ees turueelise. Sellest võidaksid õpetajad ja lapsevanemad, kes etendusi tellides võivad olla julged, et saavad lastele pakkuda vaid heal tasemel teatrit. Teater ei pea külastama lasteaeda või kooli iga kuu – pigem vähem, aga kvaliteetsemat teatrit. Teatrid saaksid nii tegeleda loominguga selle sõna kõige paremas tähenduses ja mingisuguseski majanduslikus kindlustundes. Kindlasti võidaks ka riik: luuakse uusi töökohti, laekuvad maksud ja üks teatrikultuuri oluline tahk saab endale uue näo. Kõige tähtsam on see, et lapsed ei pea enam vaatama halba lasteteatrit.

Loomulikult annan endale aru, et rahastamine ei taga iga kord veel kõrget kvaliteeti, ent seda ei taga ju sugugi alati ka praegu riigilt raha saavad teatrid. Praegune olukord on ühele poole kaldu, sest konkureerides ühel turul, pole lähtekohad võrdsed. Ma ei taha mingil juhul vastandada riigiteatreid ja erateatreid või n-ö „päristeatreid” ja lasteteatreid: elujõulised peavad olema kõik, mitmekülgsus annab tunnistust tugevast teatrisüsteemist. Publik peaks nägema võimalikult eriilmelist teatrit. Praegu on aga nii, et paljudele lastele ongi lasteaias nähtu ainsaks teatrielamuseks ning paraku ei anna enamik haridusasutustes käivaid teatreid eri põhjustel professionaalide taset välja. Nii tekibki lapsel arusaam, et teater on odav meelelahutus, kus ei pea kaasa mõtlema, kus saab labast nalja, kus eeldatakse, et laps ei saa ega peagi rohkemast aru saama. Kahjuks on vähesed lastele mõeldud teatrisündmused kantud liitsõna „teatrikunst” teisest poolest.

Miks olen mures? Teatril on lastele tugev kasvatuslik mõju, teater suudab mõjutada inimest psühholoogiliselt, tehes seda emotsioonide ülekandmise teel. Ainuüksi põgus emotsionaalne kontakt teise inimesega – reaalse või väljamõelduga – võib muuta meie elu. Kui teater loob võimalusi emotsionaalseks kontaktiks, siis on teatril ka võimalus muuta inimeste elu. Emotsionaalse protsessi üks komponente on kaasaelamine teise inimese emotsioonidele, see võimaldab meil tajuda maailma osaliselt teiste inimeste silme läbi. Seda nimetatakse empaatiaks ja selle arendamine on väga tähtis, eriti peaks seda tegema just lapseeas ning teater on selleks võimas vahend.

Seepärast on oluline, et igaüks, kes lastele teatrit teeb, tunnetaks, millist vastutust see temalt nõuab. Kas lastelavastus peab olema algaja lavastaja esimene katsetus või juba küpse meistri tõeline tahe kõnetada noort publikut, et südamelt ära öelda midagi väga olulist? Täiskasvanuile teatrit tehes me ju seda alati eeldame. Milline peaks olema eesmärk: jõuluka või muusikaliga teatri kassat täita, sest repertuaaris on lastekas puudu, või puudutada noortele olulisi teemasid, otsida lastele tehtava teatri kaudu uusi väljendusvahendeid, teha midagi uut ja enneolematut, seeläbi areneda? Miks me lasteteatri puhul lati alla laseme? Kas lasteteater on siis „päris” teater või ei? Aga kuhu jääb siis Peter Brooki kuulus lause tühja ruumi kohta? Ei tohiks ju olla vahet, kus teater sünnib ja kes on vaataja. Kõik algab näitleja enda mõtlemisest: kas ta ise väärtustab seda, mida teeb, või mitte, ja kas see, mida ta teeb, on tema kutsumus või pelgalt amet.

„Altpoolt” võib ju initsiatiivi üles näidata, kuid see jääb hüüdja hääleks kõrbes. Minu ja Miksteatri võimuses ei ole olukorda muuta, ka ASSITEJ Eesti keskus pole seda suutnud. Olukorda saab parandada vaid riiklikult sekkudes. Ühe osana teatripoliitikast on vaja mõtestada ja sõnastada lasteteatripoliitika aluspõhimõtted. Kas seda üldse on vaja? Kui jah, siis milleks? Millist lasteteatrit meil vaja on? Seni, kuni lasteteatrit ei õpi väärtustama tegijad ise, ei võta ka vaatajad ega kogu ühiskond, ka riigivõim seda eriti tõsiselt. Samuti kerkib küsimus: milliseid kodanikke kasvatame lastest, kes käivad lasteaedades, mis teadlikult toetavad varimajandust? Ja peamine: need lapsed, kes peavad praegu leppima selle olukorraga, on tulevased teatrikülastajad ja ka -tegijad, kes kujundavad eesti teatri näo. Nende arusaamad teatrist aga kujunevad selle alusel, millist teatrit nad näevad lapseeas. Siis nähtu jätab jälje kogu eluks.

Olukord on olnud muutumatu juba aastaid. Midagi pole ette võetud, viidatud on raha-, aja- või huvipuudusele. Tegelikult oleks vaja vaid poliitilist tahet ja väikest summat riigieelarvest (võrreldes teatritele eraldatava üldsummaga). Loodan, et kultuuriministeerium vaatab üle senise teatrite rahastamissüsteemi ja asjad hakkavad lõpuks liikuma.
 
Kaido Rannik on Miksteatri näitleja ja lavastaja.