Kulu Jüri kiusamine ehk Puhas leht ja tühi ruum

Ireene Viktor

Eluterve lähenemine pidevatele identiteediotsingutele, pühatutele enesekiusamistele.Mart Aas, „IDentiteet”, film-lavastus, mis tehtud kaamerata, lavastaja: H. H. Sankovsky, helilooja ja muusikaline kujundaja Tõnis Leemets, kunstnik Ivar Põllu, kostüümikunstnik Kristel Leesmend. Mängivad Nero Urke, Kristel Leesmend, Mart Aas, Sulev Teppart, Raimo Pass (Eesti Draamateater) ja Tõnis Leemets. Tartu Uus Teater, esietendus 25. X Tartus kinos Ekraan. Puhtast lehest sünnib film, tühjast ruumist teater. Hiiglaslik valge ekraan omandab nõidusliku olemuse, selle abil juhitakse vaataja meeliköitvasse filmimaailma, kus pole midagi võimatut, kus suurimadki fiktsioonid saavad tõeks. Tühi ruum moondub aga imeväel lavailmaks, kus vahetuse võlu köidab publiku ühte etendajatega. Nii teatrilavastused kui ka filmid on ühteaegu kaduvad ning jäävad. Kuigi film on püsiv ja seda saab samal kujul üha uuesti  ja uuesti vaadata, ei jää temast sellele puhtale lehele mingit märki: valge ekraan on ikka samasugune, võib-olla ajahambast pisut kolletunum, kuid endiselt valmis vaikivalt vastu võtma kõike, mida talle projitseeritakse. Teater aga, nagu me teame, kaob kohe ära ning on kordamistele vaatamata iga kord uus ja kaob iga kord jälle igavikku. Kuid teater jätab väga sügava jälje sellesse tühja ruumi, kus ennast lahti laotab, ja need paigad ei ole enam iial  päris tühjad, sest neis jäävad alati kummitama etenduste varjud, näitlejate ning vaatajate kooskõla, samuti ebakõla pudemed.

Eks ole ka kinoruum omamoodi märgilise tähendusega – valguse ja pimeduse kohtumispaik, mis kasvatab vaataja värviküllast emotsioonide tulva. Filmi puhul pole tegelikult eriti oluline, kus seda näidatakse, ekraani suurus või tooli mugavus ei muuda enamasti teose atmosfääri, teatri puhul on ruum aga tihti osake  etendusest endast, osake sellest kordumatust kogemusest, osake teatriimest. Ruumi ei saa etendusest lahutada, ilma et muutuks midagi selle olustikust. Tartu Uue Teatri lavastuses „IDentiteet” on ühendatud toimumispaiga kaudu kino- ja teatrimaagia, suurest tabula rasa’st saab tühi ruum, ühe lavastuse sünni- ja elukoht, ning sellest tühjast ruumist saab omakorda puhas leht, kus igal mängukorral näidatakse kordumatut  „filmi” ning valge ekraan on alatiseks muutunud, sest seda on puudutanud igavesti kummitav teatrijälg. Kino Ekraan on järjekordne oskuslik valik Tartu Uue teatri etenduspaikade seas, see enneolematu mänguruum on ühtaegu füüsiliselt piirav, samas avardab oma kitsikuses fantaasiat. Just teatriks mitte mõeldud lavade ja saalide kasutamine annab Uue teatri lavastustele tihti värskuse ning uudsuse maigu.

Kui film mõjub oma meediumi eripära tõttu pigem vaikimisi usutavana, siis teater eeldab vaatajalt suuremat kujutlusvõimet, kokkuleppelist uskumist nendesse väljamõeldud eludesse, mis avanevad siin ja praegu ning mida võiks kas või käega katsuda, mis aga pole ometi kunagi päris. „IDentiteedis” palub lavastaja (Mart Aas) publikul ette kujutada, et tegemist on filmiga: me mitte ainult ei pea uskuma seda, mida meile laval näidatakse, vaid peame lisaks  suutma selle enda kujutluses panna teise kunstivormi. Omapära lisab asjaolu, et lavastust ei ole püütud kuidagi filmilikumaks teha, pigem ollakse staatiline ja kasutatakse üliminimalistlikku stilistikat. Seega piisab kinosaali ekraanist ja režissööri juhtnööridest, et anda edasi kujutletavad kaadrid, ülejäänu on vaataja enda teha. Filmina see siiski ei toimiks. See oleks liialt tekstikeskne, väheliikuv ja liialt kulunud kujunditega linateos, mis ei oleks ei  piisavalt veenev ega paeluv. Mul on selle tõestuseks unenägu, kus sellest lavastusest saigi film, mis polnud aga pooltki nii tore kui nähtud etendus. Kuid „IDentiteet” ei toimiks ka pelgalt teatrina, puudu jääks terviklikkusest ja sügavusest.

Huvitaval kombel mõjub lavastus just tänu oma vormivõtetele, sellisele pealesurutud ambivalentsusele, kus tal ei lubata olla ei üks ega teine, kus mängitakse vaataja tajuga ning kus taibukate ja humoorikate võtete abil  segatakse nende kunstižanrite jälgi, nii et tekib uudne ning nauditav vaatamiskogemus. Leidlikkus avaldub näiteks kujunduses (Ivar Põllu), mis koosneb paberist välja lõigatud lapselikest šabloonidest, mis grafoprojektori(!) abil ekraanile projitseeritakse. „IDentiteet” on muigavalt päevakajaline ning meeldivalt universaalne teos, mis puudutab inimlikke küsimusi individuaalse olemise kohta lihtsas ja mõistetavas võtmes. Mart Aasa  tekst ei liugle eksistentsiaalsetes kõrgustes, vahel saab tegelaste elust küll filosoofiliselt dialogiseeritud kannatus, kuid pigem esitab näidend ausalt ja veidi uudishimulikultki meid kõiki aeg-ajalt vaevava küsimuse „kes ma olen?”. See on hamletlike kalduvustega muinasjutt XXI sajandi Eesti moodi. Traditsiooniliselt tuleb „kuningal” (Raimo Pass) surra, selleks et poeg saaks tõuke iseendani jõudmiseks ja turvalisest, ent mittemidagiütlevast keskkonnast väljarabelemiseks. Loomulikult ei kulge vastuseotsingud täiesti ilma valuta ning Kulu Jüri (Nero Urke) enesekiusamine ei vii teda küll seitsme maa ja mere taha, kuid seeeest Katkendliku Orava baari, külmale lumeväljale ning lõpuks isegi alaliselt pealetükkivasse panka, kus ta piinab välisele abile lootes oma pärimisega ka teisi indiviide, kes ühel või teisel viisil juhivad ta vastustele üha lähemale, muutes samas asjalood siiski üha segasemaks. 

Tartu Uue teatri lavastuses teeb kaasa värvikas näitlejate ansambel, kelle rõõmsameelsest ja mängulusti täis kooslusest peegeldub puhtsüdamlik tegutsemistahe, mis paneb ka vaataja tahes-tahtmata naeratama ja uskuma, et siin tehakse teatrit soovist ja naudingust ajendatult, mitte pelgalt töökohustusest. Tervitatav on Nero Urke projektis osalemine, näeb teda ju lavalaudadel küllaltki harva, kuigi ometi on tegemist väga tugeva  lavalise kontsentratsiooniga, julgete rollijoonistega ja väljendusrikka silmapaariga noore näitlejaga. Tema Jüri on humoorikalt neurootiline, parajalt tormakas, pingestatud kehahoiakuga tegelane, kelle eneseotsingutes seguneb nooruslik pealiskaudsus kibedalt unenäoliste hallutsinatsioonidega. Kõige lõbusam on Kalamaja Sokratese tegelaskuju. Sulev Tepparti esitatuna saab temast lihtne inimene, kes usub särasilmselt  oma maailmaparandajalikesse võimetesse, topib oma nina igale poole, kuhu jaksab, ning oskab oma süüdimatult siira suuvärgiga tõenäoliselt segadusse ajada ka kõige targema professori. Muide, Kalamaja Sokratese toredaid mõtteid saab jälgida ka reaalajas blogis ja kui teile tunduvad laused „lähen kööki” või „ostsin valge mütsi” esmapilgul naiivsena, siis mõelge korraks veel – võib-olla peituvad just sellistes lihtsakoelistes lausetes meie eksistentsi  tõeterad. Eriliselt vitaalsena mõjub alati Tepparti ja Raimo Passi duo, selleski lavastuses näitavad nad mitmes dialoogis partneritunnetuse meistriklassi. Kristel Leesmend kehastub oskuslikult nii särtsakaks pangatelleriks, pedantseks riigiametnikuks kui ka sensuaalseks viirastusnaiseks, on nendes üheplaanilistes, kuid tabavates rollides igati kaasahaarav.

Lavastuse muusika autor Tõnis Leemets üllatab meeldivalt  pehmehäälse raadiosaatejuhi rollis, tema emotsioonitult mahe diktsioon lisab unenäostseenile sürreaalset karskust. Mart Aas jutleva režissöörina on aga lauglevalt eneseirooniline, raamistades niiviisi kogu lavastuse konteksti. „IDentiteet” on eluterve lähenemine meie pidevatele identiteediotsingutele, pühatutele enesekiusamistele, see on tänapäeva muinasjutt ilma „ja nad elasid õnnelikult …” lõputa, sest lõppu me veel ei tea. Teame ainult  neid kulgevaid mõtteid, mille võimuses on suunata meid lohutust pakkuva ID juurde, mis erineb tõenäoliselt suuresti sellest riigi poolt väljastatavast helesinisest kaardist, millel meie isikupära ja olemasolu tähistab üheteistkümnekohaline number.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming