Tabamatu Peipsi hing

JANNO ZÕBIN

Vene filmi päevad Vana-Kasepääl 14.–16. augustini.

Kalameeste arv muutub ikka suuremaks. Kiiresti tekivad suured rannaäärsed külad, kus elutsevad vene talupojad. Osa neist on juba Rootsi ajal siia asunud, osa neist on eestlased, kes vene usu vastu võtnud, osa neist on ka jooksikud.

Johannes Hiiemets, „Torma kihelkonna ajalugu“ (1933)

Niimoodi kirjeldab Torma-Lohusuu kihelkonnas aastakümneid higi ja pisaraid valanud pastor Johann Georg Eisen siinsete Peipsi-äärsete kalurikülade olustikku aastal 1770. Eisen tegi seda oma kirjutises „Liivi- ja Kuramaa põllumajanduse traktaadid“ („Lief- und curländische Abhandlungen von der Landwirtschaft“) ja oli paadunud pärisorjuse vastu võitleja. Hiiemetsale toetudes võib arvata, et vene kalurid haarasid hulgaliselt püügialasid ka Peipsi rannikul lõuna pool Vana-Kasepääl, kohas, millest allpool seoses Vene filmi päevadega juttu teen.

Küsimused mineviku ja oleviku kohta

Olen nüüdseks peaaegu neli aastat siinmail pesitsenud ja aeg-ajalt Peipsi ääres ringi luusinud. Olen püüdnud, aga pole osanud välja kaevata põhjalikumat infot XVIII sajandi lõpuks siin välja kujunenud vene asustuse kohta, kus oli oma oluline koht ka vanausulistel. Paarisaja aasta tagant on raske isegi ette kujutada, kuidas elati ja oldi. Kui paljud olid juba tollal siin laiemalt tekkinud asustusaladel vanausulised? Kas need olidki Eiseni nimetatud jooksikud? Kes olid vene usu vastu võtnud eestlased ja kas nad assimileerusid siis hoopis venekeelse elanikkonnaga? Kas püügialasid hallanud venelased olid siin algusest peale rohkem õigeusklikud (vanausulisi ju kiusati taga, ennekõike tegi seda just Venemaa keskvõim) või esines parema elukvaliteedi tagamiseks ka õigeusklike uuenduste ja rituaalide tunnistamist, isegi omaksvõtmist vanausuliste poolt?

Teadmatus on tegelikult veelgi suurem. Lisaks kauge mineviku vastamata küsimustele ei ole mul nelja aastaga siin elades õnnestunud mõista, mis toimub venelaste hinges praegu.

Värvilise katusega ambulARTooriumis toimub üritusi juba igas kuus.

Värvilise katusega ambulARTooriumis toimub üritusi juba igas kuus.

Annika Haas

Hoitakse omaette

Mõnikord tuleb peatada auto Jõhvi maantee ääres Mustvee lähedal kalakohvikus. Pakutakse kalaseljankat ja teisi hõrgutisi. Peaaegu sama tihti, kui on müügiletis saadaval Peipsi vobla, istuvad veidi vileda laua ääres kaks vene kalurit (iga kord uued mehed), löövad kokku viina­pitse ja arutlevad maailma asjade üle. Päise päeva ajal.

Ja äkki läheb lennukate mõtete vahetamiseks, lakkamatuks kuhugi helistamiseks ja omavaheliste diilide sõlmimiseks, käsi südamel. Eestlane nii ei tee. Vähemalt mitte keset päeva. Ei joo häbenemata viina ega aja avalikus söögikohas oma isiklikke äriasju. Tema teeb ainult tööd, see on ka kohalikule sibulavenelasele selgemast selgem. See on võib-olla üks põhjus, miks omavahel alati klappima ei kiputa. Erinev arusaam poliitikast ja ajaloost, keeleline või psühholoogiline barjäär sageli muidugi ka.

Kuigi mul tuleb ette selliseid sihituid, kohaliku elu jälgimisele pühendatud päevi, ei ole ma siinsete venelase siseilma osas pilti palju selgemaks saanud. Vahel olen asjade vedamiseks tellinud Uus-Kasepäält suure takso koos nõukaaegse järelkäru ja eakama venelannast taksojuhiga roolis. Sümpaatne ja tragi naisterahvas, aga ma ei saa temalt kohalike venelaste mõttemaailma ja elutunnetuse kohta palju teada. Ilmselt peaks kusagil koos laua taha istuma, pitse kokku lööma ja äri ajama, aga ennast nagu peale suruda ka ei tahaks. Jäänud vaid udune mälukangastus lapsepõlvest Peipsi-äärses Rootsi külas, mälestus nüüdseks lahkunud sugulase Olegi paadiga kalalkäimisest ja esmakordselt saadud pirakatest ahvenatest, tõelisest vene külalislahkusest. Osast esivanematest ja nende järeltulijatest (sealhulgas minust) on saanud täielikult eestistunud venelased, osa jäi hingelt ja keelelt veendunud venelasteks. Millest see täpselt on sõltunud, on raske öelda. Ja veelgi raskem oleks välja kaevata, kes ja mil määral on järginud esivanematest vanausuliste traditsioone. Vanausulistele on püüdlik misjonitöö võõras.

AmbulARToorium, küla au ja uhkus

Praegunegi vene kogukond on Vana-Kasepääl üsna suletud ja hoiab omaette, mistõttu on teist aastat toimunud Vene filmi päevade paigutamine Peipsi-äärsesse sibulakülla omamoodi riskantne samm. Kas kohalikud on üleüldse kunagi võimelised sellises formaadis ürituse omaks võtma?

Kohapeal oli kohalike asemel aga näha hoopis hulganisti üllatavalt noori inimesi värskelt valgeks värvitud euro­alustel külitamas. Nad ootasid koos päeva pimenemist, et ära vaadata Vladimir Loginovi film „Sipelgapesa“ (2015). Laval oli režissöör, kes rääkis oma filmi tagamaast. Peatänavalt möödus punase päevinäinud Fordiga rutakalt, aga mitte kihutades üle seitsmekümnene härra, suits hambus ja tundmatu vene tümps salongis põksumas. Külaelu meeleolu lõikas korraks filmipäevadesse sisse.

Värvilise katusega ambulARTooriumi hoone on viimase kahe aastaga kuulsaks saanud. Praegu toimub ambul­ARTooriumis üritusi juba igas kuus ja valdkondki on tohutult laienenud. Tegeletakse animatsiooniga, fotograafiaga, on olnud mõned maalilaagrid ning varsti pärast Vene filmi päevi oli seal­samas ka näiteks Jaan Malini eestvedamisel organiseeritud kirjandusüritus.

Tõesti. Lõpuks oli tagareas näha ka mõnd üksikut sinna vargsi hiilinud kohalikku. Tähendab, et esmane huvi on olemas. Kultuurikorraldajate kogemus mujal Eestis näitab, et kohalike soov osa võtta suureneb aastatega.

Dokfilm kohalikest ja slaavi särtsuga muusika

Filmipäevadele andis muuhulgas tõuke Saksa režissöör Marc Brummund, kes käis 2011. aastal Vana-Kasepääl kohalikest filmi tegemas. „Kala ja sibulate“ („Fish & Onions“, 2011) esilinastusele Vana-Kasepääl tuligi üllatuslikult kogu kogukond kohale. Kohalik baatjuška Andrei tänas südamlikult ambulARTooriumi eestvedajat Annika Haasi. Kohalikest on Annikal jäänud mulje kui siirastest, soojadest ja avatud inimestest, aga olevat ka selline, kes kõnnib mööda tänavat ja karjub majapidamistest möödudes, et need on litsimajad. Värvikas meeleolupilt. Ehk sama värvikas kui fantaasiarikkad ja ootamatu värvi­gammaga kohalikud majad.

Vene filmi päevi peeti esmakordselt 2013. aastal, siis tehti aastane hingetõmbepausi, et tänavu taas tulla. „Sipelgapesa“ sobis õhtuses meeleolus Peipsiääre suvisesse jahedusse igal juhul hästi, sellele lisandus veel kokku kolmele päevale jaotatud neliteist filmi. Ühena põnevamatest jäi näiteks silma „Kombinaat Nadežda“ („Комбинат Надежда“, Natalja Meštšaninova, 2014) kaugel Siberis elavatest Norilski noortest. Laste rõõmuks toimus näiteks Nukufilmi lastestuudio animatsiooni töötuba.

Festivalil on tabu igasugused vägivallafilmid: kriminaalse sisuga kurjategijatest ja tagaajamistega Hollywoodi tüüpi Vene märulit siin ei näidata. Kavas on filmid, mis tutvustavad mingit vene kultuurinurka, millega kohalikud veel tuttavad pole.

Vana-Kasepääl käivad esinemas ka bändid, kel mingi slaavilik joon. Eelmisel aastal mängis Iva Nova Peterburist, selle aasta filmipäevade ajal rõõmustas rahvast Svjata Vatra ja ambulARTooriumi sünnipäeval esines maailmamuusikat ja reggae’t kokku sulatav Uebanda. Sellega tulid kohalikud kaasa küll.

Vene filmi päevad Vana-Kasepääl on hoo sisse saanud spontaanselt tänu korraldajate huvile peipsivene hinge variatsioonide ja avastamisootel vene kultuurikihtide vastu. Peipsiveere inimeste sisemaailm jäi aga mulle ka pärast pikka päeva hämaraks ja alles avastamist nõudvaks nähtuseks. Kas see anomaalia saab kunagi allutatud? Elame, näeme.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming