Priit Valkna edu Hantõ-Mansiiskis

Olev Remsu

Soome-ugri filmi- ja telefestival tähendab vahest sadakonda üksteisele lähedast, valdavalt hõimukaimu, kes vähemalt kord aastas kohtuvad, oma töid näitavad ja oma muredest räägivad. Festival rändab pealinnast pealinna, mina olen kohal olnud kaks korda, mullu Komimaal Sõktõvkaris osavõtjana ja tänavu Hantõ-Mansiiskis ?ürii liikmena. Peale selle olen siin-seal kokku saanud soome-ugri kirjanikega, nõnda et minulgi on selles seltskonnas häid tuttavaid. Filmifestival toimus tänavu tosinendat korda,  juba on mindud teisele ringile, soome-ugri rahvaste pealinnad jagunevadki kaheks: need, kus on toimunud üks festival ja need, kus on toimunud neid kaks.

Film koos folklooriga

Tänavu oli filmifestival üks pulk folkloorifestivali tohuvabohus ? ja oh seda kaost! Kas seal oli mingi üritus, mis toimus trükitud programmi järgi ette kindlaks määratud ajal ja kohas? Oli, oli, vahest isegi kaks-kolm. Folkloorifestival oli vägev pillerkaar, selles lõi kaasa mitusada rahvarõivas pidulist, teiste hulgas kaks noorterühma Eestistki ja alati, mil ma nendega kuskil esinemispaigal või vastuvõtul trehvasin, oli neil pagana lõbus tuju. Järelikult oli kõik okei.

Mis mured siis?

Rahvuskeelsete tele- ja raadiosaadete maht sulab kokku aastast aastasse, aborigeenrahvustele tähendab see prestii?i kahanemist ja ehk kiiremat hääbumist, inimesed aga kaotavad töö ja leiva, ja see on kurbmäng mujalgi kui Siberis. Ühelt poolt toimib kapitalistlik hundiseadus: kui sa end ära ei teeni, kui sa kasumit ei too, pead surema. Ent sellel on tähtsust vaid osaliselt, kuna rahvussaateid toodavad sajaprotsendiliselt riiklikud kanalid (rahvusfilme teevad ka mõned üksikud erastuudiod, kuid nende produktsioon on venekeelne) ning Putini-riik hoolitseb propaganda eest heldelt. Rahvuskeelsete toimetuste üks peamisi ülesandeid ongi tõlkida venekeelseid tele-, raadio- ja ajaleheuudiseid oma keelde. Ajakirjanduse riigistamine on nõnda loomulik, et seda ei märgatagi.

Vahele paar sõna Hantõ-Mansiiskist. Olen juhtunud sinnakanti varemgi, vanasti oli tegemist mõnusa, ühe-kahekorruseliste palkmajadega seitsmele künkale rajatud linnakesega keset taigat, kahe hiigeljõe, Obi ja Irtõ?i ühinemispaigas. Naftat ja gaasi ammutati ümbrusest tollalgi, kuid linna ennast see peaaegu ei puudutanud, ainult vahest värvusid jõekaldad õliseks, surnud kalade parved, kõhud ülespidi, ujusid allavoolu. Jeltsini ajal murdsid regioonid Venemaa Moskva-keskse poliitika ning mingi osa kohapeal toodetavatest tuludest jäi obrokiks võtmata. Ja selle osaga on viimase viie-kuue aastaga ehitatud kaunis, postmodernistliku arhitektuuriga kivi- ja klaaslinn, mis Venemaa üldise laokiloleku ja kasimatuse taustal puhtuse ja korraga silma paistab.

Meie aga räägime informatsiooni kallutamisest riigile meelepärases suunas. Kas te kujutate ette, et riikliku teleraadiokompanii Jugooria nägus hoone ehitati valitsushoone (endine partei oblastikomitee) kõrvale, linna keskplatsile? Ajakirjanikel endil on selle üle hea meel, siit võrsuvat sõltuvust paljud ei märkagi, rõõmustatakse hoopis selle üle, et neist lugu peetakse.

Tänasel Venemaal võite te aina kuulda sõna vertikal, seda nii päevauudistest kui inimeste omavahelisest jutust. Ehk ongi see praegu Venemaa lemmiksõna, igatahes kasutatakse seda autoritaarsuse eufemismina. Ja kas te tahate või mitte, ent paljudele see asi meeldib. Kogu Venemaa ongi jagunenud Putini ja vertikali toetajateks ja selle sõjakateks vastasteks. Viimaste hulka kuulub neid, kes on kaotanud oma positsiooni putinlastele-kagebistidele. Hea, et inimesed ei karda veel välja öelda oma arvamust, kuigi enne südamepuistamist heidetakse luuravaid kontrollpilke ? ega liigseid kõrvu pole kikitamas?

Teleuudiste auhinnad külakorda

?ürii jaoks tähendas seesugune õhkkond seda, et konkursile esitatud umbes viiekümnest tööst oli mõniteist kõige tavalisemad teleuudised mõnes väikekeeles. Tee siis vahet, milline on neist siis kõige etem, milline diktor väljendab ennast korrektsemalt ja kelle kaamera on filmimise ajal vähem kõikunud. Omavahel rääkides jagatakse selle valla auhindu rotatsiooniprintsiibil: mullu said udmurdid, tunamullu mordvalased, tänavu peaksime valima nende ja nende vahel. Vähemalt hea, et need saated on veel olemas ning hant või neenets või sölkup või keegi teine võib oma tundra- või taigakülas, kus mõnikord ei ole elektritki, omakeelseid uudiseid vaadata-kuulata. Kindlasti kasvab ta lugupidamine iseenda ja oma rahvuse vastu, kui ta saab omas keeles teada, mida tehakse Moskvas ja New Yorgis või kuhu terroristid pommi panid.

Minu meelest jaguneb rahvuskeelsete uudiste auditoorium teravalt kaheks: linnastunud aborigeenid ning oma rahvuskülades elavad inimesed. Viimastele on kindlasti olulisemad kohalikud uudised, milliseid otsekui etnograafilist haruldust on põnev vaadata inimesel kaugemaltki. Natsionalism Venemaal tõstab pead, kuid regiooniti on võimude suhtumine põlisrahvastesse üsna erinev. Marid kaebasid lausa terrori üle, paljudeni neist polnud jõudnud info meie suuraktsioonist, 8000 allkirja kogumisest petitsioonile nende kasuks, see oli neile rõõmustavaks uudiseks. Esineb maride füüsilisi peksmisi, seda teevad tihti ?ovinismist õhutatud purjus nolgid, tänased võimud töötavad siiski peenemalt, rahvuslikumalt mõtlevaid inimesi ei visata päris tänavale, neid viiakse üle kultuuri- ja rahvusaadetest infosaadete toimetustesse, kus neil suurt midagi muud teha pole, kui Venemaad kiitvaid uudiseid vene keelest kohalikku keelde tõlkida. Ent Hantõ-Mansiiski võimud paistavad silma suhtelise  liberaalsuse poolest. 

Igal aastal jääb vähemaks umbes miljon venemaalast, rahvaarvu kahanemine on seal pööraselt kiire. Samas paisuvad Moskva ja Sankt-Peterburg uskumatult nobedalt (koos eeslinnadega miljoni ja poole miljoni võrra aastas), mis omakorda tühjendab maad. Kahel etnilisel rühmal on Venemaal aga kõrge loomulik iive, nendeks on moslemid ja väikerahvad Põhjas, kes on valdavalt soome-ugri juurtega. Viimased on õigeusklikud nagu venelasedki, nende suhtluskeeleks on vene keel. Tundub, et targemad pead Vene poliitikasuunajate seast otsivad just neis loomulikku liitlast. Mis sest, et teravate põsesarnadega ja mandlisilmadega, aga ikkagi rohkem oma kui mõni teine!

Läbi sõrmede vaatamine

Umbes niisugune oli festivalipilgari poliitiline taust ja tundus, et osa ?ürii liikmeid juhindus just sellest. Ah-ah, ?üriisse kuulus teise välismaalasena veel bretoon, Prantsuse Vabariigi kodanik Dominiqui, kes pidulikel üritustel kandis bretooni uhkeid rahvarõivaid, andes nende kohta läbi huumoriprisma ka ammendavaid seletusi. Dominiqui on erialalt etnograaf-antropoloog, kes tõlgib prantsuse keelde ka Siberi väikerahvaste loomingut.

Kõik eelnev oli taustaks, miks ?üriiliikmed ei kohkunud tagasi andmaks grand prix?id Olga Kornijenkole, erastuudios Surgut-Inform TV toodetud filmile ?Meister ja Jevdokia?, kuigi sellele tööle oli üsna palju formaalseid etteheiteid: polnud esitatud sünopsist, film valmis juba 2003. aastal, kuigi reglemendi järgi tulid arvesse ainult 2004. aastal või hiljem tehtud filmid. Osavõtjate poolt hooletust ja ?ürii poolt läbi sõrmede vaatamist leidus ohtralt, seesugune on väljakujunenud komme. Isegi Soomest esitati kaks tõlkimata ja subtitreerimata filmi, üks soome, teine mari keeles. Lohakus hakkab külge. ?üriid juhatas vene teletäht Sergei Tort?inski, kes on Putini-vastase suundumuse eest eraülikooli õppejõuks saadetud, ekraanidelt eemaldatud.

Olga Kornijenko teenis võimude pahameele ning mujal loorbereid oma Eestiski näidatud tööga ?Jura tõde? (2003), mis on portree neenetsi eestvõitlejast, metsaneenetsite hõimujuhist, ?amaanist, poeedist, filosoofist, erapõdrakarjanduse pooldajast ning vene hipiliikumise esiisast Juri Vellast.  Filmi ideoloogia läheb täpselt täkkesse new-age?i  ajastu uskumuste ja hoiakutega, Juri Vella  näitab ja tegutseb, monoloog või usutlemine ei domineeri nagu seda kahjuks portreefilmides ikka juhtub. Kindlasti oli ?ürii otsus kummardus vene juurtega tarmukale daamile tagantjärele (võib tuleneda ka asjaolust, et aborigeenidest võivad saada ideoloogilised liitlased), ehkki ka konkursile esitatud 53minutiline ?Meister ja Jevdokia? on tehtud professionaalselt. Kornijenko jätkab oma põlisteemat, meistriks on hanti küla ?amaanitrummide valmistaja, Jevdokija on tema naine, kes tõsiselt armastab oma meest. On isegi hea, et Kornijenko ise pole soome-ugri päritolu, ta nagu ei tingi endale allahindlust, et vaadake, ma olen vaene ja õnnetu, te ei või minult soovida seda, mida teistelt. Ta teeb harilikku dokfilmi, arvestab kõigi sinna juurde kuuluvate nõuetega.

Huumoriga ebausku

Teise peapreemia za lut?eje avtorstvo võitis meie Priit Valkna oma filmiga ?Kaetajad?, mis on järjeks mullu Sõktõvkaris parima re?iipreemia pälvinud ?Hundile?. Ka teema ja lähenemisnurk on samad: ebausk läbi huumoriprisma. Kuidas seda nominatsiooni tõlkida? Igatahes mitte autorifilmiks, mis eesti keeles tähendab seda, et re?issöör kahmab endale nii stsenaristi kui operaatori rolli ja vahel leiab endale teisigi funktsioone. Avtorstvo tähendab siinkohal loomingulisust, ootamatut loomingulist leidu. Ja tõesti, minul endalgi on olnud kokkupuuteid Lõuna-Eestis (ja mujalgi?) levinud rahvauskumisega, mis kokkuvõttes taandub valemile: kui ütled hästi, siis teed halba, tavaliselt meelega. Last või looma kiita ei tohi sootuks, kaetad kohe ära! Kitsas külaühiskonnas ei lase see kellelgi teistest üle pea kasvada, kuid põhjustab lennukamatel inimestel neuroose.

Silma paistsid veel Mirja Metsola ?Soomemaa tähistab jaanipäeva? ja Ilona Laurikaise ?Mari energia?, mis on etnograafilised-antropoloogilised filmid tänasest päevast. Uuriv pilk näeb mineviku ja oleviku vahel tuhandeid sidemeid. Olgugi et oleme linnastunud, oleme muutunud ainult õige vähe.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming