VVV:KGB meie elus

Vaapo Vaher

  KGB oli teadagi nõukaaja Saatan, imbus tumedalt kodanike eraellu ja emotsioonidesse, varitses ja valvas. Sulges ohtlikke persoone psühhohaiglatesse, segades väärakaid tervearulistega. Impeeriumi vaimuväli oli halvatud sotsiaalsest skisofreeniast, ka nüüd, tagantjärele, on võimatu klaariks saada, kes oli normaalne, kes hull. Või kes miks hulluks läks.

Aleksandra Zavjalovat peeti deemonlikult kauniks naiseks: ta soontes pulseeris vene ja kreeka kuum elumahl, ta visklev hing kargas kord suurusehullusse, siis taandus aga kartlikusse alaväärsusse. Juba teatrikooliaegu kutsus Põrjev teda mängima Dostojevski järgi vändatavasse “Idiooti”, aga tütarlaps loobus. Otsus ei tulnud lihtsalt, ühelt poolt kiskus teda vastupandamatult kuulsa režissööri kõmulisse õukonda, teisalt pelgas ta mingi alateadvusliku hirmuga äkilist kõrglendu.

Pärast teatrikooli Leningradis suunati ta pärapõrgusse, Barnauli. Näitlejannahakatis keeldus ninakalt, kirjutas kooli juhtkonnale ülbe kirja, mis trükiti ajalehes koos toimetuse mõnitava kommentaariga. Pärast seda ei tahetud teda Neeva ääres enam teatritööle ja neiu pidi ikkagi provintsi taanduma – Bresti haigutama panevalt igavasse draamateatrisse. Sealt kiskus ta mõne aasta pärast taas elu tsentrisse teine tunnustatud režissöör, Aleksandr Zarhi, pakkudes osa filmis “Inimesed sillal”. Nüüd tüdruk enam ei kõhelnud.

Rahva kiindumuse võitis Zavjalova melodraamaga “Aljoša armastus”. Ta elu keerles äkki kõditavalt. Abielu kunstnik Dmitri Butškiniga, tütre sünd. Saatuslik kohtumine Moskvast Odessasse suunduvas lennukis ameeriklasest ärimehega. Naisel hakkas lennu peal halb, mees hoolitses ta eest. Järgmisel päeval leidsid nad juhuslikult end ühest ja samast hotellist. Seejärel juba ühest toast ja voodist. Just ennastunustava andumuse aegu tungis numbrisse kamp KGB-mehi. Ülekuulamised. Selgus, et jänkist jõukur olnud spioon. Mees sunniti 24 tunni jooksul riigist lahkuma, naine vallandati paugupealt Lenfilmist. Lahutus. Peadpööritav romaan režissöör Rezo Esadzega, kes osutus despootlikult armukadedaks – Aleksandrale hakkas näima, et mees valmistub teda tapma. Tänaval tundus talle, et teda jälitatakse, ta pidi aina selja taha piidlema. Lõpuks hülgas ta Esadze.

Konstantin Jeršov kutsus Zavjalovat nõukogude esimesse õudukasse, Gogoli järgi tehtavasse filmi “Vii”. Naine keeldus hirmunult, osa näis talle liialt saatanlik. Mängides seriaalis “Varjud kaovad keskpäeval” vaenlasest naisterahvast Pistimejat, paiskus Zavjalova loomingulisse kõrgpunkti. Ta etendas ühtaegu salakavalat, tegelikkusest irdunud, kuid hingelist naist. Äkki ei suutnud Zavjalova enam filmiosast välja tulla. Ta kõndis ka Leningradi tänavail Pistimeja askeedirõivais, üleni mustas, rätik silmile tõmmatud. Istus süvenenult maja ees pingil. Või sulges end korterisse. Jooksis ümber maja, kontrollides iga põõsatagust, kus arvas redutavat KGB-mehi. Tormas surmapõlgavalt julgeolekumajja sõimama, ja kui teda hoonesse ei lastud, siis röökis KGB akende all, nõudis oma ameeriklasest armukest. Tšekistid rahustasid näitlejannat, sõidutasid ta koju. Kuni 1975. aasta sügisööl pressisid Zavjalova korterisse end  valgekitlilised tüüakad mehed, ajasid talle pikavarrukalise särgi ülle ja sõidutasid kiljuva ning lapsi taga nõudva naise haiglamüüride vahele.

Sellest ajast tähendab iga retsidiiv näitlejannale mitmekuulist karmi ravikuuri. Tütre võttis toona isa enda kasvatada, poeg osutus aga nõrgamõistuslikuks. Tänaseks on tütrest Tatjanast saanud kunstnik, ta on abielus, kahe lapse ema. Pojast kasvas aga  räpane pehmeajuline joomar, kes laseb kurgust alla nii iseenda kui ema invaliidsuspensioni.

Filmirolle Zavjalovale enam ei pakuta, ehkki seitsmekümneseks saav naine pommitab kirjadega kinostuudioid, kineastide liitu ja Nikita Mihhalkovi. Iga ravikorra järel on Zavjalova mõne kuu selge aruga, sel ajal tõmbavad ta õnge aplad ajakirjanikud. Teda intervjueeritakse, kistakse telekaamerate ette, kus vaene naine sajatab oma kaht vaenlast: KGBd ja arste. Temast luuakse märtrit, kes nõukogude võimu ja praeguse kalgi ühiskonna ohvrina on filmikunstist ülekohtuselt kõrvaldatud. Üks aktiivne reporter imbus ka ravilasse, leides kunagise rahva linalemmiku palatist, kus neliteist ähmasepilgulist naist hingitsemas üksteise kukil. Mõne aasta eest korraldati Zavjalova loominguline õhtu, saal oli rahvast tulvil, kuid näitlejanna ei tulnud. Ta haistis ürituses KGB järjekordset salajast lõksu.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming