Uus poliitiline kriitika Ameerika filmis

Mathura

  Möödunud talvel jõudis Eesti vaatajani päris mitu Ameerika filmi, mida võib eristada Hollywoodi tavatoodangust. Seda ositi põhjusel, et neis leidus uusi vormilisi lahendusi, eelkõige aga seepärast, et võis näha teisenemist Ameerika poliitilises enesenägemises. Pean siinkohal silmas filme “Kahuriliha” (rež Sam Mendes), “Süriaana” (rež Stephen Gaghan) ja “München” (rež Steven Spielberg). Tinglikult võiks loetellu arvata ka PÖFFil linastunud “Küllusemaa”. Viimase režissööriks on küll sakslasest Wim Wenders (niisamuti kui Sam Mendes on inglane), ent filmid on toodetud USAs ja teostatud sealse meeskonnaga.

 

Maailmavalitseja Ameerika

 

Traditsiooniliselt on ameeriklased Hollywoodi filmides ikka harjunud näitama ennast maailmapäästjatena. Vahel tundub, et ilma globaalse mõõtme sissetoomiseta ei suudeta enam tavalist põnevikkugi vändata. Olgu siinkohal näiteks kas või hiljuti linastunud “Sahara”, mille süžee autorid pole suutnud ilmselgelt leppida ainult lihtsa ja reaalse seikluse ja armulooga. Sellise nähtuse taga on ilmselt kas suurushullustus või siis varjatud propaganda. Ükskõik kummaga ka tegu on, näib, et see on jõudnud Eestigi kultuurikeskkonda, kui Michael Moore’i dramaatilist “9/11 Fahrenheiti” nimetati meie videolevis viimase aja humoorikamaks filmiks.

Eluterve enesekriitika loob alati positiivsust ning enesekriitiline Ameerika film on seetõttu nähtusena väga tervitatav. Tõsi, enesekriitilisi filme on Ameerikast tulnud ennegi. Nende hulgas on neidki, mis pälvinud tähelepanu ja võitnud auhindu. Enamasti on aga tegu olnud sotsiaalset laadi kriitikaga, käsitletud ühiskonnakeskseid eksimusi või mandumust. Sedasi on tule all olnud kas jäätmeid hooletult töödelnud tehas (“Erin Brokovich”), tubakatootjate valereklaamid (“Insider”), suur ja räpane narkoäri (“Traffic” jt) või muu taoline. Filmi lõpuks on kurjategijad enamasti üles leitud ja karistada saanud. Nimetatud uute filmide puhul on tegu teistsuguse kriitikaga. Siin pole tähelepanu all enam ühiskonna mandumine, vaid võimas varjatud agressioon ja manipuleerimine globaalsel tasandil. Seejuures jääb tõstatatud probleemide lahendamine kaugele väljapoole filmitegija ja vaataja võimu ja haaret. Nende filmide lõpus ei saa öelda: “See probleem on nüüd lahendatud. See viga on parandatud. Maailm on kujutatud tegude tulemusena juba muutunud.”

Mõnevõrra sarnaseks laineks Ameerika kinos võib pidada 70ndate lõppu ja 80ndate algust, kui tuli välja mitu filmi Kaug-Ida sõdadest. Ka nendes ei olnud ameeriklased üllaste kangelaste rollis. Kuulsaimad on kindlasti Francis Ford Coppola “Tänapäeva apokalüpsis” ja Oliver Stone’i “Rühm”. Õigupoolest võib öelda, et just niisamuti nagu nüüd “Münchenis”, “Kahurilihas”, “Küllusemaas” ja põhimõtteliselt ka “Süriaanas”, puudusid ka nondes filmides üldse kangelased. Eelkõige kehastavad tegelased ohvreid – kui mitte füüsilises, siis vähemasti vaimses mõttes. 

 

Kõik pole nii, nagu paistab

 

Filmi “Süriaana” plakatilause (ehk omamoodi resümee) on “Kõik on omavahel seoses” (“Everything is connected”). Sõjad on seotud äriga, võim on seotud kasuga, üks leer on seotud teisega ja ei tasu üllatuda, kui lõpuks on must seotud valgega. Nagu ilmneb Spielbergi “Münchenis”, kus ei ole küll otsest kriitikat Ameerika pihta, ei tasu kunagi liiga kindel olla poliitiliste leeride lahususes. (Kaudselt võib siiski ka “Münchenit” vaadelda Ameerika suhtes kriitilisena, arvestades, et Ühendriigid on kujutatavas konfliktis aastakümnete jooksul selget eelistust omanud.) Tavalisel inimesel on raske kõiki seoseid läbi näha. Palju asjaolusid ja fakte selgub alles aastate pärast.

Eks niimoodi juhtubki, et alles aastal 2005 tuleb Sam Mendes välja filmiga, mis kajastab Kuveidi sõda aastal 1991. Juba filmitutvustuses öeldakse ära, et see film on sellest, kuidas tegelikkuses ei näinud Kuveidis toimunu üldse nii välja, nagu seda meedias tollal paista lasti. Sarnaselt Stone’i “Rühmaga” näidatakse siingi “sangarite” moraalset laastatust ja hingelist tühjust ning sõja poliitilise põhjendatuse küsitavust. See kõik näib ilmsena, ehkki sellest polnud sõja toimumise ajal palju juttu. Kui üldse.

Sarnasele problemaatikale viitab ka Wendersi “Küllusemaa”. Filmis on käsitletud küll teistsugust paika ja aega, 11. septembrile järgnenud perioodi kusagil Los Angelese äärelinnas, ent siingi tõstatatakse küsimus, mis tegelikult on tõene. Selliste kujunditega nagu kodutute hordid Los Angelese tänavatel, paranoiline isehakanud terroristiotsija ja süütu araablase mõrv narkouimas noortekamba poolt näidatakse Ameerikat siin värvides, millisena me ei ole harjunud seda tavaliselt nägema – vaesuses, hirmus ja segaduses. Filmi lõpustseenis, mis leiab aset kaksiktornide varemete ees, joonistuvad Wendersi taevasse sõnad “Truth Some Day” “Ühel päeval saame ehk ka tõe teada”. Ent on see küllusemaa, kus napib tõde?

 

Võluaine nafta

 

Stephen Gaghani filmi “Süriaana” algusse jääb irooniline märkus: “Kui autod just veega sõitma ei hakka, on maailma kõige kiiremini kaduv maavara nafta ning 90 protsenti sellest asub Lähis-Idas.” Pole ime, et sellise ressursi himustajaid on palju. Pole ime ka see, et isegi kui leiduks selline hüpoteetiline auto, mis sõidab veega, kõrvaldataks see ilmselt kiiresti kasutuselt hirmust nende kaotatud miljonite pärast, mis jääksid sel juhul nafta müügist saamata. Ehkki “Süriaana” puhul on tegu dokumentalistikast fiktsiooniks mugandatud looga, on siiski piisavalt põhjust uskuda siin kujutatud printsiipide reaalsusse. Olgu nendeks siis suurriigi omakasupüüdlikud huvid väiksema riigi loodus- ja tööjõuressursside suhtes, armutu heitlus majanduskasu ja suurema turuosa pärast ning korruptsiooni sissekodeeritus süsteemi. (Üks meeldejäävamaid lõike filmist on kindlasti Ameerika naftafirma esindaja tundeküllane sõnavõtt teemal “Korruptsioon ongi meie edu põhjus!”.)

“Süriaana” eriline kunstiline väärtus seisneb oskuses astuda otse kõige õrnemale kohale – inimsusele. Seejuures tehakse seda siis, kui seda kõige vähem oodata. Ohvrid hukkuvad ja need “süütud”, kes ellu jäävad – vaataja sealhulgas – kogevad valulist vabanemist illusioonidest. Algul eraldi kulgevad süžeeliinid jooksevad kokku ning toimub plahvatus. Ametnikud suruvad üksteisel kätt suurvõimule ebasoodsa araabia troonipärija tapmise puhul – maailma tulevikku on endale soodsalt muudetud.

Loomulikult on film kõigest film ning suhteliselt kerge on öelda, et tegelikult kõik ikka nii ei olnud – vähemalt mitte päris nii. Siiski on selge, et nimetatud filmid ei ole sündinud tühjalt kohalt ning seal ei kritiseerita mitte ainult minevikus toimunut. Nende filmide autorid peavad vajalikuks osutada valupunktidele ka praeguses ajas. Pole ju keeruline näha Iraagi ja Iraani vastases agressioonis ja ähvardustes paralleele Kuveidi sõjaga. Nende taustale viitab “Süriaanagi”, rääkides armutust tantsust naftavarude ümber. Oleks irooniline ja samas kurb, kui aasta kümne-kahekümne-kolmekümne pärast vaatame filme, mis kinnitavad praegusi sündmusi kajastades, et see, mida üldsusele näidati, oli pettus. On see paratamatu? Kas elame me kõik küllusemaal, kus ainus defitsiit on tõde? Kas püüdleme selle suunas? Kas püüdleme selle suunas, kandes loosungit “Maailmale rahu!”? Kas saab keegi üldse muuta midagi peale omaenese elu?

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming