Poliitik, lõks ja tühi peegel

Donald Tomberg

„Rotilõksus” võib kõigi nelja peategelase juures puhuti näha, kuidas neid ümbritseb teatav külm lagedus.        Mängufilm „Rotilõks” (Eesti-VenemaaPrantsusmaa 2011, 100 min), režissöör  Andres Puustusmaa, stsenarist Tigran Agaveljan, operaator Timo Salminen, produtsendid Anu Veermäe ja Andres Peets. Osades Mait Malmsten, Tõnu Kark, Lembit Ulfsak, Ilja Nartov, Kirill Käro, Natalja Murina-Puustusmaa, Marina Aleksandrovna, Nikolai Fomenko, Eda-Ines Etti, Evelin Pang, Hele Kõre, Indrek Tarand jt. Esilinastus 4. III Tallinna Cinamonis.          Teatavasti lasi „Hamleti” prints Hamlet veendumaks Claudiuse süüs rändnäitlejatel kuninglikule perekonnale esitada „Gonzago mõrvaloo”, mille teksti Hamlet oli omatahtsi kohendanud. Oma töötluse nimetas Hamlet „Hiirelõksuks” ja lõks töötas. Claudius, kes näitemängus end salamõrvarina ära tundis, katkestas etenduse, nõudes valgust. Hamletil oli nüüd selgus käes, Claudius oli kohtunud oma südametunnistusega, pimedaga nagu pilkane öö.  Puustusmaa mängufilmis „Rotilõks” satub hämarate sidemetega liberaaldemokraatliku partei suurim valimislootus Toomas sellega sarnasesse lõksu. Teadliku lõksu seadmisega siin aga tegemist pole, Toomas paneb endale lõksu välja ise ja kogemata.     

Peegeldused       

Poliitik Toomase kõrval on teised „Rotilõksu” peategelased kriminaalidele võlgu rahahädas maakler, maakleri sõber, Venemaalt Eestisse  sõitnud kirjanik, kes loodab siin kohtuda oma tütrega, ning naisfotograaf, kes vajab raha, et maksta haige isa operatsiooni eest. Kõik nad kohtuvad Toomase korraldatud suurejoonelisel häärberipeol. Järgmisel hommikul avastab peoperemees, et kodust on kadunud suur summa partei raha. Kahtlus langeb viimati lahkunud külalistele – eelnimetatud kolmikule. Toomas, kes on varem teeninud leiba politseis, kaevab üles vanad tutvused ning nõukaaegse  kooliga miilitsad, kes kinnipeetavaid ka telefoniraamatuga peksta mõistavad, nopivad kahtlusalused üles suurema vaevata. Kolmik on lõksus, vana miilits ja Toomas töötlevad neid, hiljem aga selgub, et tegelikult on lõksus hoopis Toomas ise. Koos jõhkrate võtetega, mis Toomas raha tagasisaamiseks käiku laseb, asetub mehe ette ka mõtteline peegel ehk küsimus, kui kaugele on ta raha ja võimu nimel valmis minema.   

„Rotilõks” on nimetatud sotsiaalkriitiliseks,  action’i elementidega draamaks, kus režissöör Puustusmaa on lasknud kõrvuti kulgeda mitmel plaanil. On sotsiaalkriitika ja kriminaalne plaan, mille eesmärgiks on esile tuua hoopis tegelaste psühholoogia ja valikud; on erinevad vaatepunktid ning väikesed mikrosüžeed, mida kannavad kõrvaltegelased. Filmi ideeline telg on määratud Toomase võimuiha sisemise peegeldusega ning tundub, et „Rotilõksus” kumab läbi taotlus lasta erinevatel plaanidel  teineteises peegelduda ka üldises dramaturgilises ülesehituses.         

Korrati annavad need peegeldused ka huvitavaid lahendusi. Nõnda oigavad ühes episoodis suletud ukse taga kinnipeetavad, esiplaanil arutavad aga vanad miilitsad igapäevaelu muresid. Teises episoodis, kus Toomas relvaga kinnipeetavaid ähvardamas käib, mees libastub, kukub, relv läheb lahti ja kuul kihutab napilt mööda vanast miilitsast. Vägivald nihutub nõnda kohati absurdi, muutumata cool’iks  ja see on üsna huvitav käik. Vägivallal ei olegi adekvaatset põhja, sisimas on ta mõttetu. Siiski ei jõua erinevate plaanide vastastikused peegeldused „Rotilõksus” kokku n-ö ühte helistikku. „Rotilõks” võitnuks palju, kui pinget oleks taotletud just ühtse atmosfääri kaudu, praegu kiigub filmi üldine tonaalsus pigem erinevate hoiakute vahel. Kõige lihtsama näite võikski siin tuua muusikalise kujunduse poolelt. Hämara eelaimuse loomisele järgnevad hoogne rock,  lastelaul ja kergelt sentimentaalne motiiv klaveril. Midagi ei ole teha, meeleolu kipub killustuma. Kuivõrd „Rotilõksus” on just klaveril ühes stseenis ka märgiline tähendus, siis võinuks ju keskenduda ka heliribas ühtse meeleolu huvides just klaverivariatsioonidele?     

Väikesed maailmad ja suured     

Peategelaste taustale antakse viited ja nende üksiolekut, võõrandumist püütakse ka pilti. „Rotilõksus” võib kõigi nelja peategelase juures puhuti näha, kuidas neid ümbritseb teatav külm lagedus. Kirjanik püüab tühjal ja kõledal tänaval kinni endise armsama, lootuses,  et viimane lubab tal oma lapsega kohtuda. Pättide eest põgenev maakler ööbib valmimisjärgus kõledas korteris, fotograaf seisatab valgel stuudiotaustal nagu tühjas aegruumis, poliitik laamendab keset ööd üksi oma uhkes villas. Ometi jääb vähemalt kolme peategelase taust, isiklikud lood, „Rotilõksus” pigem krimiplaani õigustama, nõnda et igaühel neist võiks olla põhjus raha varastada. Kriminaalse plaani seisukohalt ongi ju hea, kui tegelaste taustast  pole liiga palju teada. Ühesõnaga, on mingid võimalikud käitumismotiivid, pole aga ühest selgust, draama puhul on aga seda raskem kaasa elada, kui taust, tegelase sisim sügavus ja omailm tuuakse esile eelkõige võimalikkuse ja viitamise kaudu.   

Dramaturgiliselt valmistatakse „Rotilõksus” pikalt ette peamise intriigini jõudmist, suhteliinide areng seisatakse vaataja jaoks aga siis, kui tegevus on tõepoolest psühholoogilise  draama keerdkäikudeni jõudmas. (Kirjanik ja fotograaf jalutavad piduõhtul koos rannas, kinnipeetavad kahtlustavad omavahel vastastikku teineteist varguses.) Punktides, kus tõepoolest võiks alata tõsine psühholoogiline tulevärk, leiab aset katkestus ning draama maksab siin hoogsalt lõivu krimiplaanile. Nõnda juhtubki, et kaasaelamiseks pakuvad „Rotilõksus” rohkem hoopis kõrvaltegelased, kelle taust ei nõua kohustuslikku varjatust ning just siin  sünnib üks terviklik isiklik maailm, mis edasi antud nappide vahenditega. Selleks on Lembit Ulfsaki mängitud arst, kes peab haigete kõrval ühtlasi kandma hoolt ka oma arengupeetusega poja eest, kes töötab haiglas sanitarina. Arst peab hoolitsema ja antud juhul on tema hoolitsemises ka leppimist isikliku traagikaga. „Rotilõksu” tugevaim kujundlik koht ongi stseen, kus arengupeetusega mees, suur laps, mängib isa ees rõõmsalt prügikottide  ja tuulega. Kui poliitik Toomase rahajaht kulmineerub sisima tühjuse avastamisega, siis nimetatud stseen sobib antud filmi kontekstis ka laiemaks üldistuseks.       

Intriig 

Kuna peategelastele kaasaelamine pole just eriti kerge, sünnivad ka kandvamad küsimused tagantjärele. „Rotilõksu” intriig seab keskmesse valearvestuse. Kuidas kujuneks aga Toomase  enesehinnang, kui tema arvestus osutunuks õigeks? Kas siis olnuks tema jaht õigustatud? Kui Claudius nägi „Hiirelõksu” vaadates iseendas pimedust, siis „Rotilõksus”, tundub mulle, näeb poliitik Toomas endas hoopis tühjust. Tühjusel on „Rotilõksus” aga selged omadused, tühjus kasvatab end kiirelt suurte mastaapideni. Vägivald piirneb absurdiga, ka põhjus, mis vägivallani viib, osutub tühjaks, ent see tühjus töötleb reaalsust. Hirm, vägivald, võimuiha  ja eneseimetlus on siin nagu irratsionaalsed tegurid, mis väga edukalt reaalsust kujundavad, loovad praktikas seosteruumi, mida adekvaatsena ei eksisteerigi. Jah, kui „Rotilõksu” peategelaste sisim sügavus ja isiklik mõõde rohkem avaldunuks, võinuks need küsimused sündida ka nähtavaga sünkroonis. Tuleb öelda, et näitlejate mäng on „Rotilõksus” lihtsalt väga hea. Märkused peategelaste skemaatilisuse kohta peaksid ju osutama ka  näitlejatööle, antud juhul aga nii ei ole. Osatäitjate valik mõjub täpsena ja režissöör Puustusmaa ilmselt tõesti leiab näitlejatega hea klapi: vene staarid, kes enamasti kõrvalrollides, sobituvad Eesti kolleegidega ühtlaselt tugevaks ansambliks. Kui kedagi eraldi nimetada, siis Mait Malmsten teeb Toomase osas täpse ja samas nauditava sisemise vabadusega rolli. Tõnu Kark suudab nappide vahenditega mängida vana miilitsa ühtviisi eemaletõukavaks ja  mõistetavaks. Kirill Käro aga, kes Puustusmaa eelmises filmis „Punane elavhõbe” mängis veatult pätti, teeb nüüd töö skaala teisest otsast, tundliku ja igati usutava rolli kirjanikuna. Ka Natalja Murina-Puustusmaa fotograafi ja Ilja Nartov maaklerina võtavad oma nappidest rollivõimalustest välja maksimumilähedase.     

Ühtlasi teeb Puustusmaa nagu märkamatult ära tüki tööd ka integratsioonipõllul. Kui üldiselt oleme harjunud, et eestlaste ja venelaste suhteilmad kulgevad vastastikku isoleeritult,  siis Puustusmaa filmis lähevad need sujuvalt üksteisele üle. Kohati võib siin märgata ka pööratud perspektiivi: Eesti ja eestlaste tutvustamist eeldatavale vene vaatajale. (Muide, liberaaldemokraatliku partei isakesed meenutavadki siin pigem vene oligarhe.) Pildi eest on kandnud „Rotilõksus” kindla käega hoolt vendade Kaurismäkide ihuoperaator Timo Salminen ning montaaž, üldine filmirütm, töötab igati sujuvalt.  Ehk võidaks Puustusmaa, kui ta suudaks oma järgmistes filmides tänased kõrvaltegelased hoopis peategelasteks pöörata. „Rotilõksu” leebe arst talub vastuolusid, autojuht rõõmustab mädanevast jalast hoolimata suitsupaki üle ning vananev miilits ei tee julma tööd sugugi ainult raha pärast ja peab naisele apteegist rohtu tooma, kuna viimasel ju selg valutab – siin on veenvad ja ka värvikad isiklikud maailmad antud vaid paari joonega. Kui Puustusmaa  leiab loo, mille arengutelg on kandev ja kindel ning mille tegelased ei kannata külmuses ja isoleerituses, võib sellest tulla hoopis ootamatu ja oodatud film.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming