Sõbrad vana pöökpuu varjus

Mathura

Filmis on hulk uskumatuid seiklusi metsas, mille käigus saabki tõeks üks kummaline sõprus – sõprus rebase ja tüdruku vahel.

Prantslane Luc Jacquet on loodusfilmis kindlasti oluline nimi. Mees, kes tegi filmitegemisega algust üheksakümnendate keskel, saavutas laiema tuntuse oma suurteose, 2005. aastal valminud „Pingviinide marsiga”. See film oli läbimurdeks nii Jacquet’le kui loodusfilmile üldse. Antarktika keiserpingviinidest jutustav „Pingviinide marss” võitis parima dokumentaalfilmina nii Oscari kui ka Jacquet’ kodumaa suurima filmiauhinna Césari. Kui ehk välja arvata teise prantslase, Jacques Perrini loodud film „Rändlinnud”, võib öelda, et just „Pingviinide marss” oli filmiks, mis tõi loodusfilmi žanri välja üldsuse huvi äärealadelt ning leidis sellele vägagi laia vaatajaskonna. „Pingviinide marss” polnud üksnes hea film, vaid ka tõeline menukaup mitmel pool maailmas. Jacquet’ film oli sedasi kindlasti teerajajaks Ravetchi ja Robertsoni „Arktikaloole” ja ilmselt veel teistelegi loodusfilmidele, mis püüdsid anda žanrile uut värvi. Nüüd on 40aastane Jacquet ette võtnud esimese katse mängufilmi vallas, lavastanud imeilusa loo „Rebane ja laps”.

 

Professionaalsus ja perfektsionism

Seni on Jacquet palju huvi ilmutanud Antarktika vastu, lisaks „Pingviinide marsile” on veel kolm loodusdokumentaali („Weddell-hüljeste kevad”,„Leopardhülge jagu” ja „Pingviinide rannavalve”) üles võetud kas tollel mandril või selle läheduses. Filmi „Rebane ja laps” tegevus leiab aga aset Jacquet’ kodusel Prantsusmaal. Filmi lugu on iseenesest lihtne: 10aastane maatüdruk Lila (Bertille Noël-Burnea) kohtab oma kooliteele jääva vana pöökpuu varjus jahti pidavat rebast ning on tast niivõrd vaimustatud, et on valmis tegema kõik endast oleneva rebase usalduse võitmiseks. Järgneb hulk uskumatuid seiklusi metsas, mille käigus saabki tõeks üks kummaline sõprus – sõprus rebase ja tüdruku vahel. Kumbki õpib sellest nii mõndagi. Rebane avastab inimese ja Lila avastab looduse, tutvudes lisaks rebasele vist pea kõigi oma kandi metsaelanikega. Õnnelikud on inimesed, kellele langeb osaks seesugune rikkalik lapsepõlv nagu Lilale Luc Jacquet’ filmis.

Mis puudutab filmi tehnilist teostust, siis niisamuti nagu „Pingviinide marss” oli ilmselge perfektsionism, on Jacquet olnud ka oma esimese mängufilmi puhul tavatult ambitsioonikas. Jutustada pikk, pooleteisetunnine lugu sisuliselt vaid kahe tegelasega, kellest üks on pealegi metsloom, on ju julge ettevõtmine. Jacquet’le tuleb seejuures au anda. Ta tuleb väljakutsega toime, sest isegi kui süžee osutub aeg-ajalt etteaimatavaks või veidi naiivseks, ei hakka lugu venima. Teemaarendus ja olustiku vaheldumine on kõik seatud just õigetele hetkedele.

Enamgi kui stsenaristina on Jacquet aga mõistagi perfektsionist filmi visuaalse poole loojana. Nagu muuseas esitleb ta „Rebases ja lapses” hingetuks võtvaid loodusvaateid, elusaid värve ja valgust, mille tabamiseks on arusaadavalt vaja hulganisti kannatlikkust ja suurt kogemuste pagasit. Mis puudutab aga filmi peategelast rebast, siis on ilmne, et taustatöö selle ja teistegi filmis osalevate loomade üleskasvatamisel ja inimesega harjutamisel on nõudnud üksjagu suure töörühma osalust pikema aja jooksul. Jacquet näib olevat seisukohal, et kui juba teha filmi rebasest, siis ei saa see kujutada endast lihtsalt häid ülesvõtteid sellest loomast, vaid peab pakkuma parimat võimalikku, muu hulgas rebaste armutantsu ja seda lausa täiskuu valgel. On selge, et sellise filmi nagu „Rebane ja laps” saab üles võtta vaid inimene, kes loodust hästi tunneb, ja mitte ainult tunneb, vaid ka armastab. 

Professionaalsuse osas pole seega Jacquet’le midagi ette heita. Jacquet on õige inimene filmima loodust. Küll võiks aga esitada küsimuse, kas „Rebane ja laps” on ikka päriselt mängufilm. On ilmne, et Jacquet’ üks eesmärke on ka selle filmi puhul ikkagi looduse tutvustamine ning vaatajas metsamaailma vastu teatud austuse äratamine. Ent ehkki kõik sulandub üldisesse süžeesse, pole osal filmi stseenidel eraldiseisvat kunstilist tähtsust. Ka kõrvaltegelaste puudumine (inimeste näol) näib rõhutavat, et filmi keskne huvipunkt pole mitte inimene, vaid just loodus. Selles osas erinebki „Rebane ja laps” teistest omasugustest lapse ja looma filmidest, nagu kas või Rein Marani „Laanetaguse suvi” või Carroll Ballard’i „Duma”, kus jutustatud lugu väikese poisi tavatust sõprussuhtest tiigriga.

 

Lapselik sõnum

Kui paljude esitatud ülesvõtete filmilindile saamine on tegijatele ilmselgelt olnud kõike muud kui lihtne, siis filmi sõnumi osas puudub „Rebases ja lapses”  igasugune keerulisus ja kahemõttelisus. Peategelane Lila peab lõpuks õppima, et loodusega suhtlemisel on omad piirid ning inimese maailm ei saa kunagi looma maailmaga samaks. Õpib ta sedagi, et sõpruses, olgu siis loomade või inimeste vahel, ei saa kedagi millekski sundida. Sõpra ei saa omastada, armastus erineb põhimõtteliselt omanditundest. Filmi lõpus kinnitab täisikka jõudnud Lila neid arusaamu otsesõnu.

Mõistagi on need väärt mõtted ja küllap tasub neid ka kinos korrata. Ometigi jääb „Rebase ja lapse” puhul mulje, et nende jaoks, keda film sellise sõnumiga ehk tõesti tahaks kõnetada, jääb filmi kunstikeel liialt primitiivseks ja nad ei vaevu öeldut tõsiselt võtma. Nende jaoks, kes aga filmi tänulikult ära vaatavad ja seda sellisena nautida oskavad, on seesugune sõnum seevastu juba niigi igapäevane käibetõde. Seetõttu jääb mulje, et kõige täpsem määratlus Jacquet’ uuele filmile oleks „looduseaineline lastefilm”. Nimelt just lapsed näivad olevat see seltskond filmivaatajaid, kellele „Rebane ja laps” enim võiks korda minna – ja seda mitte vaid seepärast, et filmi peategelaseks on laps. Lugu on haaratav, kujundikeele lihtsustatus on lastele sobiv ja filmi sõnumist võivad just lapsed leida midagi, mis neid tõepoolest üllatab ja neile väärt õpetusena mõjub. Lapsest vaatajale pole ka tüli Jacquet’ kommertsiaalsusele makstud lõivust – animeeritud tehisloomadest öises metsas.

Igal lapsevanemal, kel loodusehuvi ja -mõistmist ning kes seda huvi ja mõistmist ka oma järelsoole tahavad edasi anda, soovitan seepärast igati oma laps käe kõrvale võtta ja kinno „Rebast ja last” vaatama minna. Kahetsema ei pea kindlasti keegi, seda enam, et satute keset Tallinna kesklinna ühtäkki puutumata maastikele, nende hulgas ehk sellistelegi, kus pole elus kunagi viibinud, näiteks tornikõrgustesse koobastesse, täis stalaktiite.

Jacquet’ otsus täisdokumentalistikast pooldokumentalistikale üle minna võib kunstiväärtuse seisukohast aga jääda esialgu küsitavaks. Looduse puhul kipub fiktsioon ikka mõjuma rõhutatult meelevaldsena ja täielikku veenvuse saavutamine võib loodusfilmi puhul osutuda raskemakski kui nii-öelda tavafilmides. Muuhulgas, „Rebase ja lapse” orkestreeritud ja rõhutatult emotsionaalne helitaust viis mu taas mõttele loodusfilmist, kus loodust vaid esitletaks ja inimesepärastest tõlgendustest sootuks loobutaks. Võib-olla oleks see siis omalaadne „puhas kunst”, elu kajastus selle täies eheduses.

 

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming