Seda kuradi-lugu tasub edasi rääkida!

Jürgen Rooste

Mängufilm „Doktor Parnassuse Imaginaarium” („The Imaginarium of Doctor Parnassus”, Suurbritannia-Kanada-Prantsusmaa 2009, 122 min), režissöör Terry Gilliam, stsenaristid Terry Gilliam ja Charles McKeown. Osades Heath Ledger, Johnny Depp, Jude Law, Colin Farrell, Christopher Plummer, Verne Troyer, Lily Cole, Tom Waits jt. Linastub Tallinna ja Tartu Cinamonis ning CC Plazas. 1. Kas me pole mitte väsinud lõputuist muinasjuttudest „täiskasvanuile”? Kas mitte meediakuvand igavesti infantiilsest täiskasvanust, igiseksikast ja alati kelmikast kõurikust meis, ei tõmba elu latti nii madalale, et me isegi suurimas limbo-tantsus enam säält altpoolt minna ei saa? Kas pole mitte piinlik kuulata, kui suured, täiskasvanud inimesed, kes pole lugenud pea ühtki meie aja olulist suurromaani, kiidavad  lapsepõlve lemmikkirjanikke ja kinnitavad, et loevad nüüdki veel Preussleri ja Lindgreni raamatuid üle? Ja siis veel too Terry Gilliam (et mitte unustada Tim Burtonit!) toodab meile igavesti juurde „suurte inimeste” muinasjutte – noid, mida lastele on tõesti ehk raske näidata ja seletada, ent mis on siiski ennekõike kunstmuinasjutud, kummalised lood. „Veidrad,” ütleb eestlane, sest talle on kõik veider, kõik, mis pole šablooni ja malli järgi lõigatud.  Vaat, selline ongi Gilliami „Doktor Parnassuse Imaginaarium”, tõsi küll, hollywoodlikult haprail jalul kesktee suunas õõtsumas, ta tehnikaid ülal hoides ja ülistadeski, ent siiski oma käekirjast ja kavast kinni pidamas. Tere tulemast imelisse Imaginaariumi! Astuge sisse ...  

2.

Millest tasub üldse veel rääkida, mis lood need on, mida jutustades teame, et universum kestab ega tõmbu enesesse? Sügisel kuulutati välja „Põrgupõhja uue Vanapagana” järje kirjutamise võistlus, romaanivõistlus. Ka minu jaoks on „Põrgupõhja …” olulisim romaan, mis sel tillukesel lahtede ja järvede ja jõgede vahelisel maalapil kirjutatud – Bulgakovi-vääriline uurimus Kuradi ja Kurja olemusest. Eks ta ole.  Seda kuradi-lugu tasub edasi rääkida. Gilliam (koos Charles McKeowniga) on kirjutanud lood, mille juured on „Fausti” ja „Müüdud naeru” või „Meistri ja Margarita” jne radadel: kui oled enda meelest küll põrgulikult kaval, siis Selle Maailma Isandat sul ikkagi üle mängida ei õnnestu. Või õnnestub asjaoludel, mis sinusse ei puutu. Tähendab, kui vana tark mees hakkab mängima saatana vastu, siis võib ta tema küll justkui  üle trumbata, ent tema pääsemine ei seisa enam ta enda kätes, vaid siin mängib rolli … kuradi inimlikkus. Tom Waitsi mängitud saatan, mr Nick ses filmis, on suurepärane kuju: ta kehastab endas just nimelt toda kuratlikku me tänases ühiskonnas: mängu rõõmu! Homo ludens on meie maailma valitsev liik (mis muud too Spiel’gi) ja muidugi otsib ta endale väärilist kurja! Väljakutset. Kui oleks mu teha, annaksin Waitsile mõne suure ja mütaka auhinna, sest kuratlikkus tuleb tal loomulikult välja, ta ei pea pingutama, temas on seda Miles Davise ja teiste suurte džässimeeste cool’i, mis on olemuslikult kuri ise, sest ta on lõbus ja lõõgastav ja päästab meid maisest vaevast. Aga mis hinnaga? Seda ma muidugi nimetada ei oska. Eriti kui jääme Püha Augustinuse ja predestinatsiooni-teooria juurde ja tunnistame, et lunastatute hulk on lõplik ja määratud …       

3. Tark ja kaval mees, veel targem ja kavalam kurat ning süütu tütarlaps – aga kui süütud tänased 15-16aastased tüdrukud ikka on? – loovad mängu eeltingimused …       

4.

Dr Parnassos on põnev tegelane. Lisaks sellele, et ta on kunagi juhtinud kloostrit, kus loeti ette toda LU GU, mis katkeda ei tohi – et universum kestaks (aga keegi kuskil loeb seda lugu ju alati, aimab ta ära, mil isand Nick lugemise katkestab) –, on ta väikse omamoodi rändtsirkuse pidaja. Kui ta mediteerib, avaneb peeglitagune fantaasiamaailm, iga inimese isiklik ilm, kus kõige suuremad unistused ja himud omavahel võistlema hakkavad. Just nimelt unistused ja himud, kusjuures valikust sõltub kole palju, tõtt-öelda sõltub tost valikust kõik: kellele jääb su hing? See on filmi visuaalne kese, veidi räpase, tänase maailma kõrvalteedele jääva maailma  ning unistuste sillerdava Imaginaariumi vastandus. Ütleme nii: kui lugu vahepeal kikivarvul peab käima, et olla oma kuulsate sugulaste vääriline, siis visuaalne keel, millega jutustatud, vastab igati tänase „kurja” olemusele ja mõttele. Ma uinuksin sellel, kui saaksin – kui keel, kui pildiline keel oleks madrats …      

5.

Jah, pagan ja põrgu küll – kõik, kes „sellest” räägivad, kahjuks ka ma ise, viitavad sellele kui Heath Ledgeri viimasele filmile. Mis on muidugi tõsi, mis on muidugi hää müügiargument. Kuid olgem siirad: Ledger oli selleks hetkeks oma psüühika hävitanud  ja seda on ekraanilt, ta mängulaadist näha. Milline roll talle siis anti? Ta on antikangelane– peaaegu kangelane (selleks tast ikka ei piisa). Petturist seikleja, kes juhuse tõttu (ja et kaardid nii näitavad) sattub me reisiseltskonda, dr Parnassose, tema imeilusa Saatanale määratud tütre ja nende reisikaaslaste kampa. Kuna Ledger filmi lõpetada ei jõudnud, asendavad teda Imaginaariumis Johnny Depp, Jude Law ja Colin Farrell – ütleme nii, et tähtede  raskekahurvägi. Et ma tavaliselt sellistele pisiseikadele tähelepanu ei pööra, on seekord ehk hoopiski olulisem mu naise arvamus, kes kinos, kui Johnny Depp ilmus, sosistas, et „ta on ikka palju parem näitleja”. See pole Ledgeri suhtes muidugi õiglane, ent kahjuks mõjus kõigi kolme „dublandi” ilmumine siin samamoodi: Ledger on liimist lahti, teised aga tunnevad end kindlalt, nende mängitud „kurjam” on veenvam,  usub ka iseenda tegutsemist. Ledger, kes on mulle väga meeldinud, ei saa seekord kahjuks sel tasandil hakkama: ta ei nuia mult välja mu ihu ja hinge, ta ei kisu mind igal hetkel kaasa. Depp, Law ja Farrell saavad sellega hakkama. Ja küsimus pole siin ikkagi lihtsalt esteetilises, filmisiseses vastanduses, vaid mehes, kes ei suutnud mängida meest, kes sooritab lõpuks sisuliselt enesetapu…  

6.

Ometigi mahub „Doktor Parnassuse Imaginaarium” mu kümnendi filmielamuste hulka. Nii vastik, lapsik ja infantiilne ma olengi. Kole enda pärast kohe. Muidugi, nagu ühe armsa kolleegiga just ükspäe  arutasin: näinuks ma seda filmi kümmekond aastat tagasi, pidanuksin seda vahest ajastu ülendavaks suurteoseks. Nüüd on see ikkagi üks hästi jutustatud muinasjutt, kust on täpselt niipalju tagasi hoitud, et saame öelda: muinasjutuvestja ei tohi ega saa kunagi oma parimat lugu ära rääkida. Tal peab alati veel miskit varrukas olema. Eks nii ka Gilliamil. Aga Waits, tema muidugi räägib alati ja täie rauaga ja armu andmata. Nii et tõeline tegija  on ikkagi saatan…

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming