Ring ümber iseenese kahvatu varju

Pirjo Leek

Mängufilm „360” (Suurbritannia-Austria-Prantsusmaa-Brasiilia 2011, 110 min), režissöör Fernando Meirelles, stsenarist Peter Morgan. Osades Rachel Weisz, Jude Law, Anthony Hopkins, Lucia Siposová, Moritz Bleibtreu jt. Linastub Hobujaama tänava kobarkinos. Mängufilm „360” kuulub populaarsete multinarratiivsete filmide alamžanri, n-ö hüperlink-filmide hulka (nagu filmikriitik Roger Ebert neid nimetab), kus eraldiseisvad lood liidetakse tegelastevaheliste sidemete abil omavahel. Samasuguse struktuuriga filmid nagu „Magnoolia” (1999), „Armastus on see” (2003), „Kokkupõrge” (2004), „Paabel” (2006) jms on viimastel aastatel saanud tunda nii publiku ja kriitikute kiitust  kui ka laitust. Sellele vaatamata ammutas filmidega „Frost/Nixon” (2008) ja „Kuninganna” (2006) tuntust kogunud stsenarist Peter Morgan filmi „360” jaoks inspiratsiooni mitte lähiaastate filmiajaloost, vaid enda sõnul hoopis Arthur Schnitzleri 1987. aastal kirjutatud näidendist „Ring” („La ronde”), mis on aegade jooksul kinolinal rohkem kui tosinal korral kajastamist leidnud (teiste hulgas ka vanameister Max Ophülsi käe all). Näidendis kohtuvad kõigepealt A ja B, seejärel B ja C, C ja D jne, kuni lõpuks Z kohtub A-ga: ring saab täis ja selgub, et neid erinevast klassist ja soost inimesi ühendab sama suguhaigus. „360” täisring pole aga nii sirgjooneline, tegelaste kohtumisahel katkeb kohati ning mitmed liinid arenevad ringist väljapoole.

Nurklik ring

Režissöör Fernando Meirellese sõnul, kelle tööde nimekirja kuulub mitmetele auhindadele kandideerinud „Jumala linn” (2002), võib filmi pealkirjas mainitud 360 kraadi defineerida kui „kubistlikku” ringi, sest lihtsakoelise ringikujulise struktuuri puhul oleks lihtne ette näha, mis järgmiseks juhtub, ning vaatajatel puuduks üllatusmoment. Ringistruktuuri üheaegne järgimine ja eiramine tekitab situatsiooni, kus väljahõigatud struktuur ja filmi süžeeliinid jäävad üksteisele jalgu ja välja arendamata. Üksteisest tüdinud briti abielupaaril, noorel Bratislava neiul, kes teeb oma esimesi tööotsi prostituudina, vanal mehel, kes otsib oma kadunud tütart, kinnisidee mõõtmeid võtva kiindumuse käes vaevleval hambaarstil ja kriminogeense ärimehe heaks töötaval mehel, kes ei tea, kuidas teda ümbritsevast surnud ringist välja astuda, pole eriti midagi ühist. Eripalgelised lood, mis neile ruumi ja aega jättes pakuksid ilmselt huvitavaid sisekaemusi elule ja suhetele, sunnitakse alluma struktuurile ja nende ainsaks ühislüliks jääb klišeede hulka kuuluv idee, et siin planeet Maakonnatiigis oleme me kõik omavahel seotud, mistõttu teiste otsused mõjutavad igaühe elu. Soov ringikujulist struktuuri järgida ei lase süžeel omasoodu areneda, kuid sedasama struktuuri eiravad süžeeliinid omakorda töötavad vastu sellele, et nende liinide ühisosa ütleks midagi tähendusrikast tänapäeva inimsuhete kohta.

„360” süžeeliinide rägastikus aitab ilmet luua silmapaistev rida tuntud näitlejaid: vanameister Anthony Hopkins, Jude Law, Rachel Weisz, Ben Foster ning teised eri kultuuriruumides tuntud näod nagu Dinara Drukarova, Vladimir Vdovitšenkov ja Maria Flor. Kuna filmis „360” on kümme peaosatäitjat, on igale näitlejale ekraanil antud aeg piiratud. Vaataja visatakse kauni rahustava muusika taustal tegelaskujude elu mõjutavate tähtsate otsuste keskele vaid viivuks ning ilma igasuguse taust­info ja selgitusteta. Näidatakse, mis juhtub, aga mitte miks või mida tegelased sellest arvavad. Teadmata põhjustel otsustab Mirka (Lucia Siposová) prostituudikarjääri kasuks, kuid see ei näi morjendavat ei teda ega ka tema korralikku õde. Michaeli (Jude Law) ja Rose’i (Rachel Weisz) abielu on filmi alguses karidel, kuid  ületamatuna näivad abieluprobleemid lahenevad filmi lõpuks iseenesest. Tütreotsinguil John (Anthony Hopkins) heidab AA-koosolekul ette kantud mõistuloos veidi valgust oma minevikule, kuid öeldu ei seostu sellega, kuidas Johni enne ja pärast seda monoloogi filmis kujutatakse. Põnevusfilmi või pildi liikumise ilule keskendatud linateoste puhul kohtab sellist lähenemist sageli, kuid inimsuhete lahkamisel on eelnev ja järgnev kohati tähtsamgi kui sündmus ise. Süžeeliinide arvukuse ja sellest tuleneva ajanappuse tõttu on filmis „360” rõhk asetatud tõlgendamise asemel kirjeldamisele, mistõttu suhete teemakäsitlus jätab pealiskaudse mulje.

Paindlik ja leidlik pilt

Vaatamata jutustuste paljususele, nende seostamatusele ja pealiskaudsele käsitlusele on „360” visuaalselt leidlikult lahendatud. Maailma paikades ja ühiskonnakihtides toimuvat ühendab sama luitunud, kuid soe värvigamma ning taevas lendavad lennukid ja sealt langev vihm, mille sisse ja välja suumimist rakendatakse tegelastevahelise distantsi ületamiseks. Lisaks sellele kasutatakse tegelaskujude korraga ekraanile toomiseks ning ühelt loolt teisele liikumiseks sujuvat ja misanstseeniga sulanduvalt jagatud kaadri võtet, kus kaadrid sõidavad üksteisele sisse nii, et neid jäävad eraldama juba eelnevalt kaadris olnud seinad ja sambad. Pidev hüplemine maailma paikade vahel ei löö silme ees kirjuks, sest üleminekud on tehtud võimalikult sujuvaks ja märkamatuks. Ka vaataja koht nendes lugudes on läbivalt visuaalselt markeeritud.

Kaadris toimuv tuuakse vaatajani läbi klaaspindade või peegli vahendusel ning kaamera ette satub objekte, mis takistavad otsest ja segamatut vaadet kaadris toimuvale. Seda sorti visuaalne müra asetab vaataja n-ö piiluja või jälitaja olukorda: kaadris toimuvat ei etendata neile, vaid vaatajad näevad seda pealt. Sellised võtted seovad filmi narratiivid visuaalselt ühtlaselt distantseerituks.

„360” on silmapaistvate näitlejate ja filmitegijate nimede ning leidliku pildikeelega kaunistatud multinarratiivne film inimsuhetest, kuid töötab iseenda eesmärgile vastu. Film armastuse ja inimlikkuse võimalikkusest tänapäeval taandub globaalse küla kulunud ideele, kuna narratiivide arvukus pärsib individuaalsetesse teemadesse süüvimist ning nende edasiarendamist. Ajapuudusest ning lugude rohkusest tulenevalt ei anta aega ekraanil toimuvat seedida, koostöös visuaalsete vahenditega tekitab see distantsi vaataja ja filmi vahele. Linateose „360” visuaalne voolavus, suur idee rääkida ülemaailmselt kõnetav koondlugu inimsuhetest ja paljulubav näitlejate ja filmitegijate nimekiri vastandub kuivale ja igapäevasele asjalikkusele, millega see ette kantakse. Tulemuseks on väikseks räägitud suur lugu.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming