Kui Eesti Draamateater oleks rahvusteater

Üksteist ääremärkust pealinna esinduslava lõppenud hooajale

KADI HERKÜL

Eesti Draamateatri selle hooaja üks olulisemaid lavastusi oli Priit Pedajase Kõivu-tõlgendus „Keskmängustrateegia“ – maletaja Märt (Indrek Sammul) ja füüsik Valdu (Mait Malmsten) malelaua ääres.

Eesti Draamateatri selle hooaja üks olulisemaid lavastusi oli Priit Pedajase Kõivu-tõlgendus „Keskmängustrateegia“ – maletaja Märt (Indrek Sammul) ja füüsik Valdu (Mait Malmsten) malelaua ääres.

Mats Õun

Eestis ei ole rahvusteatrit, kuigi vähem ja rohkem tõsiseid jutte sellel teemal on veeretatud peaaegu taasiseseisvumise algusest alates. Sügisel 2001 oli kultuuriministeeriumis teemaks rahvusteatri sünd Eesti Draamateatri ja Vanalinnastuudio liitmise teel. Mõte maeti maha. Aastaks 2007 jõudis asi selleni, et kultuuriminister Raivo Palmaru soovis moodustada asjatundjate kogu, kes pidid otsustama rahvusteatri küsimuse. Toona konkureerisid sellele positsioonile Eesti Draamateater ja Vanemuine.

Eesti Draamateater (ED) ei ole küll praegugi rahvusteater, ent oma väärika maja ja uhke ajalooga – Põldroosist Panso ja Reimanist Talvini – on tal siiski kanda pealinna esinduslava roll. Järgnevad mõtted ED äsja lõppenud hooajast lähtuvad sellest eeldusest ja võib-olla ebaõiglaselt kõrgendatud nõudmistest.

Hästi majandatud, ent imedeta. Stabiilselt pea viiesaja etenduse ja rohkem kui 100 000 külastusega on ED viimastel aastatel järjekindlalt hoidnud Eesti suurima sõnateatri kohta. Seejuures on ED vaieldamatult hästi majandatud teater, kus riigi toetus ühele külastajale jääb alla Eesti keskmisele ja saalide täituvus on muljetavaldav. Publik käib ja lilli tuuakse – kui tsiteerida Juri Ljubimovi aastatetaguseid sõnu.

Aga kunstilist imet terviklavastuse mõttes ei ole EDst juba mitmel hooajal tulnud. Teenitult saavad aasta aasta järel pärjatud näitleja- ja kunstnikutööd, ent parimate rollide taustaks ei ole põnevaimad lavastused. Kaugel sellest, et auhinnad või festivalikutsed oleksid objektiivsed mõõdupuud, aga mõtlemise koht siiski.

Kahetsusväärselt ei pidanud repertuaaris kuigi kaua vastu ka 2012. aasta Eesti parimaks lavastuseks pärjatud „Nelipühad“, lavastajaks Mladen Kiselov. Tagantjärele on raske öelda, kas turundus võinuks siin imet teha. Kuigi tundub, et näiteks naabermaja Estonia tegevus „Tannhäuseri“ parima lavastuse staatuse teadvustamisel ja müügiargumendina kasutamisel on olnud märkimisväärselt tõhusam.

Olulisem ja mõtlemapanevam, et sama muster kordub viimastel aastatel järjepidevalt – mis tahes keerukamad või ootamatumad tekstid ei suuda köita ED suure saali publikut ning lavastuste eluiga jääb teenimatult lühikeseks.

Suure saali needus? Lõppenud hooajal tõi ED välja seitse uuslavastust. Arv on väiksem kui eelmistel aastatel (10–12 esietendust), ent tasub arvestada, et tänavu ei lisandunud uusi suvelavastusi. Seejuures on seitse uut lavastust kahe põhisaaliga repertuaariteatri kohta ilmselt üsna alampiirile lähedane hulk, et tagada igapäevastele külastajatele piisav vahelduslikkus, 40 näitlejaga trupile mõistlik rakendus ning – viimase, ent mitte vähemolulisena – võimalus võtta kunstilisi riske nõnda, et üksiku uuslavastuse ebaõnnestumine ei lööks auku teatri mängukavasse.

Mis jääb hooajast kilbile? Madis Kõivu „Keskmängustrateegia“ võimsa eesti näitekirjanduse rea jätkuna, ehkki mitte Priit Pedajase parima Kõivu-tõlgendusena. Nina Raine „Hõimud“ väärt nüüdisaegse maailmadramaturgia esindajana. Pipsa Lonka „Laulud halli mere äärest“ kui näide üllast riskeerimisest materjaliga, mis väärib tutvustamist, aga pani juba esietenduse vaheajal kõhklema – kuidas õnnestub seda lavastust ED suures saalis müüa. Esimese hooga tekitasid „Laulud …“ tunde, et kuni ED-l pole oma black box’i tüüpi saali, võiks mõnele lavastusele otsida mängupinda teatrimajast väljaspool – meenusid näiteks aastatetagused teatriõhtud kino Oktoober räämas ruumides, kuhu Pipsa Lonka ullikesed ilmselt imeliselt sobinuksid.

Aga ehk on õigem ja väljakutsuvam mõelda hoopis teisipidi: mida saaks ja võiks teater ette võtta, et suure saali mängukavast ei otsitaks ja eeldataks üksnes komöödiaid? Et „Tuha ja akvaviidi“ kõrval ilutseksid „välja müüdud“ punased täpikesed ka „Laulude …“ etenduste kohal ja tänaõhtune komöödiapublik tuleks järgmisel nädalavahetusel õhinaga vaatama tragöödiat.

Et see ei ole teostamatu unelm, tõestas tosin aastat Londoni National Theatre’t juhtinud Nicholas Hytner: välja müüdi nii revüülik „Great Britain“, visuaalne epopöa „Sõjaratsu“ kui ka padutõsine „Medea“.

Kuid miskitpidi joonistuvad kolme tänavuse uuslavastuse pealt üsna hästi välja veel mõned ED repertuaari nõrkused ja tugevused (tänavu on mängukavas 27 lavastust, millest vanim – „Rahauputus“ – esietendus aastal 2002).

Esinduslik eesti valik. Vaieldamatult missioonitundeline ja jõuline on eesti nüüdisdramaturgia haare ja osakaal nii uuslavastuste hulgas kui ka mängukavas tervikuna: Madis Kõiv, Indrek Hargla, Tõnu Õnnepalu, Mika Keränen, Andrus Kivirähk. Pilt on mitmekesine ja esinduslik nii temaatikalt kui ka žanriliselt.

Samuti on igatpidi kiiduväärt ED järjepidevus eesti värske näitekirjanduse kirjastamisel. Ehkki – vast tasuks üle vaadata turundusvõtted. Miks ei võiks tekstiraamatu triipkoodiga vautšereid müüa Piletimaailmas juba koos teatripiletiga? Kas näitemängud võiksid olla kättesaadavad ka e-versioonis? Minupärast võiks teatriraamatuid vaheajal osta kas või konjaki- ja kohviletist.

Ma olen siin juba olnud. Plussmärgiga on ka tänapäeva Euroopa dramaturgia esindatus ED viimaste hooaegade mängukavas, kus tänavustele Pipsa Lonka ja Nina Raine uuslavastustele pakuvad või on hiljuti pakkunud tausta John Hodge, Tom Stoppard, David Hare, Eric-Emmanuel Schmidt.

Tõsi, on ka juhuslikuna mõjuvaid valikuid. Näiteks aprillis esietendunud A. R. Gurney „Sylvia“ – ilusa dialoogi ja kenade rollidega lugu, aga aastaid tagasi juba Endlas mängitud ja mitte teab kui väljakutsuv materjal. Näitekirjanikud Will Eno, Sam Holcroft, Clara Brennan, Florian Zeller jt ei ole Gurney’st kindlasti kehvemad, ent Eestis veel mängimata. Seega võiks „ma olen siin juba olnud“ kogemusele eelistada värsket ja tundmatut.

Teistmoodi küsimärgi viskas õhku tänavu esietendunud „Viimasel minutil“: hästi kirjutatud, harukordne näitemäng kolmele väga vanale näitlejannale (autor on tegelaste vanuseks kirjutanud 80+), aga millegipärast ei kasuta ED oma näitlejavõimalusi ning lugu esitavad 20 aastat tegelastest nooremad näitlejannad …?! Hästi esitavad!

Kas klassika ei kõneta? Aga klassikat ei ole. Eesti klassikat üldse ei ole. Mitte et meil seda oma väärtdramaturgiat väga valida oleks. Muidugi on inglastel, prantslastel, hispaanlastel lihtsam. Aga Kitzberg, Tammsaare, Vilde, Luts, Kross? Londoni National Theatre’ hooaega ei kujutaks ette Shakespeare’ita. Comédie Française ei saaks Molière’i, Racine’i või Labiche’ita. Kaugel sellest, et muinsuskaitse peaks olema teatri kreedo, aga „Kuningal on külm“ või „Juudit“ või „Tõde ja õigus“ – kas mõni meie oma lugu tõesti ei lähe vaatajale korda?

Nutune on viimastel aastatel seis ka maailmaklassikaga. Vaid üksildased „Veneetsia kaupmees“ (2011) ja „Kolm õde“ (2012), mõlemad tänaseks repertuaarist kadunud. Lisaks suvelavalt väikesesse saali kolinud Eugene O’Neilli „Saatuse heidikute kuu“. Jajah, Panso ju ütles, et kui klassika ei kõneta tänapäeva, siis ei ole see praegusele põlvkonnale klassika. Siiski tundub klassika puudumine ED repertuaaris pigem mõtteloidusena. Et miski Sophoklesest Ibseni, Shaw, Ionesco või Beckettini ei kõneta?

Selles osas oli mõtlemapanev Mari-Liis Küla 90. sünnipäeva näitus, mis talvel peatus viivuks ka ED jalutussaalis ja tuletas kavandite kaudu meelde, keda kõike mängiti: Majakovski, Brecht, Tammsaare, Schiller … Tõsi, lõppev hooaeg tõi ED kavva Dostojevski „Vennad Karamazovid“, kahjuks dramaturgiliselt väga nõrga kompositsioonina.

Ajalugu. See on EDs puudu. Paar pisikest büsti publiku jalutusruumis … ja vist kõik? Aga on ju, keda mäletada: Põldroos, Eskola, Talvi, Järvet, Otsus, Mikiver, Hermaküla, Viiding, Kibuspuu, Krjukov. Vaid juhuvalik.

Tänapäev. „Ma ei taha näha, kuidas mustkunstnik saeb kastis naist pooleks. Ma lähen ja naudin seda,“ on öelnud Ita Ever. Teatrimaagiat ei pea pulkadeks lahti võtma, aga proovisaalist ja lavasügavusest välja tulemise võimalusi tasuks vähemalt kaaluda. Tallinna Linnateater katsetab „Kontakti“-õhtutega, NO99 pakub sissejuhatusi etendustele, Rakvere teater, Endla ja Ugala tegutsevad aktiivselt ühismeedias. Kui teatrimaailmast veidi eemale vaadata, siis on näiteks Eesti kunstimuuseumil aukartust äratav hulk ja valik taustaprogramme. Tähelepanu väärivaid enese positsioneerimise võtteid katsetavad kinod Sõprus ja Artis. Ehk peitub kusagil siin, turunduse ja kunsti läbimõeldud kombinatsioonis, ka võimalus suure saali publiku ootuste voolimiseks?

Majast välja. EDd näeb Tallinnas, Pärnu maanteel. 2013. aastal oli ED riigi rahastatavatest teatritest kõige paiksem. Muidugi on külalisetendused kahe teraga mõõk, sest ringreisi piiratud tingimustes kipub osa lavastusest kaduma minema. Samuti on selge, et enamik ED töid ei sobitu oma tehniliste nõudmiste tõttu isegi väga hästi renoveeritud kultuurimajade lavadele. Aga teatribussid, teatrirongid, teatrireisid …? Mitu teatrit väljaspool pealinna (nt Vanemuine, Endla, Rakvere teater) on selles mõttes käitunud nutikamalt ja vastutustundlikumalt.

Miks 40 näitlejat? ED hingekirjas on praegu ligi 40 näitlejat. Nende seas on inimesi, kellel ei ole repertuaaris ainsatki rolli, ja neid, kellel teha üks-kaks episoodi. See on raiskamine. Mitte palga­kulu, vaid inimeste närutamise mõttes. Mis sunnib küsima: kas trupp peab olema just nii suur? Ehk piisaks 40 näitleja asemel 25st? Või 30st?

Sellele küsimusele vastamiseks on vaja perspektiivitunnet: millised on järgmiste hooaegade plaanid, keda lavastajad osades näevad, aga ka – kes on need tippnäitlejad, kellele tuleks spetsiaalselt näidendeid otsida? Muidugi, selline raamatu­pidajalik lähenemine on kusagilt ahistav: kui tekib geniaalne idee, siis tuleb leida sellele esitajad ja teater peab selleks proovikiviks valmis olema. Aga kunstilise plahvatuse (l)ootus ei õigusta pikaajalise plaani udusust.

Lavastajate lühike pink. Selle hooaja lõpuks on ED hingekirjast läinud Merle Karusoo ja Ingomar Vihmar. Seega on jäänud teatri koosseisulisteks lavastajateks peanäitejuht Priit Pedajase kõrval Hendrik Toompere ja Uku Uusberg. Sisuliselt on vastutus repertuaari eest vaid Pedajase ja Toompere õlul, sest üsna arusaamatult on 2012. aastast EDs lavastajana ametis olev Uusberg teinud tööd pigem majast väljaspool ning toonud kolme hooaja jooksul koduteatris välja vaid ühe lavastuse. Mispärast? Igatahes on lavastajate pink rahutusttekitavalt lühike.

Külalislavastajate viimaste hooaegade nimekirja ei oska ma ühe nimetaja alla kokku võtta. Teet Kask, Margus Kasterpalu, Sander Pukk, Kristel Leesmend jt. Aga miks mitte väga heas vormis Madis Kalmet või Andres Noormets? Või sootuks keegi välislavastaja? ED renomeed ja võimekat ning paindlikku näiteseltskonda arvestades ei tundu näiteks mõne Venemaa tipptegija Tallinna ahvatlemine ju võimatu.

Kõrvalepõige. Möödunud aasta lõpus asusid Londoni National Theatre’t paaris­rakendina vedama lavastaja Rufus Norris ning Channel 4 filmi- ja draamajuhina imetlust pälvinud Tessa Ross. Briti ajakirjandus tervitas neid kui unistuste tandemit. Vähem kui kuus kuud hiljem teatas Ross lahkumisest: „Vastutama peab üks inimene.“ Kõrvaltvaatajana on võimatu öelda, kas ED kunstilise ebamäärasuse üks põhjusi võib peituda kahe loovisiksuse – direktor Rein Oja ja peanäitejuht Priit Pedajase – võistlevates ambitsioonides ja tõekspidamistes.

Riskantne on väita, et EDs on midagi väga valesti. Pileteid ju ostetakse ja teatrimaja on õhtuti valge. Ometi tundub, et kusagilt pöörleb see teater tühikäigul omaenese telje ümber. Andekad näitlejad kordavad ennast, uuslavastused tulevad „käib küll“ konveierilt, seoseid hooaja repertuaarivalikus on raske hoomata, sära ja sihtmärk on kadunud. Ning keeruline on sõnastada, milline teater on ED, mis teda teistest eristab, mis asja ta ajab?

Need ei ole retoorilised küsimused. Aga neile ei saa vastata direktor või peanäitejuht kabinetiüksinduses. Enesele otsa vaatama peaks ED üheskoos: teatrijuhid, lavastajad, kirjandustuba, näitlejad, turundusinimesed. Et leppida kokku selles, kuidas ja kuhu võiks Eesti Draamateater liikuda, mis on tema olemasolu sisu ja eesmärk.

Sest loo alguses tsiteeritud Juri Ljubimovi mõttele eelnes tegelikult veel üks lause: „Teater võib ammu surnud olla. Aga publik käib ja lilli tuuakse.“

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming