Näitleja näitleb näitlemist

Olev Remsu

Dokumentaalfilm “ADA LUNDVER”, 54 min. Autor Eve Ester. Esilinastus 31. X kinomajas. Eve Esteri portreefilm Ada Lundverist kiilus Kinomaja publikust kubinal täis, seinaveeredki olid seisjatest tuubil – seltskonnaajakirjandus teeb kultuuripõllul oma tööd, ja tegelikult on see hea. Kuigi muidugi tõestab, et meiegi publik on nakatunud ja kärbsepaberile tõmmatud levitajate poolt üles puhutud näitlejakultusega. Ja sellel jumaldamisel on isegi tagasiulatuv mõju!

Dokumentaalportretisti tähtsaim otsus on portreteeritava valik. Tuimast ja igavast inimesest on haaravat portreed luua kole keeruline ning selles mõttes on Ester oma bakalaureusetöös küll kümnesse lasknud. Päris ime, et meie filmitegijad pole Lundveri varem avastanud, olgugi et ta vaatab kaanetüdrukuna tihti vastu ajalehekioskite vitriinidest. Kõige nähtamatum seisab alati nina all.

Autori järgmiseks ülesandeks on portreteeritava teisaldamine elust ekraanile, nõnda et tegelikkuse jäljendus oleks igati tõetruu ja usutav. Kinomaja esietendust austas oma osavõtuga portreteeritav ise ning vaatajail oli harukordne võimalus võrrelda reaalset Lundveri tema portreega. No täkkesse, mis täkkesse! Koopia ekraanil oli vahakujuna punktuaalne, vahest ainult õige tsipake tuhmim ja ilmetum kui elus originaal ise.

Ja kui lihtsate knihvidega oli see tehtud, peamiselt inter­vjuusarjaga Lundveri hästi tundvate inimestega. Kes seal olid? Kaljo Kiisk, Kärt Tomingas, Tõnis Mägi, Anne Paluver, Vello Orumets, Mikk ja Carmen Mikiver, Lundveri sugulased ja lapsepõlvesõbrad. Tähendab, ka usutletavad olid õigesti valitud, kõhklusi tekitasid mõned intervjuupaigad, ma ei taibanud nende loogilist seost asjaga. Ja vahel oli Lundver ise intervjuu juures, võis nõnda mõjutada usutletava juttu.

Intervjuude tonaalsus erines: mõni viskas nalja, teine analüüsis tõsiselt, vähemalt kord oli tegu ka täieliku müstifikatsiooniga. Siiski oli Ester suutnud säilitada üldise semutsev-kamraadliku meeleolu, mida õhkus eelkõige Lundverist endast ja mis ongi näitleja omamoodi kaubamärk.

Kindlasti olid sellega Tallinna ülikooli filmi ja video õppetooli lõputöö nõuded täidetud, autor teeninud ühe kõrgematest hinnetest. Kui kasin on niisuguse eksamitöö eelarve, kui pisike tehnikakasutamise võimalus!

Siiski oli “Ada Lundver” tõstetud nagu tavalisest lõputööst erilisemaks, seda juba presentatsiooniga Kinomajas, kus film siirduks nagu nn päriskino mängumaale.

Ehk just seetõttu oleks tahtnud heita pilgu ka portreteeritava sisemaailma, tema hingeellu. Raha poleks rohkem kulunud, ainult küsimused oleksid pidanud ehk olema suunatumad.

Vastamata jäi võtmeprobleem: miks siiski sai Lundver mängida vaid paari üksikut mängufilmirolli? Kas saatus on teinud talle ülekohut või vastab see tema näitlejavõimeile? Kaks lavastajat, kes oleksid võinud selle kohta öelda oma arvamuse, olid delikaatsed. Siin oleks pidanud usutleja olema pealetükkivam. Mis sest, et pole viisakas!

Mulle jäi tunne, et nägime ainult Lundveri avalikkusele demonstreeritavat maski, suitsukatet, mis varjab ehk raskeid siseheitlusi. Ei saa ju inimene olla frivoolne ja linnulennuline! Ja veel kuidagi nimme või väljakutsuvalt frivoolne! Mis on selle taga? Või on see siiski ehe, mitte teesklev inimene? See jäi õhku rippuma ja selline asi ei tule portreele kasuks.

Ei jää ju märkamata, et Lundveri käitumine on märgilise iseloomuga. Kui ta kuhugi sisse astub, kui ta midagi räägib, siis on see midagi rohkemat kui sisseastumine ja jutt, mis sõnade kaudu kuuldub; Lundver ise annab oma istumisele-astumisele mingi tähenduse, mis on talle kuidagi väga tähtis. Seda võisime Kinomajas tabada nii päris-Lundveri kui ekraani-Lundveri jälgides. Ent filmi oli see tulnud ainult üksüheselt, märki dekodeerimata, tähendust lahti mõtestamata, sellele omapoolset seletust või hinnangut andmata.

Kas näitleja on rollis väljaspool lava?  

Miks ei kuulnud ma küsimust: mida Lundver tundis, kui ta järjekordsest rollist ilma jäi? Mis sest, et pole ilus, küsima peab ikkagi. Küll nägime episoodi haledast süldipeost kuskil kolkarahvamajas, kus lauldi habras lauluke ning esitati kaheldaval tasemel kaheldava väärtusega naljapalake. Kas see pidi näitama näitlejapotentsiaali?

Jean Paul Sartre analüüsib “Sõnades” juhtumit, kus kohvikuettekandja mängib kohvikuettekandjat. Tähendab, meil kõigil on oma ideaal, mida me matkime rohkem või vähem, avalikumalt või varjatumalt. Kas antud juhul näitleja mängib näitlejat? Või mängib mittenäitleja näitlejat?

Milline on Ada Lundveri koht eesti filmikunsti seni kirjutamata ajaloos? Loodan, et ka sellele küsimusele saame kunagi vastuse.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming