Seotus. Jagamine. Kooselu

Rein Tootmaa

Balti filmi- ja meediakooli dokumentalistika eriala magistrantide viis lõputööd 19. juunil kinos Sõprus esilinastunud viis dokumentaalfilmi ei ole mitte ainult selle poolest omavahel seotud, et need on BFMi 2012. aasta magistritööd, vaid ka filmides käsitletud teemade taga ja all leiduvate ühisnimetajate (seotus, jagamine, kooselu) tõttu. Kui esimest ühisnimetajat seotust võib näha kõigis viies filmis, siis jagamine tuleb jagada kaheks: jagamine elusaga ehk teise inimesega („Miks sa abiellusid?”, „Viis nostalgiale”, „Minu isa”) ja jagamine elutuga („Püha kohv” ja „Kosmos”). Jagamine teise inimesega kui kooselu on kõne all otseselt kahes esimeses nimetatud filmis, kolmandas väheke teistmoodi seotuse ja jagamisena. „Miks sa abiellusid?” (BFM 2012, 30 min), režissöör ja stsenarist Anniken Haldna. See dokumentaalfilm püüab üsna raskelt käsiteldavat teemat, kuid autor on sellega päris hästi hakkama saanud. Kolme noore abielupaari looga on film suutnud nii mõndagi märkimisväärset ja olulist fikseerida. Kui kaks esimest paari on ikka väga noored (Eva-Maria ja Jaagup 21 ning koos üles kasvanud; Eliise ja Viktor kohtusid 17aastaselt ja pole sestsaadik alates päevagi lahus olnud), siis oleks nende kokkujäämise asjus ennatlik midagi järeldama hakata. Küll on oluline nende kokkuheitmine ehk siis abiellumine, millest filmitegija probleemiseade johtubki. Küsimusele, miks te abiellusite, ei oska Jaagup vastata muud, kui et lihtsalt, armastusest. Eva-Maria: „See tundus loomuliku asjana, tegime ära.”

Kolmas paar on natuke vanem: Madis abiellus Riinaga 23selt, Riina on üksjagu küll vanem ning tal on, nagu kontekstist aimata võib, ka valus kooseluline kogemus seljataga. Üsna iseseisva Riina ütlemised on kaalukamad: „Minu jaoks oli see müstiline äratundmine, et Madise näol ma leidsingi inimese, kellega tahan koos olla” (ja mis veelgi tähelepanuväärsem) „ja ma olin valmis veel ühe korra haiget saama tema nimel”. (Paljud seda ei julge, lähevad kartlikuks, tõrjuvaks jne.)

Juutidel ongi ütlemine: mees tunneb naise ära. Ju see kehtib ka vastupidi, et naine tunneb mehe ära. Õige äratundmine on muidugi vastastikune, aga sellele osutajaks on enamasti ikka üks või siis teine – kummas äratundmine tugevamini välja lööb ehk siis kellele välk tugevamini sisse kihutab. Kahju, et tänapäeval sellisel äratundmise moel nii harva kokku heidetakse, ikka kaalutletakse poolt ja vastu argumente jms, mõeldakse üle, püütakse mõtlemisega selgusele jõuda asjas, mis ei kuulu mõtlemise kompetentsi. Riina: „Me ei ole selle abielu teema üle sügavuti mõelnud üldse, aga kui te küsisite, siis hakkasime selle üle mõtlema. Hakkasime mõtlema, et miks me pole selle üle mõelnud … Aga pole mõelnud sellepärast, sest see on meie elu loomulik osa, nagu sa ei mõtle selle üle, kas sa hingad või ei hinga, niikaua, kui sul pole enam hingata …”

Filmi kahes esimeses loos püstitatud küsimus individuaalsuse ärakadumisest kooselus (2. lugu) ja sellest, et mees pole veel sarvi maha jooksnud (1. lugu) tunduvad natuke küll kunstlike ja väljakistutena, aga siiski asjakohased. Kui see sarvede mahajooksmise jutt on pärit n-ö lokaalsest kollektiivsest teadvusest ja võib isegi töötada, siis see ego- ja isiksusekultuslik jura (et mees ja naine polekski nagu eraldi isiksused, kui nad koos elavad) on küll Euroopa-Ameerika kultuurisfääri pärand, mis on üsna hullu mõjuga. Oma blogi kommentaaride arutamine ja avaliku väitluse läbiviimine teemal „Individuaalsuse ärakadumine” hakkab Eliise ja Viktori seni harmoonilisse koosellu mõrasid lööma, nii et nad on otsustanud avalikkuse survel oma koosolemist piirama hakata. Eva-Maria tajub ja ka väljendab hoopis vastupidist, tema tunneb, kuidas koosolemine ja -tundmine hoopis juurde annab: „Ma olen siis õnnelik, kui Jaagup on õnnelik, ma tean, mis talle meeldib, ja püüan lükata teda neid asju tegema, et ta saaks elust maksimumi. Kui tema saab oma eesmärgid täidetud ja on õnnelik, siis mina olen ju veel kordades õnnelikum tema kõrval.”

Mis puutub nüüd abielusse kui institutsiooni, selle mõttesse ehk siis selle filmi pealkirja, siis sellega oli vanematel aegadel (veel sada aastat tagasigi see veel toimis ja toimib kohati veel pragugi) selge sott. Schopenhaueri jt järgi on naistel sooline ühtekuuluvustunne märksa suurem kui meestel, nad väärtustavad traditsioonilis-kollektiivse (ala?)teadvusega endid rohkem kui mehed, hoiavad oma süütust kuni pulmadeni, misjärel mees peab siis nii nende kui ka ühiste laste elujärje materiaalselt kindlustama.

Väljaspool materiaalsust, maailmatunnetuslikult ja vaimlishingelise poole pealt, saab see abielu-asi aga hoopis teistsuguse tähenduse ja näo, aga sellest hiljem.

Igal juhul on „Miks sa abiellusid?” BFMi värskete dokumentalistikamagistrite viiest filmist kõige mõtlemapanevam. Sellega seondub otseselt Robi Uppini ja Maria Kiviranna töö.

„Viis nostalgiale” (Black Plastic Productions ja BFM, 2012, 31 min), režissöörid Robi Uppin ja Maria Kivirand.

Selles filmis vaadeldakse kahe juhuse tahtel kokku paisatud ja üsna suure vanusevahega (tundub, et mingis sugulussuhtes) naisterahva kooselamist. Nad mõlemad on natuke elurataste alla jäänud: noorem, Anneli, paistab olevat vaimse puudega, ja vanem, Kati, on kaotanud mehe. Sellele vaatamata elavad nad koos üsna täisväärtuslikku elu ja on nagu üks päris tore kaheliikmeline pere: jagavad omavahel kurvavõitu saatust, aga ei hädalda. Nad pole elule alla vandunud, vaid teevad oma igapäevaseid toimetusi ja saavad ilusasti hakkama, on elujõulised ja rõõmsameelsed.

Film on siinsest dokfilmide viisikust kunstilises mõttes kõige tugevam, non-fiction’ist välja kasvava esteetilise lisaväärtusega ja liigutab kõige rohkem hinge. Seda kindlasti tänu ausale, kompromissitule ja kommenteerimata materjaliesitusele ning filmitegijate nutikalt sisse monteeritud pöördele: kui algul paistavad mõlemad naised üsna kõvad viinaninad ja purjuspäi lolli jutu ajajad, siis hakkab filmi edenedes järjest rohkem terenduma nende kahe naise siseilm, nende lihtne ja eluterve väärtussüsteem ning hakkamasaamine oma igapäevase elu ja majapidamisega. Nende kodu on korras, neil on oma mälestused ja unistused, nad vaatavad koos fotosid vanadest albumitest, kus Kati on noor, ülespandud blondide juustega ja roosas kleidis musta pitsbrokaadiga ning tema kõrval ta mees Enno, kes puhkab juba aastaid mulla all (Kati: „Meie mehed on kõik mulla all, kõigil meil neljal õel”), löövad koos laulu ja Kati laulab ise akordionit mängides. Nende kahe naise kooselu näitamine lõpebki filmis eluväärtusi edasi kandva kujundiga: Kati õpetab Annelit akordioni mängima.

Filmi lõppu on küll monteeritud veel kauplusauto(bussi) esiaknast võetud kaadreid sõidust läbi Võrumaa lumiste lagendike ja külade, valgusest hämarusse, bussi vari teed neelava masina ees järjest tumedamaks muutumas (võib ju olla kujundi tähendusega: vari=saatus on ette määratud), aga sellel pole filmi sisulises asjas enam suuremat tähtsust, kuigi, jah, sõidutab vormiliselt filmi lõpu algusesse tagasi ehk paneb loo raami.

Kui esimeses dokfilmis ei tarvitse filmi sõnaline lõpetamine olla vaatajale just õiges suunas kokkuvõtlik (filmi autor tõdeb, et kõik need abiellunud noored, kellest ta filmis räägib, on „ühed julgemad inimesed, keda ma tean, ning mina unistan, et julgeksin ühel päeval sedasama”) ning „Viisis nostalgiale” ei ole jällegi nostalgia see kõige olulisem teema (selleks tõuseb rohkem siiski filmis näidatud kooselamise vormi elujõulisus ja elurõõmsus), siis viisiku kolmas film on läbinisti nostalgiline.

„Kosmos” (Vesilind ja BFM, 2012, 24 min), režissöör Heli Tetlov.

See on lugu Põltsamaa põllumajanduskombinaadi ja NSV Liidu kosmonautide toidu tollasest omavahelisest seotusest, aga ka selle protsessi seotusest inimestega ja nende töö jagamisest. 50 aasta taha ulatuvate sündmuste kajastusele lisanduvad filmi teises pooles aastatagused kaadrid kosmonautide Aleksei Leonovi ja Georgi Gretško külaskäigust Põltsamaale, kunstinäitusele, mis pühendatud nn Põltsamaa tuubide 50. aastapäevale.

 Film algab lõiguga Mati Talviku saatest „60 minutit kosmoses” (ETV, 1982), kus ta teatab, et kõik algas 31. augustil 1961. aastal sellest kirjast, milles kohustatakse Põltsamaa põllumajanduskombinaati valmistama steriliseeritavate toidutuubide proovipartiid. Ja siis läheb lahti! Kui Eesti rahvas sai tol ajal kauplusest osta ja proovida ainult hapukat Kosmose-ekstrakti ning ka marmelaadi Kosmos, siis nüüd kuvatakse ekraanile maa kohal hõljuvatena jm viisidel tuubid kirjadega: борщ, харчо, щи, паштет, шоколаднaя массa, кофе jne. Täielik ahhaa-elamus nostalgitsejale!

Vahepeal näidatakse ka Põltsamaa linna, aga peamise ekraaniaja täidavad filmi esimesest poolest kunstnikud Aime Gretško (peakunstnik), Ethel Hakkaja (kunstiline juht) ja Nelli Pius (muuseumi varahoidja) oma meenutustega tollest ajast, vaheldumisi ajalooliste kaadritega Belkast ja Strelkast ning Sputnik 5st (1960), Juri Gagarinist ja Vostok 1st (1961) ning teistest kosmonautidest ja laevadest, tolleaegsetest tuubide kujunduseks mõeldud maalidest tähistaevast ja kosmonautidest ja paljust nendega seonduvast. Eriti huvitavaks infoedastamiseks (vana Põltsamaa mõis kuulus algselt Dobrinskile, see suri aastal 1813 ja tema lesk pärandas siis need valdused oma tütrele, kes oli abiellunud vürst Gagariniga, nii et Gagarinite käes oli mõis sada aastat) ja ka lõbusaks läheb siis, kui naised hakkavad enne kosmonautide küllatulekut omavahel arutades müüte looma: kosmonaudid võeti kindlasti lastekodust, sellepärast et, noh, nendel ei oleks tohtinud olla ju mingit perekonda, kes neid taga nutma jääks või midagi nõudma hakkaks; oli teada, et ega nad ellu ei jää ju; juba väiksest saadik võeti nad riigi lasteks; Juri Gagarin võis ju olla vabalt tolle Põltsamaa vürsti kauge sugulane („no kuule, see on ju loogiline, et kõik vürstid tapeti ära ja lapsed anti lastekodusse”, „jah, lapsi ei tapetud ju ära, sest nendest said head nõukogude inimesed”, „nad ise ei teadnudki, kes nende vanaisad on” jne). Võta kinni, palju selles tõtt, palju luulet! Aga igatahes huvitav.

Ka kosmonaudid ise on toredad. Giidi pikema pajatuse peale vürst Gagarini rajatud kasealleest kostab Georgi Gretško: „Aga meie oleme kosmonaudid ja väga näljased.” Näituse avamispeol annab ta oma nimekaimule Aime Gretškole, kes temast maali ja ka tähistaeva pildi on teinud, põsele korraliku musigi.

Filmi muusikaline taust on ka üsna kosmiline. Lisaks sellele, et kaadrid vahetuvad enamjaolt omapärase kosmilise „säuh” saatel, on kasutatud muusika igati teemakohane. Selle autoritest ja esitajatest on lõputiitrites ära märgitud veel Shanti Dance, The Droids, Teen Tonic, Pierre Henry & Michael Colombier, Funky Cosmos, Cosmic Rush, Marko Sula ja muidugi Vano Muradeli: „Ja Marsil õitsevad õunapuud” („I na Marse budut jabloni tsvesti”), mille saatel film ka lõpeb. „Kosmos” on siin vaadeldava filmiviisiku kõige dokumentaalsem film, aga seda ilusate loominguliste sugemetega, à la: „Seal pildil ongi õuntega õunapuu Marsil, see on tulevikupilt, meil Maa siis ei ole enam nii puhas ja Marsil kasvatatakse kõik meile vajalikud õunad-pirnid ja muud fruktid”. Kohe kena kuulata, ilus igatahes. Ja kogu asjal on iva sees, mida järgmisel filmil ei olegi.

„Püha kohv” (BFM, 2012, 22 min), režissöör Antti Häkli.

„Püha kohv” paistab BFMi 2012. aasta dokumentaalfilmi magistritöödest kõige mõttetum film. Seda, et soomlased palju kohvi joovad, teab igaüks ning ei filmiketta kaanele kirjutatud tekst: „Mähkmetes lapsed lürbivad elu esimesi kohvilonkse /—/ See film räägib väikese põhjarahva armastusest pruuni kulla vastu” kui ka filmis näidatu ei laienda seda teadmist kuigivõrd palju. Jah, üks soome naine ütleb, et võiks küsida, millal soomlased ei joo kohvi – nad joovad seda igas olukorras! Ja mõne aja pärast kordab teine sedasama: „Ega ma vist teagi olukorda, kus kohvi ei sobiks keeta”. Nii ongi film nagu üks korduste rida, varieerib põhiteemat nagu rahvaluule. Ja näidataksegi, kuidas kohvi juuakse varahommikust hilisõhtuni: kodudes, töökohtadel, kohvikutes, tänavatel, lumes ja jääl, kirikus lapse ristsetel jne. Eri kohtades ja aegadel kohvijoomiste näitamiste vahele on monteeritud kaadrid kohvitootmisest (konveierid), kohvitootjatest (Mikael Anderssonil lastakse öelda: „Elu poleks midagi väärt ilma kohvita”) ja kohviteadlastest, kes informeerivad meid sellest, mida me isegi teame (Pekka Jousilahti: „Kui kohv tekitab inimeses sümptomeid nagu magamatus, südamepuperdus, südame rütmihäired, ega siis pole mõtet seda edasi tarbida. Kohv ei saa põhjustada ohtlikke rütmihäireid, aga kui see tekitab halva enesetunde, siis tasub kohvi tarbimist loomulikult vähendada või see üldse maha jätta.” Hiljem aga lisab: „Ülemist piiri ilmselt pole. Me kindlasti ei soovita kohvi kui tervisejooki. Aga kui kohv maitseb ja mingeid kõrvalnähte ei ilmne, siis võib seda muretult tarbida.”). Näeme kaadreid kohvivalmistamise viisidest, kohvikannudest eri aegadel, ilusatest kohvipakenditest läbi aegade ja muust kohviga seotust.

„Püha kohv” kui soomlaste kohvilembust illustreeriv dokumentaalne materjal mõjub ja lõhnabki pikalevenitatud reklaamiklipi järele, tipnedes kuskil filmi keskel kellegi Lauri Pipineni näitamisega, kes kõiki oma „Suomen paras barista 2011sse” head kohvi jooma kutsub. (Pappi pudeneb mitmesse kanti!) Filmi monteeritud kunstitaotluslik katkend üksildasest naisest, kellel on raske elu ja kellel kohvijoomine nagu aitaks elus olla, on ülejäänud kontekstis täiesti kohatu. Samuti ei pääse mõjule üksiku teejooja hääl. Ka filmi lõppu paigutatud kunstikavatsuslik kaader vee peal päikeseloojakus seisvast kohvijoomise kohast ja lauast ilma kohvijoojate ja -tassideta mõjub loosungi „Pole kohvi – pole elu!” illustratsioonina. „Püha kohv” on üsna tulus kaup, aga seda mitte oma kunstiliste väärtustega, pigem printsiibi „tärn kirja ja diplom taskusse” tõttu.

„Minu isa” (Vesilind ja BFM, 2012, 23 min), režissöör Maria Viidalepp.

Üsna tärn-kirja-filmina mõjub (mis pole iseenesest ju patuasi, sest magistritöö tahab ju tegemist) paraku ka Maria Viidalepa „Minu isa”, mis on kunstilooliselt kindlasti väga vajalik film, kuid jääb kunstiliselt kõvasti alla selle filmi peategelase Ants Viidalepa kunstile. Kohe natuke pärast algust muutub filmija käekirjas häirivaks paralleel-liiniliste kaadrite üsna mehaaniline vaheldumine. Tegelikult oli see vaheldus mind vaatajana häirinud juba kolmandast filmist peale. Tõepoolest, materjali selline edastusviis oli valdav juba „Kosmoses” (küll üsna põhjendatult ja mitte just palju mõõdutunnet ületades) ja jätkus üha jõulisemalt „Pühas kohvis”, nii et sellise kujutusviisi märkamist „Minu isas” ei maksa imeks panna. Siiski, kui kahes eelmises filmis vahelduvad eri liinid kuidagi paremini: (on elavad ja särtsakad, tsäuhiga „Kosmoses” ning pildiliselt vaheldusrikkamad „Pühas kohvis”), siis „Minu isas” mõjuvad need kuidagi staatiliselt, surnuna. See võib küll olla kunstitaotluslik võte ja ilmselt ongi seda, sest filmi peamiseks kujutusobjektiks on surev inimene, haiglavoodis kunstnik Ants Viidalepp.

„Minu isa” autor nii operaatori kui režissöörina on kunstniku tütar Maria Viidalepp, kes on ja ülesotsitud materjalidele (helisalvestised Eesti Raadio ja Kuma Raadio arhiivist, pildid Eesti Kunstimuuseumi maalidest jm, „liikuvad pildid” Eesti Filmiarhiivist jm) filminud lisaks ka kaadreid haiglas surma ootavast isast kui ka haiglasse sõidust ja haiglast eri nurga alt ehk siis silmapiiridelt, nagu ta isa teda koduses maalikunstitunnis on õpetanud: „Pane silmapiir paika õigesti, ära unusta ära, kus su silmapiir on!”.

Tegelikult on film täiesti korralikult, hoole ja armastusega tehtud töö – mõõduline oopus, nii et oma „koolipoisi nelja” saab see tõenäoliselt ära. Ja seda filmi oli kindlasti ka raske teha, raske on seda ka sõnas edasi anda, sest väga lähedase inimese surm ei ole just kerge teema. Jah, see ei ole niivõrd film kunstnik Ants Viidalepast. See nõuaks tema elu ja tegevuse põhjalikumat käsitlust, sest need mõned kaadrid tema maalidest, külaskäigust tema õpetaja Ants Võerahansu koduvarele, napid videoülesvõtted Viidaleppade jõuluõhtust ja kodusest maalikursusest 2003. aastal tütrele Mariale ning natuke veel siit-sealt ei ole selleks piisav. Pigem on see film ikkagi kunstniku surmast, hääbumisest. Staatiliste ja kurvavõitu haiglavaateliste vahekaadrite sees mõjub haiglavoodis lebav Ants Viidalepp nagu ajaloolistel arhiivikaadritelgi siiski elujanulise ja -jõulisena, sitke jonnaka vanamehena, kes ei anna alla. Ütleb voodist põetajale (või kaamerasse): „Urra-vuurid / kuld- ja hõbeuurid /—/ Mis sa hiilid seal? Kuule, mis sa hiilid seal? Ma hakkan ise varsti hiilima. /—/ Kurrat, kas saab ükskord natuke süüa või ei saa? Noh!” Jms. Filmi kunstiline mõõde ja tugevus põhinebki peamiselt kontrastil: kunstnik ja tema võimsad maalid, värviküllased kirevad laadapildid, ning kunstniku kui tavalise inimese elu hale ja värvitu lõpp haiglavoodis.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming