Sümfooniliselt võimas müüdikinnitaja

Olev Remsu

Arhiivitöö on tehtud viis plussile, leitud on unikaalseid kaadreid, eriti Saksa-Nõukogude koostöö kohta enne Teist maailmasõda.Dokumentaalfilm „Nõukogude lugu” („The Soviet Story”, Läti 2008, 85 min), režissöör ja stsenarist Edvīns Šnore, operaatorid Edgars Daugavvanags ja Uvis Brujāns, montaaž Nic Gotham, jutustaja Jon Strickland, produtsent Kristaps Valdnieks.     Ajalugu saab käsitleda õige mitmest vaatekohast, ka mitmest geograafilisest punktist. Kohe kindlasti erineb Euroopa rahvaste lähenemine Vene bolševismile, Hitleri võimutsemisele ja Teisele maailmasõjale. Mõelgem vaid soomlastele, rootslastele, slovakkidele, ukrainlastele, horvaatidele, bulgaarlastele, hispaanlastele, iirlastele ja veel mõnele teisele rahvusele, kelle käitumist ei saa kirjeldada lihtsa skeemi „poolt või vastu” järgi. Olgu siis Stalini või Hitleri  poolt või vastu. Halb on see, kui üht vaatekohta peale surutakse.

See on osa kultuuriimperialismist. Meil võimutses varem nii-öelda ametlikuna Moskva arusaam, nüüd on selleks Lääne versioon, ja need kaks lähtekohta kattuvad meie õnnetuseks suuresti. Meie ja lätlaste suhtumine üldjoontes ühtib, seetõttu tunduski mulle Edvīns Šnore dokumentaal „Nõukogude lugu” olevat ideoloogiliselt „õige”. Jah, me peame selgeks  tegema, et õigust oma ajaloole ei saa meilt keegi ära võtta, ja me ei pea seda klapitama ei Londoni, Moskva ega Berliini hoiakuga. Mida rohkem me oma versiooni levitame, seda parem. Šnore teeb seda jõuliselt, adressaadiks ilmselt sovetimüütide vangis publik. Film on peamiselt inglis-, natuke ka venekeelne, kuid varustatud subtiitritega eesti, leedu, tšehhi, soome, prantsuse, saksa, ungari, itaalia, läti, poola, portugali, vene, hispaania, rootsi ja  ukraina keeles.

Bolševism ja natsism

Šnore kuulutab meie versiooni mingist absoluutse tõe punktist ja, kui päris aus olla, siis seda teevad ka need, kellega me nõus ei ole – Moskva päris agressiivselt, London, Berliin ja  teised veidike vähem tüütult. Šnore on oma manifesti üles ehitanud, vormile „Ma süüdistan!” (Emil Zola „J’accuse”). Sellise lähenemisega võib võluda ainult omasid, teistele tundub see pealetükkivana. Ülesehituses on tegemist vastandamisega, isegi filmidramaturgias eriti kõrgelt hinnatud vastandite ühtsuse näitamisega.

Antud juhul on see vastandus ja ühtsus poliitiline – bolševism ja natsism on tõesti üsna sarnased nähtused, kuigi Hitler ja Stalin  erinesid mõrtsukatena totaalselt. Filmi pealkirjas esineb sõna „story”, mis nagu eeldaks iseseisvat narratiivi, seda nii dokumentaal- kui mängufilmi puhul. Tegelikult on film vaidlus vastasega, kellele sõna ei anta, kuid kelle seisukohti eeldatakse vaatajat teadvat. Ja eks me teamegi. Ainult et kummutada ja ümber lükata on tunduvalt lihtsam kui oma story’t luua. Ma võrdleksin Šnore epopöad Šostakovitši „Leningradi sümfooniaga”. Ja mitte sugugi ainult suurepärase ning kõneka muusika pärast.

Film on sümfooniliselt võimas ja mastaapne, seal on juttu kõigest (seda kuulutab juba ehk liiga pretensioonikas pealkirigi, mida mina ei pea õnnestunuks), kohati haaramatu, eriti kasinate eelteadmistega vaatajale. Vaatlusampluaa on lai, alates Marxist ja bolševike võimuletulekust kuni Teise maailmasõja lõpuni, õrnu kriitikanooli lastakse isegi Winston Churchilli pihta, keda Lääne sõjamüüt  peab ju sõja võitjaks. Hästi informeeritud publiku jaoks jääb film kohati teemalt teemale hüplevaks ja pealiskaudseks, inimesele, kes asjadega suurt kursis ei ole, on osatud ajalugu lausa kandikul ette tuua. Nõnda et leitud on kuldne kesktee, mis on filmi leviku huvides õige samm. Teooria järgi peaks filmi ehitama emotsioonidele, vaataja, kes soovib faktistikku, võiks ju avada mõne paksu raamatu. Ka siin on püütud  leida kuldset keskteed, kuigi vist arhiividokumentide näitamisel filmis pole allikapublitseerimise mõtet: need ei tõesta midagi, jäävad ainult illustratsioonideks, mis mõjutavad siiski meie tundeid. Kriitilisem vaataja teab, et filmis võib näidata ükskõik missugust paberit ja diktor võib selle kuulutada enneolematuks arhiivileiuks.    

Kunst, poliitika ja rassiviha

Kindlasti ületab filmi polüfooniline jõud barjääri, mille kohta öeldakse, et üks tapetu on ohver, kellele me kaasa tunneme, aga miljon tapetut kuiv statistika. Šnore paneb meid kaasa tundma ka kümnetele miljonitele kommunismiteostajate ja natside ohvritele, nõnda et süda kisub rinnus valust kokku. See on suur asi,  see on nii poliitiline kui kunstiline võit. Kumba rohkemat? See sõltub iga vaataja meelsusest. Mina, kes ma pole kunagi laveerinud ja kartnud sirgelt oma arvamust välja öelda, arvan, et fifty-fifty. Mulle mõjus kõige rohkem lõik emast, kes räägib, kuidas ta Gulagi koonduslaagris oma kahte poega mattis, ja mitte suure poliitika selgitamine.

Filmi jõust annab kõige paremini tunnistust  teise müüdi usku inimeste reaktsioon, seda loomulikult Venemaal, ent kummalisel kombel Soomeski, kus end antifašistideks nimetavad narrid on filmi andnud kohtusse kui rassiviha õhutava teose. Nii et rassiviha paljastavast taiesest leitakse rassiviha, milline vastuoksus iseenesest on küllaltki loogiline. Aga eks ole iga kohus eelkõige tasuta reklaam. Film on üles ehitatud võrdselt arhiivimaterjalile ja intervjuudele autoriteetidega, kes  minu meelest polegi erilised autoriteedid, ning see kahandas sõnumi mõju. Arhiivitöö on aga tehtud viis plussile, leitud on unikaalseid kaadreid, eriti Saksa-Nõukogude koostöö kohta enne Teist maailmasõda, ning need on virtuoosselt filmi monteeritud. (Filmis on kasutatud kunstiandega NKVD-timuka joonistusi räigetest julmustest, neid, muide, on näidanud ka Imbi Paju oma „Tõrjutud mälestuses”. Viimast filmi arvustades seadsin kahtluse alla nende ehtsuse, siinkohal palun oma toonase eksituse pärast vabandust.)

Juhtmotiiviks on tapmine kuklalaskudega, mis kuulus NKVD arsenali ja on kujunenud juba võrdselt sümboolseks ristilöömisega. Jah, see on kiskjalik, halastamatu ja verejanuline, miljonitest ülekohtu ohvritest on tohutult kahju. Aga laskja? Aga päästikule vajutaja? Paljud neist olid tõesti sadistid ja roimarid, kes tegid seda julma tapatööd rõõmuga. (Filmis on juttu  ühest Läti NKVD- ja KGB -ohvitserist, kes praegu mõnuleb sõjasangari pensionil Moskvas.) Aga paljud laskjad olid ka ise ohvrid, ja see koletu vasturääkivus on filmis esile toomata. Juhtmotiiviga on teos liigendatud osadeks: „Punane terror – tapetuid hinnanguliselt umbes 10 miljonit”, „Holodomor – 1933. aasta talvel näljutati surnuks umbes 7 miljonit inimest Ukrainas“, „NKVD õpetab SSi looma koonduslaagreid ning kasutama piinamisvõtteid”,  „Nõukogude Liit ja Kolmas riik teevad tihedat koostööd enne Teist maailmasõda“, „Nõukogude Liit jätkab pärast suure sõja lõppu inimeste hävitamist nii Ida-Euroopas kui ka GULAG is”. Pealkirjad on täpsed, nii sisu kui selle esituse deklaratiivsuse poolest.    

Ajaloonägemuse pealesurumine

Alustasin sellest, et ajalugu saab hinnata eri punktidest erinevalt. Jah, Moskva surus ja surub tänagi meile peale oma versiooni bolševismist ja Teisest maailmasõjast. Bolševismist mõnevõrra vähem, aga seda agressiivsemalt Teisest maailmasõjast. Aastakümneid olime sunnitud koolides õppima valet, meie hulgast kerkisid esile need, kes seda eriti libedal keelel  tegid. Meile tehti ülekohut. Ainult kas see ülekohus annab meile õiguse oma versiooni teistele peale suruda? Ega me ometi taha muutuda Moskva propagandistide sarnaseks? Miks ma eespool ütlesin, et filmi käsitlus on mõnevõrra lihtne, mõeldud laiale publikule, kellele peenemad üksikasjad tunduvad tüütud?

Minu meelest on nõnda, et ükski lurjus ei tao endale vastu rinda ega kuuluta: „Ma olen  tohutu suur lurjus, ma teen ainult jõhkraid sigadusi!”. Inimene, ka kõige suurem mõrtsukas, teeb (kui ta on psühhiaatriliselt terve) enda meelest ainult head. Nõnda ka natsid, bolševikud ning Lenin, Stalin ja Hitler. Ja just see on kõige jõledam, lausa katastroofiline, selle sõlme lahtiharutamist oleksin mina sellelt teoselt oodanud. Ent filmis on bolševikud ja natsid kuulutatud eo ipso saatanlikeks ja see on väga lihtne lahendus. Sama võiks meie vastaspool  teha meiega.

„Nõukogude lugu” nagu tahaks meie idanaabrilt haarata tema suurimat müüti – nemad kui Euroopa vabastajad Teise maailmasõja lõpus. Aga see on võimatu, see on absoluutselt võimatu. Meil peab piisama sallivust aktsepteerida nende erinevat lähenemist isegi juhul, kui nemad meie oma ei aktsepteeri. Küsime, kes olid roomlased, kelle suurust ja vägevust me nüüdki hardalt imetleme. Tänasest punktist vaadatuna tavalised fašistid, ei muud. Küsime, mida arvata Napoleonist, kes Egiptuses kogu oma armeega islami usku astus ja Moskva alt häbistatult põgenes armeed hukkuma jättes. Ärge püüdkegi ühelegi eurooplasele ja prantslasele heita pisematki varju meie tsivilisatsiooni hällile, suurele Roomale ning sangarluse ja edukuse musternäidisele Napoleonile! Me olemegi aktsepteerinud need seisukohad. Kunagi kauges-kauges tulevikus  tuleb aeg, mil me paneme Stalini ja Hitleri ühte ritta Caesari ja Napoleoniga. Nõukogude okupatsiooni ajal üritasid Moskva tšinovnikud ja nende kohapealsed tallalakkujad võtta meilt meie Vabadussõja ja iseseisvuse müüti, aga see ei anna meile õigust võtta neilt nende nn Suure Isamaasõja müüti. Las nad kummardavad oma Punaarmee võidukust, peaasi et see neid taas vallutama ei kisu. Šnore oleks nagu soovinud purustada  venelaste müüti, kuid on tegelikult meile kinnitanud ainult meie enda müüti. Ja teinud on ta seda suurejooneliselt, lausa grandioosselt.    

Hitleri ja Stalini erinevus

Ometi võinuks siiski rõhutada Hitleri ja Stalin erinevust. Esimene tõusis liidriks altpoolt,  Weimari vabariigi kõigi seaduste järgi, olles elu esimesel poolel absoluutne tühisus, teine ainult kõiki seadusi rikkudes, neile jõhkralt sülitades juba lapsepõlvest saadik, saatanlikult kavalate intriigide teel. Esimese kultus sündis altpoolt saksa rahva eufoorilise vaimustusena, teise oma tekitati ülaltpoolt. Selle väljatoomine oleks hoiatusfilmile lisanud veel ühe noodi: ka demokraatia ei kaitse meid hulluse eest, tõusikud on sama ohtlikud kui nn elukutselised  revolutsionäärid. Endale tapmisõiguse võtnud monomaanid aga olid mõlemad.

Ja veel. Mina arvan, et Saksamaa kaotuses oli süüdi ainult Hitler, Nõukogude Liidule tõi võidu aga ainult Stalin oma ülima brutaalsuse ja halastamatusega. Oleks Hitler kuulanud oma keiserlike kindralite nõuandeid, oleks ta vähemalt Ukrainas kolhoosid kaotanud, oleks iseseisvuse andnud meile ja teistele, nagu andis Slovakkiale, oleks, oleks, oleks… Oleks  Stalin olnud pisut-pisutki leebem, oleks kõik olnud teistmoodi, Hitler pidanud võiduparaadi Punasel väljakul. Siin on üks põhjusi, miks Hitlerisse suhtuvad täna austavalt väga vähesed, Stalinisse kahjuks aga väga paljud. Mida rohkem diktaator rahvast tapab, seda enam teda kummardatakse!

Ja küllap meie vihkaksime sõja teistsuguse lõpu puhul Hitlerit samavõrra, nagu me praegu vihkame Stalinit. Edvīns Šnore vapustav dokumentaalfilm  „Nõukogude lugu” kinnitab, et meil on õigus. Ja meie vaatepunktist lähtudes ongi meil õigus. Ükski kinnitamine pole ka liigne ja on igati meeldiv tõdeda, et meie müüte peetakse tõesteks, sel teel leiame osaduse oma rahvaga. Kindlasti sobib see deklaratiivne propagandafilm koolides ühisseanssidel näitamiseks ja hea oleks, kui seda demonstreeritaks Balti maadest kaugemalgi.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming