Tartu kolmanda armastusfilmide festivali „tARTuFF” keskmes on religioon

Kaarel Kuurmaa

Segastel ja keerulistel aegadel peaks eelkõige loov anne olema see meedium, mis annab uue mõtte meie materiaalsele heaolule. Austria legendaarse režissööri Ulrich Seidli pikas dokumentaalfilmis „Head uudised” jälgitakse immigrante, kes töötavad Viini bussipeatustes ja tänavanurkadel. KAADER FILMIST

 „tARTuFF” pole kordagi olnud ainult filmifestival, st seal pole ainult filme näidatud. Peale filmivaatamise võib huviga osaleda ka teistel „tARTuFFi” raames peetavatel üritustel. Festivali filmiprogrammi laia haarde tunnetamiseks võivad vaatajad esimesel päeval võtta ette rännaku Setomaalt Türki, mis annab aimu kogu festivali kultuurikirevusest, sest ekraanidelt voolavad läbi ka Jaapan, India, Hiina, Tiibet, Suurbritannia, Ameerika, Afganistan, Tai, Lapimaa, Serbia, Iisrael, Saksamaa ja Norra. Kõikidel neil maadel ajavad inimesed oma asju ja toimetavad oma tegemisi, ent mõnesaja või mõnekümne aasta tagusest erineb meie praegune aeg protsesside kiiruse, infoliikumise ja kultuuride põimumise intensiivsuse poolest. Olgu siis põhjuseks kas meedia või immigratsioon, see kõik on tekitanud nii palju uut loovust kui ka segaseid konflikte ja arusaamatuid vastuolusid.

Jagan siiralt usku, et segastel ja keerulistel aegadel peaks eelkõige loov anne – kunst, film, muusika jt – olema see meedium, mis annab uue mõtte meie materiaalsele heaolule. See ületab riikide, mandrite ja kultuuride piirid, nii vaimsed kui füüsilised. Hea filmifestival on just selline võimalus lasta ennast ülendada ja ületada või kombata enda ja maailmaga piire. Ma loodan, et nii dokumentaalfilmide programm kui kogu „tARTuFFi” filmivalik paneb vaataja olukorda, kus ta asetab ennast kas või hetkeks kellegi teise asemele, et tekiks suurem mõistmine, austus, kaastunne ja armastus.

 

Kultuuritelk

Telkides on ikka tähtsaid ja olulisi asju aetud. Seal on reisil ööbitud, ent ajalugu teab seal antud tähtsatest allkirjadest, atentaatidest, rahulepingutest ja kohtumistest. Põhja-Ameerika põlisrahvad on kogukonna liitva tegevusena ning ka tähtsa puhastava rituaalina korraldanud juba aastatuhandeid higitelgi tseremooniaid, kus räägitakse hingelt ära olulised jutud ja taaskinnitatakse lähedust. Raekoja platsile püstitatud „tARTuFFi” telgis toimuvad aga loengud, kohtumised ja arutelud.

Jätkuks eelmisel aastal kõneldud religioonitolerantsuse teemale on tänavuse aasta esimese loengupäeva siduvaks teemaks religioon. Avakõnelejana arutleb Ringo Ringvee religiooni rolli üle muutuvas ja modernses Euroopas, järgneb suur ümarlaud teemal „Religioosne dimensioon kultuuridevahelises dialoogis”. Ümarlauda juhib Tartu ülikooli õppejõud Ain Riistan ja selles osalevad mitmete Eestis tegutsevate usutraditsioonide liikmed ja esindajad.

Kolmapäeval on juba selgelt keskmes Euroopa ja selle mitmekultuurilisus. Aasta 2008 on Euroopa komisjon kuulutanud kultuuridevahelise dialoogi aastaks, mida Eestis vahendab Avatud Eesti Fond. Londoni Westminsteri ülikooli õppejõud ja sealse demokraatia ja islami programmi koordinaator Abdelwahab El-Affendi on tänavuse „tARTuFFi” rahvusvaheliselt nimekaim esineja. Ta arutleb islami ja multikultuurilise Euroopa tuleviku üle. Päeva loenguosa võtavad kokku Tõnu Õnnepalu, Marek Tamm ja Kadri Liik, kelle teemaks kultuuridevaheline dialoog Euroopas.

Neljapäeval peab Cary Rajinder Sahwney loengu Briti kaasaegsest aasia kultuurist ja selle ilminguist filmikunstis. Reedese päeva loengud ja dokfilmid ühendavad kultuuri, spordi ja poliitika.

 

Kirev programm

Kuna festivaliga üheaegselt peetakse palju spordivälist poleemikat tekitanud suveolümpiamänge Pekingis, siis on paslik kõnelda Tiibetist ja sellega seonduvast. XIV dalai-laamast kõneleva filmi „Vankumatu tõde„ autoril Joshua Dugdale’il oli võimalus mitme aasta jooksul üsna lähedalt näha tiibeti rahva juhi tegevust ning tema püüdlusi saavutada tasakaal budistlike vaadete ja päevapoliitika karmi maailma vahel.

„tARTuFFi” programmis on filmid ja loengud kultuuride erinevustest ja sarnasustest, mõistmisest ja mõistmatusest, kohtumistest ja segunemistest, vana hääbumisest ja uue sündimisest, sest ei kultuur ega elu laiemalt saa kunagi seiskuda ja jääda samasuguseks nagu oli. Paigalseis on surm, aga kultuur sureb koos viimase loova algega. Lõppude lõpuks: austades erinevusi, austame me inimese loovat alget. Ja see ütlebki kõik.