Endla teatri DJ usaldab intuitsiooni

Ingomar Vihmar: „Teades ennast, ega ma teatri loomingulise juhina suuda oma olemust eriti muuta. Võib arvata, et Endla läheb hoopis natuke minu nägu.“

TAMBET KAUGEMA

Oktoobri viimasel päeval tõi Pärnu Endla uus loominguline juht Ingomar Vihmar teatri suures saalis lavale oma esimese lavastuse selles ametis, Tennessee Williamsi legendaarse draama „Tramm nimega Iha“.

Veebruaris saab sul täis esimene aasta Endla teatri loomingulise juhina. Millised olid su varasemad kokkupuuted selle linnaga ning kas ja kuidas on Pärnu selle aastaga sinu silmis ja teadvuses muutunud?

Ingomar Vihmar: Teatritöiselt tähendavad minu varasemad kokkupuuted kolme siin tehtud lavastust: „Hea lugu“ (2001), „Kokkola“ (2007) ja „Külmale maale“ (2010). Mis aga linna puutub, siis minu ema kolis kümmekond aastat tagasi ootamatult Pärnusse, seepärast olen ikka aeg-ajalt siinkandis käinud. Kui aga minna tagasi lapsepõlve, siis linnana oli Pärnu mulle üsnagi kauge, küll aga teadsin hästi Endla teatrit. Tegelikult teadsin lapsena kõigist Eesti teatritest päris palju, vaatasin lavastusi nii palju kui võimalik. Endlal oli minu silmis kindel koht ja kuvand, mingi oma nägu. Seega, viimasel ajal on tulnud Pärnu linn mulle aina lähemale ning on nüüd juba päris lähedal, ent siiski, selleks et olla täiesti kohal, läheb tarvis ikka palju rohkem aega.

Otsus tulla Endla loominguliseks juhiks oli mul teadlik ja selge, ehkki veel kolm aastat tagasi ma isegi ei mõelnud millelegi sellisele. Natuke meenutab see seda, kuidas suitsetamise maha jätsin: ühel hetkel tekkis lihtsalt tunne, et kui nüüd maha jätta, siis on see väga lihtne. Kuigi paistab, et need pole võrreldavad asjad, olen langetanud mõlemad otsused ju enda kasuks, ei midagi muud. Otsus tulla sellesse teatrisse oli rõõmus otsus. Kindlasti tuleb mul siinses töös ka tagasilööke, kahtlemisi, leina eelmiste asjade pärast ning kõhklusi, kas see, mida teen, on ikka õige ja mida ma üldse täpselt tahan. Ikka hakkad võrdlema ja kahtlema, aga need kahtlused ei ole seotud selle kohaga, vaid oleksid tekkinud ka mujal.

Millistest põhimõtetest lähtudes oled püüdnud Endla teatrit loominguliselt juhtida?

Loomuse vastu ei saa. Teades ennast, ega ma teatri loomingulise juhina suuda oma olemust eriti muuta. Võib arvata, et Endla läheb hoopis natuke minu nägu. Kui silmitseda minu lavastusi ja seda, kuidas need on sündinud, siis ilmselt saab sealt aimu ka teatrijuhtimise metoodika kohta. Mingit master plan’i mul enamasti pole, et kavandan pikalt ette ja siis lähen mingis kindlas suunas. Ma ei mõtle asju enne valmis ega pane täpselt paika, pigem lähtun intuitsioonist, valiku langetan südame järgi ja lasen siis asjadel lihtsalt juhtuda.

Muidugi, Endla loomingulise juhina pean seadma sihte, organiseerima ja valikuid tegema, kuid selle tarvis on mul teatris abiks hulk inimesi. Lavastades olen õppinud, et kõige tähtsam on usaldus, sest sellest sünnib kohusetunne ja vastutus. Kontrollimine ja suunamine, kui sellega liialdada, ajab aga näitlejad ja üldse loomingulised töötajad krampi, pärsib nende osalemissoovi. Ilmselt elus ongi kõige raskem usaldada, kontrollida on palju lihtsam.

Mitmeski oma lavastuses oled olnud ise laval, keerutanud heliplaate ja loonud niiviisi etendusele helikujunduse. Kas sellise tegevuse saab laiendada ka teatrijuhtimisele ja nimetada sind Endla teatri DJks?

Miks mitte, see võib olla päris asjakohane võrdlus. Kui lasen DJna laval muusikat, olen ju muusikalise kujundajana osaline, ka lavastus sünnib tihtipeale koostöös näitlejatega ja paljuski kohapeal. Iga etendus on uus ja omamoodi, paljusid asju pole me näitlejatega enne täpselt kokku leppinudki. Me ei korda mingeid mustreid. Olenemata koolkonnast või stiilist on paljud teatriteoreetikud ja -praktikud lähtunud alati sellest, et teatrikunst sünnib siin ja praegu. Sirvisin hiljuti lavakooliaegseid erialapäevikuid, ka meie kursuse juhendaja Kalju Komissarov on esimeses tunnis nii öelnud. See ongi ainus, mis mind teatris huvitab. Vahel võin minna omadega rappa, eksida, ent mul pole mingit muud sihti, kui et teater sünniks ikka ja alati uuesti. Kordamises ei näe ma mingisugust loomingut, ehkki teatrikunsti loomus oleks sellega justkui tihedalt seotud: õpid mingi asja ära ja siis muudkui kordad seda. Võimalik, et suurt teatrit pole päris võimalik sedaviisi DJna juhtida, aga oluline on mulle küll, et teater oleks kogu aeg liikumises ja muutumises.

Kui palju peab Endla loominguline juht repertuaari valides „munade peal käima“?

Ka repertuaari valimine lähtub arvatavasti suuresti tunnetusest, igatahes pole ma peaga neile valikutele väga sügavalt mõelnud. Ei pea kogu aeg mõtlema repertuaari tasakaalust ja sellest, kas publik ikka tuleb. Usun, et asjad lähevad ise tasakaalu. Isegi kui mõni asi läheb täiesti pekki, siis küllap see pidi nii minema, ja sedagi saab alles tagantjärele hinnata. Aga tõsi see on, et Eestis on vaid kaks teatrit, mis peavad teenima omatulu 60%, mida on päris palju: Endla ja Eesti Draamateater. Mina töötasin ühes neist ja nüüd tulin teise.

Oma loometeel oled lavastanud nii suurtes repertuaariteatrites kui ka väiketeatrites. Oskad sa öelda, millised on repertuaariteatri peamised nõrkused?

Potentsiaalselt ei tohiks suurtel repertuaariteatritel olla väikestega võrreldes ühtegi nõrka külge. Küll aga on nii, et mida suurem teater, seda pikem on tema ajalugu, ning mida pikem on ajalugu, seda tugevamalt on teatris kujunenud välja jäigad mustrid. Mingeid asju on kogu aeg nii tehtud ja teisiti enam ei taheta. Niisugused mustrid on ka perekonnas, ühiskonnas, üldse igal pool, ja neist on väga raske välja murda, vaadata asju teise pilguga. Arvatavasti on oma mustrid ka väikestes teatrites, need hakkavad kohe tekkima, kuid erinevus on selles, et projektiteatrites inimesed pidevalt vahelduvad. Inimsuhted aga loovadki neid mustreid. Seega, kui inimesed vahelduvad, siis mustrid ei teki nii ruttu või neid lõhutakse kogu aeg. Eks sama juhtub ka repertuaariteatris, kui tuleb uus juht ja kutsutakse uusi näitlejaid: tekib võimalus, et midagi hakkab sündima, uus vaatepunkt ja uus elu.

Sügisel liitusid Endlaga Märt Avandi, Meelis Rämmeld ja Kleer Maibaum-Vihmar. Päris kena saak. Kas trupp on nüüd optimaalse suurusega?

Pärnu publik armastab väga oma teatrit ja on sellele truu, oma näitlejaid tullakse ikka vaatama ja jälgitakse nende käekäiku. Esimese asjana Endlasse tulles tajusin, et tuleb taasluua see heal tasemel trupp, keda publikul oleks armastada ja hoida. Lähiajal on Endla trupiga liitumas veel inimesi, kes aitavad teha seda tugevamaks. Eks kõik sõltub sellest, keda annab mujalt siia ära meelitada. Optimaalselt võiks trupis olla 21 või 22 näitlejat

Milline teatrilaad vastab kõige rohkem sinu maitsele? Mis sind teatrit vaadates huvitab?

Mõistan, et lähen nüüd kohe vastuollu teatriterminitega. Muidugi on olemas lavastused, need valmivad mingi grupi inimeste osavõtul, tähtis on ka aeg, millal lavastus sünnib, samuti nagu see, mis toimub parajasti väljaspool teatrit ja võib mõjutada lavastust. Ent mul on üha raskem rääkida lavastusest kui millestki staatilisest ja jäävast. Alguses on mitu kuud proove, siis tuleb esietendus, seejärel antakse selle lavastusega kuude viisi etendusi – on kuidagi loodusseaduste vastu uskuda, et selle aja jooksul midagi ei muutu ja kõik jääb nii nagu on. Kui kirjutatakse või räägitakse mõnest lavastusest, et see on selline ja selline, siis tegelikult käib jutt vaid ühest etendusest, mida satuti nägema. Järgmise päeva etendus võis olla hoopis teistsugune.

Oma eriskummalise teatrimaitse illustreerimiseks saan tuua kaks vastandlikku näidet: üks on Endlast ja teine Von Krahli teatrist. Tosin aastat tagasi sattusin juhuslikult nägema Endlas Raivo Trassi rahvalikku lavastust „Õitsengu likvideerimine“. Ilma igasuguse irooniata, see oli minu elu üks vägevamaid teatrielamusi. Tagantjärele olen kuulnud, et näitlejad suhtusid sellesse päevakajalise sisuga lavastusse kerge üleolekuga, kuid minu arvates sündis nähtud etendusel midagi totaalset – kõik toimis. Tükk aega ei julgenud ma sellest elamusest teistele rääkida, vist kartsin, et mind peetakse debiilikuks, keegi ei oleks mõistnud. Mõni õhtu hiljem käisin vaatamas teist lavastust, mida peeti tollel ajal Endla visiitkaardiks, ning see jättis mind täiesti külmaks. Kõik on seega suhteline.

Teine elu elamus oli Von Krahli teatri „Europiraadid“. Selles oli midagi sellist, mida ei oska sõnadesse panna: väga terav, kuid seejuures täiesti arusaamatu, kuidas nad seda tegid. Nähtud etendus andis nagu puuga pähe. Arvatavasti ütleb kahe sellise lavastuse väljavalimine minu kohta päris palju. Küllap selline olengi, täiesti seletamatu. Mulle pakuvad teatris huvi asjad, mida ei saa seletada. Kuid seejuures meeldib mulle vaadata laval ka täiesti lihtsaid inimesi, et mida nad tunnevad ja kuidas neil süda sees väriseb. Tore on vaadata laval ilma igasuguste nippide ja trikitamiseta tõelist elu, aga seda kohtab harva.

Mille järgmisena Endlas lavastada võtad?

Veebruari keskel toon Küünis välja soomerootslasest teatri- ja filmilavastaja Ralf Långbacka kirjutatud „Olga, Irina ja mina“. See tekst on olnud annotatsioonina päris pikka aega saadaval, kuuldavasti nii mõnigi Eesti teater on kaalunud selle lavastamist, kuid lavastuseni ei ole siiski jõutud. See on lugu neljast näitlejast, kellest kolm on naised, kes 20 aastat tagasi mängisid koos Tšehhovi „Kolmes ões“. Saavad kokku, meenutavad. Hästi lihtne lugu, aga seal on sees mingi tunne, mida olen kaua otsinud. Tahan lavastusega seda tunnet väljendada: tohutu igatsus, aga mitte ainult, vaid selles on ka teadmine, et tegelikult on see igatsus igati hea. Selles igatsuses on rahu. Ükskõik, kus sa oled ja mida igatsed, sa oled ikkagi kohal. Igatsuse taga on kohalolu. Ükskõik kui halvasti sa ennast tunned ja kui head nägu üritad seejuures teha, on alati olemas see rahu.

Selles uuslavastuses mängivad Kadri Adamson, Kleer Maibaum-Vihmar, Carmen Mikiver ja Jaan Rekkor, ent seejuures võiks see vabalt ollagi lugu Pärnu inimestest, mis leidnud aset just nende näitlejatega.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

TeaterMuusikaKino
Keel ja kirjandus
LR
Täheke
Õpetajate leht
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Vikerkaar