Ajatud piirajad tervendavad hinge

Pille-Riin Purje

Sõna- ja laulupõimik vältab napi tunni, tundub aga rõõmustavalt pikk  ja koos järelmõjuga veel pikem.  

“Ajatud” eesti folkloori, Uku Masingu ja Jakob Mändmetsa luule ning proosa põhjal. Esitavad Jaan Tooming, Anne Maasik, Anne Türnpu, Madli Võsoberg, Heikki-Rein Veromann. Sagar Sagitta lavastus Tartus Tampere majas 26. I.

Tampere maja kitsuke keldrisaal saab jaanuarikuu viimase neljapäeva õhtupoolikul publikut tihkelt täis. Kõik näikse olevat teadlikud, kuhu ja miks nad tulnud on. Mul endal ei olnud enne aimugi, et eksisteerib rühmitus Sagar Sagitta. Tulin Tartusse Jaan Toominga pärast, keda iga päev teatrilaval ei trehva. Alles hiljem lugesin arvutist, et Sagar on rühm näitlejaid-lauljaid, Sagitta aga üks pisemaid tähtkujusid. Ei sõitnud ma kohale arvustaja ega peegeldajagi rollis, tahtsin rahus vaadata, toimuvast osa saada, kaasa kanduda ilma kohustuse kammitsateta. Sestap ei ole ka see põgus kirjatükk siin analüüs ega tõlgendus, üksnes tänusõnad, lootusega vältida kohatut paatost.

Väikesele lavapoodiumile koonduvad osalised: šamaanitrummiga Jaan Tooming ja teised. Sõna- ja laulupõimik vältab napi tunni, aga sisutihedus aeglustab aja kulu. See tund saab rõõmustavalt pikk, koos järelmõjuga veel mitu korda kestvam. Esialgu läheb mu rabedas sisemuses ivake aega, et kohaneda ajatusega, lasta lahti oma tühiasjus rähklevast “minast”, muutuda osalejaks harjumatult intensiivses ja ometi rahustavas rituaalis, võtta vastu sõnum: (sise)maailm on avaram ja avatum, igavikulisem paik, olemise rütm jõulisem, vabam, seespoolsem kui seal õues, läve taga tundub. Ega olegi nii lihtne enesest väljuda – vastupidi, enesesse siseneda. Ilma ennast kontrolliva või ironiseeriva kõrvalpilguta. See ju erandlik kogemus.

Aeg-ajalt jään vaatama üht väikest plikatirtsu saalis, isa süles: kui Jaan Toominga sugestiivne loitsiv hääl valjeneb, katab tüdruk kätega kõrvad ja ta silmades on hirmu, aga pooleks uudishimuga. Mõtlen, mismoodi see õhtu lapse unedesse kaasa tuleb. Aga minu unne? Tunnen ju isegi, kuis Toominga ekspressiivne vägi tõmbab ja pelutab, on ühtaegu hirmutav ja tulvil sisendusjõudu. Olin Tartu teatriuuenduse kõrgajal veel ülemäära noor ja eemal, et osa saada, aga seda mõistan, et Jaan Tooming on jäänud iseendaks, otsib ja vahendab vastuseid olemuslikele küsimustele, pärib õndsakssaamise järele.

Anne Türnpu Jaan Toominga paremal käel vaikib suurema osa ajast, elab kaasa pingsa, peaaegu sünkja pilguga, kuni viimaks plahvatab temagi ürgjõulises laulus. Anne Maasiku leebe kohaloleku iseloomustamiseks sobivad Jakob Mändmetsa sõnad novellist “Piiraja”, mida “Ajatud” esitavad: tal on sõbralikud sügavad silmad, helirikas, imelikult julgustav hääl. Piiraja tähendab ses loos ravitsejat nimega Ingel, vana tarka naist, kes teeb terveks rängalt haige tüdruku kaela.

“Ajatud” tervikuna, oma minimalismis ja tungivas sõnamaagias ongi kui “piiramine”. Tervendamine. Enne sisenemist oli mu meel nukker, aga isekas, tarbetult ja tarbivalt enesekeskne. Väljudes hakkab ootamatult kerge ja rõõmus. Naeratus tükib huulile. Põhjuseta? Õhtu on valgem kui varem. “Ja kivid laulvad hääd.”