Isa on lihtsalt isa

Maarja M?

Kas veidi ekstravagantne ühe pere lugu või karikatuurne iga pere lugu? „Meie isa, kes sa oled…”: noorem poeg – Leino Rei, ema – Marika Aidla, vanem poeg – Tanel Jonas ja isa – Hannes Kaljujärv. SVETA BOGOMOLOVA

Mart Kivastikust on XXI sajandi eesti teatris saanud märgiline autor, kelle loominguline Nokia on justkui ühiskonnakriitilised kultuuriloolised näidendid: „Külmetava kunstniku portree”, „Põrgu wärk”, „Kits viiuli ja õngega”. Olgugi et see nii päris ei ole („Teener”, „Sõdur”),on kuidagi omamoodi ootamatu ja isegi värskendav vaadata 2008. aastal esmakordselt lavastatud teksti, mis valminud 12 aasta eest. Hoolimata sellest, et näidendi puhul võib märgata Kivastiku viimase tosina aasta arengut tekstilise küpsuse poole, liigitub „Meie isa, kes sa oled…” igihaljaste tekstide nimistusse. Turgenev kirjutas isade ja poegade põlvkonna konfliktist XIX sajandil, Kivastik XX, küll keegi kirjutab ka sel sajandil.

„Meie isa…” on kas veidi ekstravagantne ühe pere lugu või karikatuurne iga pere lugu. Isa ja kaks poega moodustavad teineteisest mööda rääkiva kolmnurga: vanem poeg (Tanel Jonas) jumaldab isa (Hannes Kaljujärv), isa nooremat poega (Leino Rei), noorem poeg püüab elus seatud eesmärke. Peres on ka ema (Marika Aidla), kelle kuju on sündmuste toimumise 2-päevaku ajaks taandatud vaid kasijaks-koristajaks ja selleski rollis kerge handicap’iga.

Hannes Kaljujärve isa on isemoodi mees, kes armastab ajuti taeva poole ulguda. Tema jaoks ei kehti tavalised elamise normid, pigem kannustavad teda suuremad eesmärgid, nagu enese ohverdamine ühiskonna üldiseks hüvanguks. Selleks on isa mõelnud ja fikseerinud oma isiklikku päevikusse tähtsaid mõtteid iga-mehe-Mekas – WCs.

Tanel Jonase mängitud nimetu esiklaps ei ole endale elus suuremaid sihte seadnud. Aeg-ajalt taandub ta oma personaalmaailma, lesides madratsil, kuulates muusikat, siis jälle tuleb sealt välja, et tegeleda oma eeskuju (jumala?) – isa – mõistmise ja toetamisega. Igal inimesel on tarvis edasiliikumiseks mingeid orientiire ning eeskujusid: vanem poeg on valinud selleks isa. Ta on võtnud omaks isa loodud maailma ning püüab sinna kõigest hingest sobituda, hoolimata, et ta sellest lõpuni aru ei saa (ulguda isa kombel, teadmata miks).

Noorema poja Rauli maailm aga asub kodust väljaspool, seal, kus eesmärgid leiab hariduse-armastuse-karjääri kolmikust. Ta teab, et juristiks saamiseks tuleb õppida ja teha ära matemaatika kontrolltöö. Et aga saavutada see hullumeelse isa juhitud kodus, on ta sunnitud teismelise kombel isoleerima end kõrvaklapistatult jou-mehe kapuutsi sisse ja ignoreerima ümbritsevat. Küllaltki raske ülesanne, kui isa on kõikide traditsioonide vastaselt just noorema poja valinud enda mõistjaks ja ideede edasikandjaks.

Ema on lavastuses foonitegelane. Tema panus mehe väljakujunemisse on olnud märkimisväärne. Lavastuse matiundilik avastseen punase valguse ja tangoga viitab naise kunagisele muusaks olemisele, kuid üldises tegevuses on ta kurnatud koduperenaine, kes justkui loob meestele kodu-maailma, kus nad saavad mitte midagi tehes mõelda. Ta liigub graatsilis-aeglaselt tagalava tõstetud serva mööda, kattes ja koristades, kutsudes sööma, pestes ja kuivatades pesu, päevitades ja võimeldes – päev nagu iga teine.

Näidendi pealkirjast tulenev jumalik alatoon on lavastuses ilmselge. Kuid palju ilusam on mõelda, et lõppkokkuvõttes peitub konks selles, et isa on lihtsalt isa. Kui isa ronib puu otsa, et end inimkonna hüvanguks ohverdada, siis võib teda jaatada või eitada, kuid kui ta ähvardab surra, siis on mõlemad poisid valmis endast andma kõik, et teda päästa – kästa ja keelda, laulda ja mängida korvpalli… Sest lõppude lõpuks on isa lihtsalt isa. Kuid, et inimesed on sajandeid elanud vanemate kaotusega leppides, kaasneb siingi isa surmaga teatud muutus: vanem poeg tundis vabanemist maailmast, millest ta päris hästi aru ei saanud, kuid mida andunult järgis. Nooremat poega, kes seni oli ennast näidanud majapidamise kõige küpsema kujuna, valdas peataolek – hoolimata sellest, et isa oli tema jaoks keegi, keda ignoreerida, oli teda vaja.

„Meie isa, kes sa oled…” on Margus Kasterpalu lavastuses küllaltki minimalistlik ja selgepiiriline. Lisaks teksti kordustel põhinevale lihtsakoelisusele oli häirivaks elemendiks vaid valesti valitud ruum. Athena keskuse kinosaal mõjub lavastuse kontekstis liiga dekadentlikult: labasusele kalduva kujunduse ja ruumi suursugususe vastandus kriipis liialt silma ja häiris vastuvõttu. Kasterpalu on väga soe looja, kelle lavastuste võlu peitub inimlikkuses ja lihtsuses. Athena kinosaali suursugususes on seda aga raske saavutada – lavastuse minimalism mõjus siin siiski liiga keeruliselt. „Oma draama 2006” raames sama meeskonna poolt esimesel lugemisel olnud tekst oli tühjas Lutsu teatrimaja saalis palju efektsem ja mõistetavam. Nüüd tuleb vaid huviga oodata järgmisi etendusi Saueaugu teatritalus, kus vaatajale jõuab ehk lähemale see, millest räägib lavastus tegelikult.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming