Tants ümber tamme ja pronkssõduri

Sulev Teinemaa

Pärnu filmifestival kulges mööda tavapärast ja aastatega sissesõidetud rada: ilma suuremate üllatusteta, kuid ka pettuda ei tulnud. Pärnu filmifestivali peaauhind Lääne-Eesti käsitöötekk anti seekord poolakate Jacek Nagłowski ja Andrzej Dybczaki filmile „Gugara”, milles näeme Siberi taigas elavat evenkide vanapaari Dmitrit ja Tatjanat, kelle põdrakarja on hundid maha murdnud. KAADER FILMIST

Selleks korraks on Pärnu rahvusvaheline dokumentaal- ja antropoloogiafilmide festival lõppemas. Algust tehti kolme nädala eest Pärnu uue kunsti muuseumis ja sel pühapäeval pannakse punkt Tiibeti-teemaliste filmidega Viljandi uue kunsti muuseumis. Vahepeale mahuvad filmid veel Heimtali, Haapsallu, Rakverre, Põlva, Otepääle ja Manija saarele. Kõik igal juhul olulised paigad! Ainult Tallinn ja Tartu, kus tudengeid ja muud nooremat rahvast rohkem (kes moodustavad põhivaatajaskonna), on millegipärast kõrvale jäänud. Seitse filmi linastus ETV ekraanil, seega võis iga huviline festivalist mingil määral aimu saada.

Tänavusel, juba XXII Pärnu filmifestivalil näidati pisut üle saja filmi, selline arv on viimastel aastatel tavaks saanud, ja ei ole erilist mõtet seda suurendada. Ilmselt võib ühe käe näppudel üles lugeda friigid, kes juulikuises palavuses kõik need sada filmi ära vaatasid ning ega kõigi peale poleks tasunudki aega raisata. Nii on see ju iga festivaliga.

Mis oli teisiti kui eelmisel aastal? Soomlasi tulvil suvises Pärnus ei ole kerge öömaja leida isegi siis, kui on piisavalt raha. Mitmel viimasel aastal võis öö veeta Vanalinna gümnaasiumis võimlemismatil. Sel aastal olid uksed kinni, tehtavat remonti, kuigi ühtki töömeest liikumas ei näinud. Nii jäid ilmselt mõnedki huvilised koju. Ei olnud ka filmitöötuba ja tänavamuusikuid, puudus punane vaip, kuid see-eest näidati peale Chaplini keskuse filme Pärnu raekoja saalis. Igal juhul õige koht. Rakverest oli kohale kutsutud mõned poisid, kes filmisid magavaid joodikuid ja järgmisel päeval näitasid pilti akna tagant. Nalja kui palju.

Festivali kuueliikmelist žüriid juhatas tänavu Londonis elav dokumentalist Kersti Uibo, kes on ise pälvinud nii Pärnu festivali parima filmi kui ka Eesti rahva auhinna. Sel korral läks žürii peaauhind Lääne-Eesti käsitöötekk poolakate Jacek Nagłowski ja Andrzej Dybczaki filmile „Gugara”. Näeme Siberi taigas elavat evenkide vanapaari Dmitrit ja Tatjanat, kelle põdrakarja on hundid maha murdnud, mistõttu nad on sunnitud põlismetsast asulasse kolima. Seal elab juba nende poeg, kes saab aru, et terve elu metsas elanud vanemad ei kohane uue keskonnaga. Lärmakas ja viinases asulas tunnevad nad end tõepoolest võõrkehana. Küllalt lohutu lugu ühest paratamatult hävingule määratud põlvkonnast; selles võib küll süüdistada linnastumist ja nn tsivilisatsiooni pealetungi. Filmis näpuga õpetusi siiski ei jagata ja vaevalt et vanapaari poeg enam metsa koliks. Loo pealkirjaks olev gugara tähendab põdrakuljust.

Žürii eritunnustusega väärtustati Robert Harding Pittmani filmi „Tamm nr 419”, mis räägib intriigist ühe neljasaja aasta vanuse tamme ümber. Nimelt jääb see puu ette Los Angelese lähedale rajatava uue elamurajooni juurde viiva tee ehitusele. Puu kaitseks astub välja ümbruskonna rahvas, on ka neid, kes näevad tamme mahavõtmises paratamatust, kuna see takistavat piirkonna arengut. Keskseks teglaseks on John Quigley, kes ronib puu otsa ja elab seal 71 päeva. Pisut tragikoomiline ettevõtmine, sest ega sel mehel mingeid kindlaid põhimõtteid ei ole, kuid jäärapäisus kannab vilja: leitakse miljon dollarit, tamm kaevatakse maast üles ning istutatakse tulevasest magistraalist pisut eemale. Tamm võib vastu pidada küll 1500 aastat, kuid küsitav on 400 aastat vana puu ümberistutamine. Aasta pärast on ta küll lehes, kuid kas veel täna. Ja pealegi oli ümbruskonnast juba maha võetud mitusada tamme.

Filmina küllalt hea ja ilmselt mõjutasid žüriid puude kaitseaktsioonid nii Pärnus kui Tallinnas. Mitmel korral festivali ajal Tallinna ja Pärnu vahet sõites jäi tahtmatult pilk pärast mitme metsakaitse-teemalise filmi vaatamist mitu kilomeetrit pikkadele lageraietele. Tõepoolest, kas puid, olgu või pehkinuid, peab meil üksnes linnas kaitsma?

Parima teadusliku jäädvustuse auhind läks Tartu ülikooli etnoloogi Liivo Niglase ja norralase Frode Storåsi filmile „Vihmategemine”, mis jälgib Mosambiigis Vumba mägedes iga-aastaseid vihmategemise talitusi. Loo keskmes on kaks rivaalitsevat kogukonna juhti. Niglas on meie pühendunumaid teadusfilmide tegijaid, kes jäädvustanud ka Siberi põlisrahvast.

Eesti rahva auhind, mille otsustavad traditsiooniliselt televaatajad hääletuse tulemusena, läks Pavel Kostomarovi ja Antoine Cattini filmile „Ema”. See tõsielufilm portreteerib lihtsat vene naist, kes müüdi lapsena vägivaldsele mehele. Ta on  nüüd üheksa lapse ema, kasvatab neid üksinda, ja peab aeg-ajalt taluma joodikuist elukaaslasi. Ränkraskele saatusele vaatamata ei ole ta kaotanud elujõudu ning tunneb kogu südamest kaasa oma laste rõõmudele ja muredele. Igapäine Venemaa külaelu, rassimine karjalaudas, ümberringi joodikud. Kuid ega sealne olustik olegi eriti palju hullem meie tagahoovide omast, kui võrdleme kas või Sulev Keeduse filmis „Joonatan Austraaliast” näidatuga.

Pärnus anti küllalt hea ülevaade ka eesti uuemast dokumentalistikast. Ootuspäraselt läks auhind kunstiteadlase ja festivali alatise külalise Edward Lucie-Smithi juhitud žürii otsusel Meelis Muhu dokumentaariumile „Aljoša”, kus jälgitakse kolme aasta vältel pronkssõduri ümber aset leidnud erinevate arusaamade kokkupõrkeid.

Kõige uuemat meie tõsielufilmi esindasid lisaks Helle Karise ja Peter Murdmaa „Dirigendi kõla” maestro Eri Klasist ja Kaupo Kruusiaugu „Mängija” malemeister Jaan Ehlvestist. Mõlemad on igati õnnestunud portreteeringud. Klasist näidati ka varem tehtud filme: Mati Põldre üheksateistkümne aasta tagust „Peadirigenti” ja Mark Soosaare kümme aastat hilisemat „Tulla, et minna…”.

Kokkuvõtvalt võib öelda, et Soosaare festival kulges mööda tavapärast ja aastatega sissesõidetud rada: ilma suuremate üllatusteta, kuid ka pettuda ei tulnud. Üht-teist tasuks veel teleekraanil näidata ja osa filmidest võiks jõuda Tallinna Kinomajja.