Vanad ja kobedad keedavad sülti

Jüri Laulik

Mängufilm „Lootus tärkab” („Hope Springs”, USA 2012, 100 min), režissöör David Frenkel, stsenarist Vanessa Taylor. Osades Meryl Streep, Tommy Lee Jones, Steve Carrell jt. Mängufilm „Maagiline Belle’i saar” („The Magic Of Belle Isle”, USA 2012, 109 min), režissöör Rob Reiner. Osades Morgan Freeman, Virginia Madsen, Madeline Carroll, Emma Fuhrmann jt. Aasta alguses jõudis väheseks jäänud Eesti videolettidele kaks filmi, mis nagu kaks aariat samast ooperist: „Lootus tärkab” ja „Maagiline Belle’i saar”. Mõlema filmi puhul on peibutuseks head näitlejad, esimeses Meryl Streep ja Tommy Lee Jones, teises Morgan Freeman. Kaks lugu sellest, et aastatega tulevad küll probleemid, aga toredate inimestega saab hea tahtmise korral kõigest kenasti üle. Mõlema filmi puhul on žanriks märgitud „draama, komöödia”, aga tegemist on siiski, nagu ka mõnel pool nimetatud, pigem vanemale põlvkonnale mõeldud „romantiliste komöödiatega” ja see peaks normaalsele inimesele mõjuma nagu silt „Ettevaatust, miinid!” metsateel. Kuid ikka kribistab sees väike lootus, et žanrimääratlus on üks udutamine ja et head näitlejad teevad alati ka ekskremendist saia. Võibki kohe ära öelda, et ega näitlejatel polegi midagi viga, nad on endiselt tasemel, aga mõlemad stsenaariumid ja režissöörid on lati häbitult alla vajutanud. „Lootus tärkab” kangelaseks on 31 aastat koos elanud abielupaar, kes vajunud tüdimusse ja rutiini: naine tahaks jälle seksuaalelu elada, aga mees on kolinud teise tuppa magama ning enam huvi ei tunne. Naine võtab ühendust kuulsa seksuaalnõustajaga (Steve Carrell) ja mehe vastupuiklemisest hoolimata sõidavad mõlemad moodsa manatarga juurde.

Tungiva pilguga seksuaalpsühholoog, keda paar, eriti mees, algul häbeneb, natuke kõhklusi, mõned väikesed kulunud nipid, natuke nalja ja pärast piinlikke tõuse-mõõnu psühhiaatri ees diivanil ning omavahel lõpeb loomulikult kõik jälle trilla-trulla: vana mees on nõus taas seksima ja mõlemad on õnnelikud.

Stsenarist Vanessa Taylor („Troonide mäng”) on konstrueerinud ühe nii kulunud ja standardse loo, et isegi kaks väga head näitlejat ei suuda sellele elu sisse puhuda. „Saatan kannab Pradat” on ju ka üks sadadest tuhandetest Tuhkatriinu-lugudest, millistest filmiajalugu kubiseb, aga Meryl Streep annab maona ülbe ja külma moekeisrinna Miranda Priestly osas sellise lisaväärtuse, et film ei kao omasuguste sohu, vaid jääb vee ja mälupildi peale pidama. Nii tolle moemaailmas keerleva loo kui ka „Lootus tärkab” režissöör on David Frenkel.

Hea küll, mis siin ikka keerutada: vaadeldav film on üks banaalne lugu, kahtlaselt lähedane Rosamunde Pilcheri või Utta Danella materjalide põhjal vändatud süldifilmidele. Meryl Streepil ei tohiks ju veel „Raudse leedi” (2011) suurepärase peaosa eest saadud loorberid olla nii kuivanud, et need maitseainetopsi panna, kuigi 2009. aastal Streep juba osales ühes sellises romantilises komöödias „See on keeruline”, koos Alec Baldwini ja Steve Martiniga. Tommy Lee Jones tegi peategelasele täielikult keskendunud „Lincolnis” ainukese tõeliselt tähelepanu vääriva kõrvalrolli Thaddeus Stevensi osas. Nüüd siis todapidi.

Ehk isegi raskem juhus on „Maagiline Belle’i saar”, sest seal on kogu koorem pandud Morgan Freemani (sünd 1937) vanadele õlgadele. Tema kehastatud vesternikirjanik Monte Wildhorn on paadunud ratastoolijoodik, kes enam ei kirjuta ja on kogu maailma peale vihane. Kuid suvepuhkusel satub ta naabriks veetlevale kolme kena tütrega üksikemale Charlotte’ile (Virginia Madsen) ning kõik muutub nagu nõiaväel. Vanast kurjast alkohoolikust saab lühikese ajaga mõnus naabrionu, kes viib kasti kärakat poodi tagasi, hoiab lapsi ja hakkab jälle nii toredasti kirjutama. Muidugi on kambas ka armas pontsakas ja natuke põikpäine kutsu. Õige pisut jääb puudu, et aastaid halvatud kirjanik tõuseks ratastoolist ja tantsiks kauni naabrinnast üksikemaga tolle laste vaimustuskilgete saatel abielusadamasse. Ehk ongi film mõeldud teraapiliseks abivahendiks, mida psühholoogid saaksid jagada ning sotsiaalkodud suures ruumis näidata.

Morgan Freemanil on pikast karjäärist ette näidata osatäitmised sellistes väärikates filmides nagu „Shawshanki lunastus”, „Seitse”, Eastwoodi lavastatud „Armutu” ja „Miljoni dollari tüdruk”, kust Freeman lõpuks ka parima kõrvalosatäitja Oscari kätte sai. Nüüd siis todapidi.

Vabanduseks võiks öelda, et ju võtsid vanad ja kobedad neid kahte filmi kui kergemat lõõgastust, sest kui su vari on nii pärjatud ja pikaks veninud, siis ei jõuagi sellest võib-olla enam kunagi üle hüpata.

Juba kadunud Michael Caine, kes mängis valimatult igas filmis, kui aga raha maksti, ütles pärast ühte eriti õnnetut linateost teda kirunud kriitikutele: „Poisid, ärge mind sõimake, naisel oli uut kasukat vaja”.

Mis neis filmides siis ka head on? No näiteks, kui te vaatate ära „Lootus tärkab”, siis arukas inimene ei torma enam raamatukauplusse, et osta kotitäis raamatuid, mis „on aidanud miljonitel paaridel maailmas oma suhet parandada”. Mõlemat filmi sobib näidata ka näiteks kodus vaevlevale mitte enam esimeses nooruses emale, kes talikevadisel tänaval jala kipsi kukkus. Hooldekodudes võiks see kraam olla soovituslikus nimekirjas.

Kokkuvõttes aga soovitan teil oma haigele emale, kuni kips pole veel tõesti maha võetud, viia parem John Maddeni „Parim hotell terves Indias” – on hoopis värvikam ja vaimukam meelelahutus, kui eespool kirjeldatud kaks filmi.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming