Sest sa oled seda väärt

Donald Tomberg

Mängufilm „Bling Ring” („The Bling Ring”, US A-Suurbritannia-Prantsusmaa-Saksamaa- Jaapan 2013, 90 min) režissöör ja stsenarist Sofia Coppola, stsenarist Nancy Jo Sales. Osades Katie Chang, Israel Broussard, Emma Watson jt. Linastub Tallinna ja Tartu kobarkinodes. I Sofia Coppola film „Bling Ring” baseerub tõsielusündmustel. 2008. aastal murdis noortekamp järjepanu Hollywoodi kuulsuste kodudesse ja röövis oma iidolitelt vara kokku ligi kolme miljoni dollari eest. Sama lihtsalt kui raha ja kaunid aksessuaarid varaste saagiks läksid, suunati need ka uuele ringile: noored tegid eksklusiivsetes ööklubides suuri arveid, kokaiinitriibud peeglikesel ei lõppenud, röövitud iluga sai patseerida ka avalikult. Kannatanute hulgas olid Megan Fox, Orlando Bloom, Miranda Kerr, Lindsay Lohan, Paris Hilton. „Bling Ringi” on nimetatud satiiriliseks mustaks krimikomöödiaks. Maailm, mida selles näeme, on muutunud elustiilipõhiseks, mis ongi eksistentsi tõeline mootor. Nõnda loovad tooted kodaniku ümber teatud kuvandi (ese elustamas oma omanikku), teisalt teadvustatakse oma isikut just seeläbi, et viljeletakse elustiili kui sellist.

Küllap on nüüd põhjust meenutada Baudrillard’i, kelle „Simulaakrumid ja simulatsioon” on jätkuvalt (läbi)valgustav lugemine vaagimaks tänapäeva sootsiumi eluhoiakut ja suhtepraktikat. Meditsiiniliselt saame simulatsiooni näitlikustada lihtsalt: kui keegi teeskleb mingit haigust, siis peab ta selle käigus esile tooma haigusele vastavad sümptomid. Nõnda, sümptomeid presenteerides tahetakse teisi/vaatajaid uskuma panna, et sümptomile eelneb mingi aluseline reaalsus, umbes nii, nagu põhjus eelneb tagajärjele. Simulatsiooni puhul säärane alus loomulikult puudub ja sümptom viitabki ükspäinis iseendale. Nii toimib ka sootsium simulatsioonide ja simulaakrumite kasvuhoonena, kus elu sisuks on rikaste ja ilusate elustiil, teed ihaldatud stiilini väljajõudmiseks kontrollib aga meedia. Reaalsus kui miski aluseline on läinud kaotsi, appi tõttab stiilne viisik ja aset leiab totaalne muutumine, elustiil ja selle disain viitab ükspäinis iseendale.

Tõdegem, et antud teema ongi Coppola filmis kandev, ent „Bling Ringi” väärtus on rohkemgi nois peegeldustes, mida režissöör annab oma kangelaste ja elustiili simuleeriva maailma suhtes eri külgedelt. Coppola suudab ühekorraga luua kohalolu tunde ja samal ajal vaadata kõrvalt oma tegelaste (ja nende keskkonna) vastuolulist psühholoogiat.

II

Coppola „Bling Ring” on rõhutatult tänapäevane lugu ja seda mitte üksnes lähimineviku kujutamise tõttu. „Bling Ringi” kamp mõjub muidugi erandlikuna (mitte iga noor ei kipu oma iidolite koju vargile), ent on selge, et siinsed noored kujutavad ühe elamise viisi ja ideaalide üldistust. Tõdegem seejuures, et „Bling Ringi” noorte loomulik elukeskkond on juba algusest peale olnud oluliselt erinev, kui oli nende vanematel. Elustiili-ihalust võivad jagada mitmed generatsioonid, maailma, keskkonna tajumine on aga ikka seotud antuse ja harjumustega.

Miskitpidi on drastiline seegi, et me õieti nagu ei tajugi, kuidas internet ja selle massiline kasutamine meid varasemaga võrreldes täiesti teistsugusesse kultuurilisse situatsiooni on asetanud. Ja uude ajastusse sisenemist ei pannud me nagu tähelegi sel lihtsal põhjusel, et harjusime käigult.

Nüüd võikski teha kõrvalepõike ja esile tuua mõned aspektid hoopis selle kohta, kuidas interneti kaudu muutub (eri tasanditel) meie vahekord ruumiga.

1. Interneti inforuum on lõputult paisuv. Ses mõttes on tegemist kosmose analoogiga. Maakera on jätkuvalt ümmargune ja ressurssidelt piiratud, interneti (teabe- ja suhtlusruum on aga piiritu, nii et viimaks olemegi koos internetiga sisenenud piirideta ruumi. Seejuures aitab interneti inforuum meil edukalt võita geograafilist ruumi (vahendatus, ülekanne). Üldistagem, et internet tõstab meie argielus teravalt esile opositsiooni: piirideta vs. piiritletud ruum. Ja ilmselgelt taandub piiritletud ruumikontsept (nii ka individuaalne sfäär) piirideta ruumi ees.

Peale selle võime olla kindlad, et interneti inforuumiga harjumine peegeldub tagasi ka sellesse, kuidas me suhtume ja käime ümber füüsilise ruumiga, milliseid hoiakuid füüsilise/geograafilise ruumi suhtes kujundame.

2. Nagu juba märgitud, internet võidab geograafilist ruumi, seejuures korraldab internet ka (ümber) subjekti suhet objektiga. Meie püsime paigal ja vastavalt me soovile/käsule painutab ja toob inforuum meie ette oma kõikvõimalikke aspekte. Mitte rong ei sõida, vaid kased tõttavad akende taga.

3. Kui tahame saada ülevaadet teatud geograafilisest ruumist, siis vaatame selle ala kohta käivat kaarti. Interneti inforuumi kohta aga mingit kaarti, mingit ülevaadet ei ole ega saagi olla. Ühesõnaga, me viibime üha enam argipraktikate ruumis, mille kohta ei käi mitte kaart, vaid kus on üksnes viidad, märksõnade hargmikud. Ja keegi ei tea seejuures, ega saa ka kunagi teada, mis kõik internetis on ning iga sekund tuleb juurde artikkel (ühel päeval ka siinne). „Valged laigud” on nüüd inforuumis sellises „kohas”, mida me kujuteldavalt nagu kõige paremini haldame. Eks ole, kõlab nagu muinasmaa.

4. Interneti ruum korraldab subjekti ennast. Me ütleme ja küllap siis ka mõtleme, et „läheme internetti”, „oleme internetis”. Selles ruumis leiab aset elamise praktika. Ent kui füüsilist ruumi iseloomustab meie jaoks privaatsuse tunnetus ja vajadus, siis interneti inforuumis on kõik jäävalt avalik. Inimene võib ka surra, internetist ikka välja ei saa.

Seetõttu saame erilise pingutuseta öelda (mugavusemündi teine külg), et tänapäeva iseloomustab eelkõige tendents, milleks on avaliku (teabe)ruumi laienemine ja intiimse ruumi hääbumine.

Küsimus pole põhimõttelises interneti siunamises. Coppola noored tegelased elavadki täiesti teistsuguses maailmas kui nende vanemad ja seda mitte üksnes igivana põlvkondadevahelise vastuolu mõttes. Coppola noorte arusaam neid ümbritsevast (kommunikatsiooni)ruumist, sellega opereerimine ning arusaam isiklikust ja intiimsest (õigemini selle puudumisest) ongi varasema suhtes midagi kvalitatiivselt teistsugust, internet kui argipraktikate kujundaja on siin kindlasti tähtsa treeneri rollis. Elustiil, mida noored filmis jahivad, ongi just nimelt avalik, see on privaatse mõõtmeta elu (mille stiilipuhtaimateks esindajateks on ajastule omaselt ka reality show’d). Sealjuures on Coppola kangelased kindlad või vähemalt teel tõdemuse poole, et igaüks neist on kõige erilisem ja väärt üksnes kõige paremat. (Oma brand võiks olla.) Sellise päikesesüsteemi moodustavadki üksnes samanäolised päikesed, kellest igaüks eeldab, et just tema ümber tuleb keerlema panna üldine elukord. Ja kuigi jahitakse avalikku elu, ollakse samal ajal veendunud oma puutumatuses, selles, et tähelepanupüüdjaid märgatakse (peab märkama) vaid neile sobival viisil, et nähaksegi vaid elustiili, sümptomit kui ainsat reaalsust, et elustiili all muud ei olegi, või kui on, siis on see nähtamatu. Vanamoodsalt kõlaks kokkuvõte nii: midagi on lahti reaalsustajuga.

Aga noh, kui aluselist reaalsust pole, mida siis tajuda, mille poole vaadata? Kindlasti tajutakse aga seda, millega on seotud argipraktikad: internetist saab paari minutiga teada, millal on Orlando Bloom kodus või pole (filmib või pidutseb kusagil kaugemal), nooleke näitab Orlando kodu asupaiga täpselt kätte. Edasi tuleb lihtsalt kohale minna ja kui staari koduuksed just niisama pärani ei ole, siis Paris Hilton jätab näiteks võtme mati alla. Avaliku (teabe)ruumi laienemine ja intiimse ruumi hääbumine toodab ka üht spetsiifilist laadi süüdimatust.

„Bling Ringi” elustiilijaht ei nähtu enam süütu samastumisekatsena, see pole miski algajate rokimeeste püüdlik telekate loopimine hotellitoast, filmis ollakse vulgaarsemad ja peenemad. Justkui möödaminnes sündiv rööviaktsioon on vastuolulise, kaalutletud süüdimatuse avaldus, mis omas keskkonnas opereerib samas üllatavalt edukalt.

Õigupoolest viitab Coppola ka (varjatud) seksuaalsele rahuldusele. Tegemist on ühe sisseharjutatud ühiskondliku mõttelaadi/elukooli viljade ja esimese(?) lennuga, n-ö uut moodi kohastunud taimed on teistsuguses pinnases, oma aja lapsed, kes eelkõige oskavad meisterlikult mitte vastutada ja näevadki just selles enese tugevust. Need, ühelt poolt absurdselt ja süüdimatult mõjuvad, teisalt selgelt küünilised noored filmikangelased on aga ka me endi ja meie kaasaja kohta käiv enesepilt. See pilt, mida me nii väga armastame (ja eelkõige armastamegi ju ikka oma enesepilti, umbes nii, et „meie võitleme kõigi heade asjade eest …”) servast lihtsalt natuke narmendab.

Filmi noori ühendab kindlasti ka riskinauding. Ent see riskinauding paistab samuti olevat seesmiselt pooldunud. Asi pole adrenaliinis, pigem ikka selles, et reaalseid tegude tagajärgi nende noorte kujutluses nagu ei saagi olla. (Püstol, millega mängitakse ei lähe lahti.) Simuleeritud elus on simulatsioon ainus reaalsus. Vastavalt midagi muud nagu ei saagi juhtuda kui see, mida simulatsioon ette näeb. „Bling Ringi” noored ongi iseendi jaoks mittereaalsed. Nad on iseendi jaoks reaalsed üksnes niipalju, kuivõrd nad esindavad elustiili.

Coppola on püüdnud süveneda mõtteviisi, mis on oma õige hoo sisse saanud alles uue generatsiooniga. Režissöör on märkinud, et sedalaadi rööv kõige oma süüdimatusega polnuks tema arvates veel kümmekond aastat tagasi olnud mõeldavgi.

III

Aluselist reaalsust ei ole, aga kõik ju toimub ikkagi päriselt. Mis siis toimub päriselt ja elustiili all? Õnnelikuna näiva perekonna heledatele, kreemikatele interjööridele sekundeerib kreemikas vaimupärand, Rhonda Bryne’i „Saladusel” baseeruv sodi. Muu hulgas lähevad ühte patta rööv ja seeläbi areng vaimse olendina, mööda ei minda ka karmavõlgadest ja kõige tipuks mainitakse ka uut tüüpi (vaat selline ideaal!) teadusel põhinevat kirikut. Ühesõnaga, mingeid pidemeid sügavusmõõtmes ei ole, vist ei tohigi olla (see pole moodne), seevastu on „saladuste” teadmine ja illusioon vaimsusest. Kui jutt läheb lähisugulastele, selgub, et üks on narkomaan, teine paranev alkohoolik. Reaalsus on tegelikult täiesti olemas, lihtsalt see on võimalik (eelkõige enda eest) kinni katta.

Reaalne on ka rööv, kohtuotsus, kambaliikmete hilisem vastastikune üksteise reetmine. Ja siis tuleb uue ringina tagasi toimivate kommunikatsioonitingimuste/meedia poolt loodud kuvand, mis õigupoolest loob ja määrabki tegelaste tuleviku.

„Bling Ringi” finaaliosa on mitmekordne. Näeme hetki, kus film saaks lõppeda nii, et tervik vormub ja leiab aset siiski (teatav) kohtumine elureaalsusega. Vahistamine, kohus, karistus, aga ring sulgub päris lõpuks just seal, kus ta algab – meedias ja sotsiaalvõrgustikus. Kamp on tabatud, meedias mängitakse läbi küsimuste ja vastuste ringi, mis aga nii küsija, vastaja kui ka ilmselt kõrvalseisja jaoks on juba ette teada. Võiks öelda, et filmi finaalis ring taas pooldub, üks spiraaliosa viib siin alla, teine üles. Võib sattuda vangi ja elu äärealadele, võib aga kinnipidamiskohast tulla jutuga, et nüüd on vaimse olendina täiustutud, tahetakse saada juhiks ja pühenduda võitlusele rahu eest. Ja on see kurb või mitte, aga selline jutt meile tegelikult meeldibki, tahamegi seda kuulata. Igatahes see toimib.

Vastuolulise vindina on ka Coppola aidanud kaasa oma päristegelaste unistuste täitumisele saamaks kuulsateks avaliku elu tegelasteks. Nii näiteks rõõmustas Alexis Neiers, üks „Bling Ringi” ainese prototüüp, et ei suuda uskuda, et ekraaniloos kehastab teda Emma Watson ise. Ühtlasi avaldas ta arvamust, et kindlasti tuleb nende loo edasiandmine Coppolal välja fantastiliselt

.

IV

Ühelt poolt on Coppola filmis kõik juba nagu algusest peale selge. Vastavalt võib film paista ka veniv – samad stseenid korduvad variatsioonidena. Jälle ollakse Paris Hiltoni garderoobi puistamas, jälle ööklubis pidutsemas … sündmusi nagu oleks, aga tegevus seisab. Kus on karakterite areng, miks ei näe me politseinike püüdlusi? Aga saab ka just toda staatikat nautida, mis Coppolal ju teadlik (ja ka varasematest filmidest tuttav). Filmi pikivad selged ja diskreetsed viited, mis tihti just kannavadki loo arengut teises plaanis seal, kus tegevus näib kordustes paigal seisvat. Kordused, nii jaburad röövid kui ka noorte kestev toimetamine lokaalides just pääsevadki mõjule, efektne elutühjus mõjub neis oma ajalise kestusega, elustiili kui olemise mõõde saab hoomatavaks. Coppola toob „Bling Ringis” välja seisundilisuse, mis aga toimib nagu laiema üldistusjõuga kirjeldus.

Eraldi võiks märkida, kuidas „Bling Ringis” on kujutatud ilu. Kõigis Coppola filmides on ilul alati kindel koht olnud, küsimus on selles, milline on ilu ja kuidas ta avaldub. „Bling Ring” on ses mõttes Coppola töödest kõige kibedam, ilul on siin mitmeid variatsioone, erinevalt režissööri varasematest töödest puudub nüüd aga algne, loomulik ilu. Märgime mõned ilu variatsioonid „Bling Ringis”.

1. Ilu on sootsiumi norm, ühtlasi on see norm suhtlusvõrgustike (mobiilifotode) ja Twitteri ilu.

2. Ilu on ihalusobjekt. Ihaldatud ilu on aga just nimelt tehislik, elustiili maailm on disainitud maailm, ilu on disaini ilu.

3. Nooruk Marc, kes tüdrukute kambaga liitub, tunneb muret, et ta pole piisavalt ilus. Siin on eilse päeva suhtes astutud juba samm edasi. Nooruki küsimus pole selles, kas oled popp (lihtsalt lahe kutt, pätt, sportlane jne), vaid: kas oled ilus. Marc paistab antud kontekstis mitte erandi, vaid üldistusena. Soorollide maastikul on ideaalid teisenemas.

4. Ilu nagu fluidum. Ahvatluse ilu. Sissemurdmisaktsioonides ja kambasuhetes toimib ühtekuuluvustunne, mis seob. Teisal jälgib Marc Rebeccat, ja selles, kuidas tüdruk aegluubis astub, paistab selge romantiline ilu, õigupoolest jääb siin mulje täielikust sõltumatusest, vabadusest, mis nagu ongi hetkes olemise ilu, mis justkui rihib isegi miskit, vaat et ebamaist ja tõepoolest mõjubki nõnda süütult. Lihtsalt hiljem selgub, et kõige fluidumilaadse all tiksub samuti ka arvestus. Üldse: kogu noorte aktsioon mõjub hetkiti nagu unes.

Kokkuvõtteks. Kui küsida, mida uut Sofia Coppola „Bling Ring” tema eelmiste tööde taustal ütleb, siis küllap on palju neid vaatajaid, kelle jaoks eelkõige „Tõlkes kaduma läinud” on taas jäänud ületamata. Märkigem ka, et Coppola hilisemad filmid varieerivad varasemast tuttavat. Ent Coppola puhul ongi põhjust rääkida autori töid läbivast kesksest teemast. Oma teema edasiandmisel on režissöör läinud viimaste filmidega samm-sammult, kraad-kraadilt üha kangemaks, seejuures ei ole aga kuhugi kadunud Coppolale omane tundlikkus ja huumorimeel. Kõlab banaalselt, aga Coppolal on võime märgata ja märgatut näidata. Siinkirjutaja jaoks on ta oma tuntavalt isikupärase, tundliku käekirjaga üks sümpaatsemaid noorema põlvkonna režissööre. Hea film.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming