Melodramaatiline „Puhastus”

Eneken Laanes

Eesti mälupoliitikas Sofi Oksaneni „Puhastuse” maailm on üles ehitatud kui süüdlaste ja ohvrite maailm.      Vanemuise „Puhastus”, autor Sofi Oksanen, tõlkija Kalju Kruusa, lavastaja Liisa  Smith (London), kunstnik Marge Martin, muusikaline kujundaja Sakarias J. Leppik. Mängivad Marje Metsur, Liisa Pulk, Maarja Mitt, Karol Kuntsel, Margus Jaanovits, Tarmo Tagamets (Võru Linnateater) ja Maarius Pärn. Esietendus 18. IX Vanemuise väikeses majas.  ... Igaüks neist on kellegi suhtesMeie. Kelle järglaste hulka sa kuuludEne Mihkelson, „Kui Laidoner andis käsu piirid avada” Vanemuise teatrisse Sofi Oksaneni „Puhastuse” esietendusele minnes lootsin väga, et lavastus keerab uue huvitava vindi loole, mille vastuvõtt Eestis on olnud nii üheülbaline. Eesti lugejale ja vaatajale on „Puhastus” lugu Eesti valusast minevikust, mis on jutustatud nii võimsalt, et see jõuab lõpuks ilukirjanduse  tagaukse kaudu ka maailma teadvusesse ning annab asjassepuutujatele põhjuse järjekordseks katartiliseks läbielamiseks. Väheste professionaalsete kriitikute kõhklev kriitika sai kommentaariumides nüüdki, nagu ka juba romaani puhul, vastulöögi teost armastavalt rahvalt. „Puhastus” ei ole Eestis ammu enam lihtsalt raamat või näidend, vaid fenomen, mida tasub uurida. 

Edu saladus ei saa peituda ainult teemas, sest 1940. aastate Eestist on uuemal ajal kirjutanud mitmed. Näiteks Ene Mihkelson on oma  romaanides käsitlenud samuti nõukogude võimu tulekut ja metsavendade käekäiku ning teinud seda ka samalaadse vaatenurga alt – naiste lugude kaudu. Mihkelson on pälvinud professionaalsete kriitikute tunnustuse kui nõukogudejärgse Eesti üks olulisemaid kirjanikke, kuid meediatähelepanu ja läbimüügis avalduv rahva poolehoid ei ole olnud võrreldav Oksaneni omaga. Samuti ei ole tema romaane soovinud jõulukingiks peaminister ning presidendi teenetemärk jääb aastakümne taha. Mis on Oksanenil, mida Mihkelsonil pole? „Puhastuse” populaarsuse üheks kõige ilmsemaks põhjuseks on see, et seda lugu on lihtne lugeda, see on põnevalt jutustatud ja köidab lugejat. Osalt tuleb see sellest, et Oksanen on laenanud loo jutustamiseks vormilisi võtteid popkultuurist. Thriller’likule süžeele on juba tähelepanu juhitud, vähem on räägitud loo melodramaatilisest vormist. Melodraama  ei ole niivõrd žanr kui loo jutustamise viis, mida võib kohata paljudes kunstiliikides ja žanrites. Pärit XIX sajandi kirjandusest ja rahvateatrist, on melodramaatiline maailmanägemise viis meile XX sajandil lähedane ennekõike Hollywoodi filmide tõttu. Filmiteoreetikud Linda Williams1 ja Christine Gledhill2 rõhutavad, et melodraamat ei tohiks seostada vaid pisaraist nõretavate naistefilmidega. Melodramaatiline  tähenduste loomise viis on iseloomulik sellistele esmapilgul eri žanris filmidele nagu „Stella Dallas”, „Rambo” või „Schindleri nimekiri”. Melodraama on lugu, mis pakub postsakraalses maailmas elavale vaatajale võimaluse maailma moraalseks tõlgendamiseks, tõmmates ühemõttelise piiri süü ja süütuse vahele. Melodraamas seatakse üles selged vastandused ja muudetakse loo tegelased moraalseteks  stereotüüpideks. Loo eesmärk on tekitada sümpaatiat ohver-kangelase suhtes ja võimaldada hiljemalt loo paatoslikus finaalis tunda ära kangelase süütus. Paatoslik finaal toob lugejale pisarad silma, kuid oma olemuselt on melodraama sügavalt rahustav lugu. Ta pakub vaatajale kohtumõistja positsiooni, kaastunne süütute kannatustele annab talle üleoleva õiglase tunde. Williams väidab, et Hollywoodi melodraama funktsioon Ameerika  kultuuris on maandada sotsiaalseid pingeid või konflikte, mida melodraama ei suuda küll kujutada ega analüüsida, aga püüab lahendada müütiliselt paatosliku kliimaksi kaudu. 

Just sellise loo jutustab Eesti ajaloost Oksanen. Näinud „Puhastust” kõigepealt näidendina Soome Rahvusteatri esituses Eesti Draamateatris 2007. aasta oktoobris, oli minu  esimene mulje just see: Oksaneni versioon eesti ajaloost on hollywoodlik. Romaan pigem tugevdas, kui vääras seda muljet. „Puhastuse” maailm on üles ehitatud kui süüdlaste ja ohvrite maailm. Ilusad ja õilsad isamaalised eestlased on väljastpoolt pärit vägivalla ohvrid, inetud ja kurjad venelased ja eesti kommunistid on selle vägivalla tööriistad. Melodramaatilise vormi vajadustest on tingitud ka mitmed kõrvalekalded ajaloolistest detailidest, millele mõned arvustajad on tähelepanu juhtinud. Juba selles, kuidas nõukogudejärgses Eestis määrib isamaaliselt meelestatud külarahvas kommunistiga abielus olnud vanatädide aknaid roojaga, on midagi võõrastavat. See süü ja vastutuse, süüdlaste ja süüdistajate vastuseis pärineb melodramaatilisest maailmast,  mitte 1990. aastate alguse Eestist, kus endised kommunistid taastasid koos isamaalastega vabariiki.       

Loo peategelane Aliide näib häirivat seda melodraamale iseloomulikku heade ja kurjade tegelaste vastandust, sest ta on teinud küll kurja, kuid loos ei kiirustata teda hukka mõistma. Lugu, nagu see areneb, näitabki meile, et tegelikult on Aliide süütu. Kuigi Aliide sureb, ei ole loo lõpp traagiline, vaid melodramaatiline, oma olemuselt happy end. Tänu Aliide eneseohverdusele saab selgeks, et ta  on oma südames hea. Kui romaanis on Aliide ambivalentsem tegelane, kelle moraalne väärtus selgub alles loo lõpus tema müütilise eneseohverduse tõttu, siis lavaversioonis ei teki vaatajal tegelikult juba algusest peale mingit tõsist küsimust Aliide tegude väärtuses. Vanemuise lavastuses, tänu lihast ja verest näitlejate kehastusele ning lavastaja muudatustele näidendi tekstis, on Aliide psühholoogiliselt veenvam, tema kuriteod andestatavad,  ja lugu sellega terviklikum kui romaan, kuid ideeliselt seda küsitavam. Loo moraal on ühene: ohvrid ei olnud mitte ainult süütud eestlased, vaid ka eesti kommunistid, sest kui nad ka tegid kurja, siis olid nad selleks sunnitud väljastpoolt tulnud vägivalla pärast. Kuigi lavastaja rõhutab intervjuudes oma keskendumist armastuse loole, mis on Aliide kuritegude vabanduseks, ei ole ta osanud või tahtnud vältida näidendi tekstis sisalduvat ühemõttelist  sõlme, kus naiste lugu on seotud rahvuse loo külge. Ühes võtmestseenidest viitab Aliide oma tegusid põhjendades sellele, „kes tuli ja tallas Eesti maad enda omaks, tuli ja tallas eesti naised enda omaks”. Naiste ohvristaatus kantakse üle kogu rahvusele.   

Olgu selge, et popkultuuri võtete kasutamine ei tee ühtki teost iseenesest pealiskaudseks. Vastupidi, rokkiva stiilikollaaži ühendamine ajalooliste traumade teemaga, mida  käsitletakse ilukirjanduses pigem hardas ja mõtlikus stiilis, on „Puhastuse” romaaniversiooni üks huvitavamaid jooni. Küsimus on aga selles, millise tulemuse mingid vormilised valikud annavad. „Puhastuse” puhul seab melodramaatiline loo vorm selged piirid sellele, kuidas Oksanen saab ajalugu kujutada. Eestlaste ajalugu on ohvrite ajalugu, nad ei vastuta selle eest, mis nendega juhtus. „Puhastuse” populaarsus ei tulene seega mitte ainult loetavusest,  vaid ideoloogiliselt mugavast positsioonist, mida ta lugejale pakub. 

Oksaneni „Puhastusele” ei saa kindlasti ette heita varjatud poliitilist agendat, sest Oksanen ei ole seda kunagi varjanudki. Kuid kunstiteose poliitilisi eesmärke saab hinnata ikkagi kontekstis, milles seda loetakse või vaadatakse. Mis puudutab Soome konteksti, siis Eestis on Oksanen selgitanud, et tema arvates ei ole sealne ühiskond piisaval määral tegelnud soometumise pärandiga ühiskonnas ja  kultuuris. Kuivõrd soometumise üheks tagajärjeks oli Eestis nõukogude ajal toimunu eiramine, siis peab „Puhastuse” lugu survestama Soome ühiskonda soometumisele mõtlema. Kuid Eestis satub „Puhastuse” lugu hoopis teistsuguse mälukultuuri konteksti. Eestis tuleb „Puhastus” vastu mälupoliitilisele tellimusele, mille eesmärgiks on mäletada eestlasi kui nõukogude võimu ohvreid, kellel ei olnud mingit vastutust oma ajaloo ees. Mis selles poliitilises agendas siis halba on? „Kas me siis ei olnud ohvrid?” nagu küsib üks „Puhastuse” lugeja Varraku raamatublogis. Milline on see sotsiaalne pinge, mida „Puhastus” puudutab, aga ei suuda analüüsida, vaid püüab melodraamana müütiliselt lahendada?         

1940. aastate kuhtumatu aktuaalsus nõukogudejärgses Eestis ei tule ju sellest, et kannatustest poleks piisavalt räägitud. Nende kummituslikkus tuleb sellest, et kõik inimesed ei kannatanud ühtemoodi. Eestis armastatakse rõhutada, et küüditamine ei jätnud puutumata ühtegi perekonda, kuid jäetakse seejuures ütlemata, et päris paljudes peredes  oli ka oma juunikommunist või uusmaasaaja. Palju inimesi vangistati ja saadeti kodust kaugele, paljud elasid edasi oma kodudes, aga ka nende käekäik ja valikud olid vägagi erinevad. Siin on raske ohvri-süüdlase või vastupanijakollaboratsionisti labaste vastandustega midagi peale hakata. Seetõttu on mäletajatel kõige mugavam samastuda nendega, kes tõesti kannatasid, isegi kui inimeste käekäik oli tegelikult hoopis teistsugune. Nii vabanetakse  leppimise ja kohanemise faktidega kaasnevast ebamugavusest. Eks sümboliseeri sellist mehhanismi kõige selgemini need nõukogudejärgse Eesti juhid, kes oma kommunistlikust minevikust hoolimata ajavad aktiivselt ohvri rollile üles ehitatud mälupoliitikat.     

Ohvri rolli ihaldatakse Eestis seda visamalt, mida ebakindlamad ollakse sisemiselt  oma õiguses sellele rollile. Natuke teine lugu on nende mäletajatega, kes pole Stalini aega üldse näinud. On paradoksaalne, et mida rohkem läheb manalateele neid, kes sel ajal elanud, seda kõvahäälsemalt kostavad minevikuteemalistes debattides üha nooremate põlvkondade karjed, kuidas „meie” oleme kannatanud. Kollektiivses mälus tehakse liitmistehe, mille vastuseks on „meie”, kärmelt, kuid endale  tuleks aru anda, kas vanemate ja vanavanemate kannatusi mälestatakse nende eneste pärast või soovist olla nende kannatuste „õigusjärglane”, seega surrogaatohver. „Eestlaste kannatused” on meie ühiskonnas ammu muutunud vahendiks, mille abil kompenseeritakse oma varanduslikke, hariduslikke vm alaväärsuskomplekse. Kirjandus ja kunst võiksid minu meelest sellised suundumused nähtavaks teha ja neid analüüsida, mitte võimendada.  Aga eks see poliitilise agenda hindamine ole maitseasi. Mõnede arvates on just selline mineviku mäletamise viis meile tulevikku silmas pidades kasulik, teiste arvates mitte. Iseküsimus on aga „Puhastuse” roll mälutöö tegijana, roll, mida sellele romaanile/näidendile mõnel pool on omistatud. Mälutööks ei saa pidada mineviku mäletamist sellisena, nagu me tahaksime, et see oleks olnud. Kirjandusel ja kunstil on minu arvates mõtet sekkuda nii otseselt kunstivälisesse ikka ainult selleks, et tasakaalustada valitsema kippuvaid suundumusi, tuues esile varju jäävat. Kirjandus ja kunst võiksid esitada minevikku keerulisemana, mitte lihtsama ja plakatlikumana võrreldes sellega, kuidas me kaldume seda mäletama. Siin on „Puhastuse” võrdlus Ene Mihkelsoni romaanidega valgustav. Lugedes Mihkelsoni versiooni 1940. aastate Eestist, ei saa lugeja end tunda kunagi nii mugavalt ja  turvaliselt nagu „Puhastuse” puhul. Liitmistehted, mida Mihkelson oma lugejat meievastuse saamiseks tegema sunnib, ei ole nii meeldivad ja ihaldusväärsed. Kuid vastutulematus kunstiteose poolt ja ebamugavuse tekitamine on mõtteka mälutöö eeldus. Viimasel ajal on märgata, et mõned vaatajad/ lugejad tunnetavad survet distantseeruda Oksaneni ajalookujutusest. Nad väidavad nüüd, et naudivad „Puhastust” kui  universaalset lugu süüst ja kannatustest.     

Tõepoolest, on veenvaid väitlejaid eesotsas Richard Rortyga, kes nõuavad õigust hoida poliitilised tõlgendused kunstist eemale, õigust lugeda ilukirjandust privaatse lunastuse eesmärgil. Samas teeb ettevaatlikuks see, et kunsti poliitilisus tükib olema probleem vaid siis, kui selle poliitiline agenda pole meeltmööda. Tasub vaid meenutada, millise raevuga püüti kunstitegemise õigust võtta Kristina Normanilt kuldsõduri juhtumi  puhul või Tiit Ojasoolt ja Ene-Liis Semperilt Ühtse Eesti suurkogu projektiga seoses, süüdistades neid sekkumises poliitikasse, poliitikategemises kunsti sildi varjus. „Puhastuse” puhul, mille poliitiline agenda on ilmselgelt rohkem meeltmööda, nõuavad samad inimesed õigust nautida kunsti kunsti pärast ja hurjutavad neid, kes tulevad oma rohmakate poliitiliste tõlgendustega rikkuma nende kunstielamust. Nii et mõtlemisainet elu, ajaloo  ja kunsti teemadel annab „Puhastus” või vähemalt selle fenomen küll.3

1 Linda Williams, Melodrama Revised. Refiguring American Film Genres. University of California Press, Berkeley, Los Angeles, London 1998.

2 Christine Gledhill (toim), Home Is Where the Heart Is: Studies in Melodrama and the Women’s Film. BFI, London 1987. 

3 Eneken Laanes kirjutab pikemalt „Puhastuse” romaaniversioonist ajakirja Vikerkaar detsembrinumbris.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming