Rumalus ekraaniruudus

JOHANNES SAAR

Film lollusest, mis tehtud lollidele arusaadavas keeles 9. juuni õhtul näitas ETV Albert Nerenbergi mullust menufilmi ?Rumalus, rumalus?, mis teema üle arutledes kujunes kokkuvõttes siiski ise selle illustratsiooniks. Võib-olla teadlikult, sest üks üles visatud küsimusi oli: kas vaimne nüridus ja ignorants pole mitte kõige edukam läbilöögistrateegia konkurentsiühiskonnas? Seda filmi on seiranud igal juhul publikumenu nagu paljusid Nerenbergi varasemaid teoseidki, nii et küsimus sellest, kas keegi mängib lolli või ongi loll, ei oma lõpptulemuse koha pealt tähtsust. On olemas visuaalne keel ja käitumismudel, mille rakendamine garanteerib vastastikuse tähelepanu, sõltumata näitleja ja publiku intellektuaalsest tasemest ? palju värvilist tossu ja kõnelemine välgumürina ilmutusliku häälega.

See film kõneles ses registris lollusest, raamides kordamööda ekraanile nii erinevaid meedianägusid nagu filminäitlejad Adam Sandler ja Salma Hayek, koomik John Cleese, Bush juunior ja lingvist Noam Chomsky. Eriti juhmide valgete meeste rollides tuntud Sandleri abil kiputi esile manama kuju intellektuaalist, kes korjab veiderdades publikult populaarsuspunkte, kuid ise peab vaikselt peenikest naeru. Kõlama jäi, et maailma elanikkond jaguneb kaheks: lollideks ja lollimängijateks. Näitlejad ja kõik meediakuulsused olla valdavalt need, kes mängivad lolli, ning ekraani ees aelev publik on see päris loll, ajusurmas debiilik. Süüdi olla selles muidugi kartulikrõpsud ja telekas, mis olla teinud kogu vabast maailmast idiotismi leviala.

OK. Mõelgem lohutuseks sellele, et pool maailma elanikkonnast ei tea, mis on elekter, kaks kolmandikku pole iial teinud ühtegi telefonikõnet ning rõhuvale enamikule ei ütle sõnad ?telekas?, ?Internet? ja ?postmodernism? mitte midagi. Seega, jumal tänatud, pole kõik veel kadunud. Intellektuaalne rasvumine ja füüsiline kängumine puudutavad ainult inimesi, kel on aelemiseks oma tugitool ja kindlasti ka telefon, millega pitsat tellida. Seega räägime me esmajoones inimkonna eliidist ? nokkmütsidega pesapallifännidest, kelle ajaarvamine algab Superliiga sünnist.

Eelmainitud film rumalusest oli mõeldud just neile. Film lollusest, tehtud lollidele arusaadavas keeles. Palju tossu, välku, metsik tempo, ilmutuslikke kaamera- ja arvutitrikke ning kõige selle keskele monteeritud muldvana Noam Chomsky kordamas kolme-nelja lihtsat lauset a la ?inimeste keel on muutunud?, ?me peame ajaga kaasa minema? jms.

See on lollisõbralik montaaþipoliitika, mis võimaldab David Copperfieldi mustkunstietenduste värvilise tossuga ühendada osadusetunde millegi radikaalselt intellektuaalse ja kompromissituga. Roland Barthes?i terase tähelepaneku kohaselt leidub sotsiaalne kiht, kelle jaoks igasugune mõtlemine seostub eelkõige kohutava higistamisega, sellise kaelamurdva jõupingutusega, mida ei paku ükski labida- ja kirvetöö. Kujutlus inimesest, kes higistab kuskil laua taga ilma lillegi liigutamata, inkrimineerib üksiti talle ka midagi ebaloomulikku, haiglast. Selles nägemuses mõtlemisega hõivatud inimesest peituvad antiintellektualismi jämedaimad juured ? kartus millegi ebanormaalse ja värdjaliku ees. Nerenberg on targu läinud ringi sellest meditsiinilise maiguga diagnoosist ning paigutanud Chomsky nüüdseks juba müütiliseks kasvanud ühiskondliku mõtleja palged turvaliselt kilgendava tulevärgi sisse, mis meenutab korraga lõbustusparki ja David Lettermanni talk show?d. Mõtleja näo ilmumine lummavate arvutitrikkide keskele võtab pinged maha ja annab publikule rõõmsa äratundmise: ma saan aru, millest Chomsky räägib!

Teine huvitav asi lollidele lollusest kõneleva filmi juures oli igasuguse geograafia puudumine. Inimesed ja teemad ilmuvad suitsu seest või kokku-lahti jooksvast cache?ist ekraani keskel ja kaovad sinna tagasi nagu Maelströmi veekeerisesse. Nende ilmumine ekraanile on ilmutuslik ja kadumine imetabane. Nad jätavad endast maha lühikesi hakitud mõistulauseid, külvavad universaalset ebalust ja prohvetlust ning teevad seda kiiresti nagu televisiooni fast thinker?ile kohane. Kaasa arvatud Chomsky, kelle rääkiv pea õilistab ka saatejuhtide ja ajakirjanike endi apolloonilist hoiakut. Kõik nad moodustavad iseennast peegeldava fragmentide kollaaþi, milles Chomsky sümboolne intellektuaalikapital kopeeritakse kloonideks, peegeldatakse tuhandekordselt tagasi pisikestelt telemõtlejatelt ja pritsitakse folkloorina idiotismi levialasse laiali; ?me peame ajaga kaasa minema? kordab kogu telekommuun hüpnotiseerituna.

Veel geograafia puudumisest. Ehkki film on rangelt ingliskeelne, eksponeeris peamiselt valgeid inimesi ja nende jackass?ilikke tegemisi rulaga kuskil trotuaaridel ja alasti hokiväljakutel, esitati kõige sellega kaasnevaid tüsistusi ja muresid globaalsete, isegi kosmiliste kollisioonidena, mis raputavat kogu galaktikat. Sellised nimed nagu Bill Maher, Drew Curtis, David Frum jt. ilmuvad ekraanile ilma tutvustuseta. Neist on vist saanud globaalsed tähendamissõnad, mis filmitegija eelarvamuse kohaselt vallandavad kujutlustevoo kõikides kahejalgsetes. Igalt maailma telekaomanikult eeldatakse ka teadmist selle kohta, mis on Harper?s Bazaar või kartulikrõps. Dialoog on kadunud, vestluspartner on silmapiirilt haihtunud, jäänud on vaid rääkivate peade eneseküllane panoptikum ja tülgastus rinnale pudenenud krõpsupurust, mis filmi möödapääsmatu järeldusena kummitavat kogu inimkonda. Inimene üksi teleka ees olevat mõtleva inimese peamine probleem.

Selle tõdemusega sulgub lollidele mõeldud jutt lollidest oma müüdiloogikasse. Teleka ees istuja olla korraga geneetiline loll, olude ohver ja intelligentne kannataja, kes saab aru oma õnnetust olukorrast, kuid astub ikka samasse suletud ringi. Tema situatsioon omandab üksiti müüdi mõõtmed, sest kuskilt ei paista selle tautoloogilise olukorra piire, selle sündroomi leviala ei ole filmis kuidagi piiritletud, järelikult on see totaalne, universaalne, kõikehõlmav, liikumatu, lõplik ja fataalne.

Samasugune retoorika, nagu me teame, kuulub ka Interneti-müüdi juurde. Ning selles retoorikas avaldub üksiti ka selle filmikese ideoloogiline iseloom: kõneväärsed on vaid paksude telekaomanike vaimsed probleemid, savannide aidsihaiged jms. ei ületa ei ekraaniäärt ega uudisekünnist.

Nerenberg lõikab kõigest sellest profiiti, ta on meister reaalsust kunstlikult esile manama, segama draamat ja proosat eritlematusse pudrusse ning seda publikule maha müüma. Kaks kõnekat kõlakat. Ta olla esimene, kes nägi treiler?is omaette spetsiifiliste väärtustega kunstivormi, mitte filmi eelreklaamiks kokkulõigutud klipijuppi. Ta kutsus ellu filmiþanri nimega truvie, milles näitlejad visatakse nagu paraðütistid kriitilistesse tõsielusituatsioonidesse (tänavarahutused jms.), mida nad siis asuvad reþissöörile meelepärases suunas edasi provotseerima.

Mulle isiklikult teeb temasuguste filmitegijate kasvav populaarsus tõsiselt muret. See süüdimatus, millega ta sotsiaalpornograafilistel eesmärkidel solgib näiteks antiglobalistide ja roheliste püha üritust, võib viia ühel heal päeval selleni, et me ei suuda eristada tegelikult toimuvat sotsiaalset pööret mõne filmikese eelreklaamist. Mis omakorda ei tähenda, et interventsioonid poliitilisse ellu peaksid olema keelatud. Need peaksid lihtsalt olema mittemüüdavad.